1 Seetõttu otsustasin ma iseeneses mitte ette võtta veel üht valusat külaskäiku teie juurde. 2 Sest kui ma teid teen kurvaks, kes siis pärast veel mind rõõmustab kui vaid teie, keda ma olen kurvaks teinud? 3 Just seepärast ma kirjutasin teile, et teie juurde tulles ei teeks mind murelikuks need, kes oleksid pidanud mind rõõmustama. Ma olen veendunud teis kõigis, et minu rõõm on teie kõikide rõõm. 4 Ma kirjutasin teile suures ahistuses ja südamevalus rohkete pisaratega, aga mitte selleks, et teid kurvastada, vaid et te mõistaksite minu armastuse sügavust teie vastu.

5 Ent kui keegi on kurvastust põhjustanud, siis ta ei ole kurvastanud ainult mind, vaid mingil määral, et mitte liialdada, teid kõiki. 6 Temale piisab noomitusest, mille ta enamikult teist on saanud. 7 Nüüd te peate talle andeks andma ja teda julgustama, et ta liigsesse kurvastusse ei upuks. 8 Seepärast ma kutsun teid üles taaskinnitama oma armastust tema vastu.

9 Niisiis oli mu kirja eesmärk panna proovile teie tublidust ja näha, kas olete kõiges kuulekad. 10 Kellele teie aga midagi andestate, sellele andestan minagi. Ja kui minul midagi üldse oli andestada, siis olen ma seda juba teinud teie pärast Kristuse palge ees, 11 et saatan ei saaks meid üle kavaldada. Sest tema salasepitsused ei ole meile teadmata.

12 Aga kui ma Troasesse tulin Kristuse evangeeliumi kuulutama ja nägin, et Issand oli mulle avanud ukse, 13 ei saanud ma ikka meelerahu, sest ma ei leidnud sealt oma venda Tiitust. Ma jätsin nendega hüvasti ja tulin Makedooniasse.

14 Aga tänu olgu Jumalale, kes meid Kristuses viib alati võidukäigus kaasa ja teeb meie kaudu kõikjal avalikuks tema tunnetuse lõhna. 15 Sest meie oleme Kristuse hea lõhn Jumala jaoks nii nende seas, kes päästetakse, kui nende seas, kes lähevad hukka. 16 Ühtedele oleme lõhn, mis toob surma; teistele lõhn, mis toob elu. Ja kes selleks kõlbab? 17 Erinevalt paljudest ei kauple me Jumala sõnaga kasu saamise eesmärgil. Vastupidi, me kõneleme Jumala ees siiralt nagu need, kelle Jumal on läkitanud Kristuses.

1 But I determined this with myself, that I would not come again to you in heaviness. 2 For if I make you sorry, who is he then that maketh me glad, but the same which is made sorry by me? 3 And I wrote this same unto you, lest, when I came, I should have sorrow from them of whom I ought to rejoice; having confidence in you all, that my joy is the joy of you all. 4 For out of much affliction and anguish of heart I wrote unto you with many tears; not that ye should be grieved, but that ye might know the love which I have more abundantly unto you. 5 But if any have caused grief, he hath not grieved me, but in part: that I may not overcharge you all. 6 Sufficient to such a man is this punishment, which was inflicted of many. 7 So that contrariwise ye ought rather to forgive him, and comfort him, lest perhaps such a one should be swallowed up with overmuch sorrow. 8 Wherefore I beseech you that ye would confirm your love toward him. 9 For to this end also did I write, that I might know the proof of you, whether ye be obedient in all things. 10 To whom ye forgive any thing, I forgive also: for if I forgave any thing, to whom I forgave it, for your sakes forgave I it in the person of Christ; 11 Lest Satan should get an advantage of us: for we are not ignorant of his devices. 12 Furthermore, when I came to Troas to preach Christ’s gospel, and a door was opened unto me of the Lord, 13 I had no rest in my spirit, because I found not Titus my brother: but taking my leave of them, I went from thence into Macedonia. 14 Now thanks be unto God, which always causeth us to triumph in Christ, and maketh manifest the savour of his knowledge by us in every place. 15 For we are unto God a sweet savour of Christ, in them that are saved, and in them that perish: 16 To the one we are the savour of death unto death; and to the other the savour of life unto life. And who is sufficient for these things? 17 For we are not as many, which corrupt the word of God: but as of sincerity, but as of God, in the sight of God speak we in Christ.