Hebreus 1

Kui Jumal muiste mitu korda ja mitmel kombel vanemaile oli rääkinud prohvetite kaudu,

siis on Ta neil viimseil päevil meile rääkinud Poja kaudu, Kelle Ta on pannud kõigi asjade pärijaks, Kelle läbi Ta on teinud maailmaajastud,

Kes, olles Tema aupaistus ning Ta olemuse kuju ja kandes kõike Oma vägeva sõnaga, pärast seda kui Ta Iseenese läbi oli toimetanud meie pattude puhastuse, istus Ausuuruse paremale käele kõrguses

ning sai seda ülemaks Inglitest, mida kõrgema nime Ta on pärinud kui nemad.

Sest missugusele Inglile on Ta iganes öelnud: „Sina oled Mu Poeg, täna Ma sünnitasin Sind!”, või jälle: „Mina tahan olla Temale Isaks ja Tema peab olema Mulle Pojaks!”?

Ent sellest, kui Ta jälle toob esmasündinu maailma, ütleb Ta: „Ka kõik Jumala Inglid kummardagu Teda!”

Ent Inglitest Ta ütleb küll: „Ta teeb Oma Inglid tuulteks ja Oma teenijad tuleleegiks!”

Aga Pojale Ta ütleb: „Su aujärg, Jumal, on ikka ja igavesti, Su valitsuskepp on õigluse kepp!

Sa armastad õigust ja vihkad ülekohut; sellepärast on Jumal, Sinu Jumal, Sind võidnud rõõmuõliga enam kui Su kaaslasi!”

Ja: „Sina, Issand, panid maale aluse ja taevad on Su käte tööd!

Need hävivad, aga Sina püsid; nad kõik kuluvad nagu kuub

ja Sa rullid nad kokku nagu mantli, nagu kuue, ja nad muudetakse; aga Sina oled seesama ja Sinu aastad ei lõpe!”

Või missugusele Inglile on Ta kunagi öelnud: „Istu Mu paremale käele, kuni Ma panen Su vaenlased Su jalgealuseks järiks!”

Eks nad kõik ole teenijad vaimud, läkitatud abistama neid, kes õndsuse pärivad?