1 Mõned mehed tulid Juudamaalt alla Antiookiasse ja õpetasid vendi: „Kui te ei lase endid Moosese kombe kohaselt ümber lõigata, siis te ei saa päästetud." 2 Sellest tõusis tüli ning Paulusel ja Barnabasel oli nendega suur vaidlus. Siis määrati nii, et Paulus ja Barnabas lähevad koos mõne teise usklikuga Jeruusalemma selles asjas apostlite ja vanematega kohtuma. 3 Kogudus saatis nad teele ja kui nad reisisid läbi Foiniikia ja Samaaria, jutustasid nad üksikasjalikult, kuidas mittejuudid olid pöördunud. See sõnum rõõmustas vendi väga. 4 Ja kui nad Jeruusalemma saabusid, võtsid kogudus, apostlid ja vanemad nad südamlikult vastu, kellele nad andsid teada kõigest, mis Jumal oli nende läbi teinud.

5 Siis mõned variseride hulgast, kes olid saanud usklikuks, tõusid püsti ja ütlesid: „Neid tuleb ümber lõigata ja nõuda Moosese Seaduse pidamist."

6 Apostlid ja vanemad tulid kokku asja arutama. 7 Pärast pikka vaidlust tõusis Peetrus püsti ja ütles: „Vennad, te teate, et mõni aeg tagasi tegi Jumal teie hulgas valiku, et minu suu läbi kuuleksid teised rahvad evangeeliumi sõna ja usuksid. 8 Ja südametundja Jumal näitas, et ta on nad vastu võtnud, andes neile Püha Vaimu nagu meilegi. 9 Ta ei ole teinud vahet meie ja nende vahel, sest ta puhastas usu läbi nende südamed. 10 Mispärast te nüüd kiusate Jumalat, soovides panna jüngrite kaela iket, mida ei ole suutnud kanda ei meie isad ega meie? 11 Ent meie usume, et me oleme Issanda Jeesuse armu läbi päästetud samal kombel nagu nemadki!"

12 Kogudus jäi vaikseks, kui nad kuulasid, kuidas Barnabas ja Paulus jutustasid imelistest tunnustähtedest ja imedest, mida Jumal oli teinud rahvaste hulgas nende läbi. 13 Kui nad olid jutu lõpetanud, võttis Jakoobus sõna: „Vennad, kuulake mind! 14 Siimon on meile selgitanud, kuidas Jumal esmalt võttis eesmärgiks valida oma nimele rahvast paganate hulgast. 15 Sellega lähevad kokku prohvetite sõnad, nagu on kirjutatud:

16 „Pärast seda ma tulen tagasi

ja ehitan üles Taaveti langenud telgi.

Ja ehitan üles selle varemed

ja taastan selle uuesti,

17 et muudki inimesed otsiksid Issandat

ja kõik rahvad, kelle üle on nimetatud minu nimi,

ütleb Issand, kes teeb seda,

18 mis on teada igavikust alates."

19 Seepärast otsustan mina, et me ei teeks seda raskeks neile, kes teiste rahvaste seast pöörduvad Jumala poole. 20 Vaid selle asemel kirjutaksime neile, et nad hoiduksid ebajumalate ohvrilihast, sugukõlvatusest, lämbunud loomade lihast ja verest. 21 Sest Moosest on ammustest aegadest alates kuulutatud igas linnas ning loetud igal hingamispäeval sünagoogides."

22 Siis apostlid ja vanemad ühes kogudusega otsustasid valida endi hulgast mõned mehed ja saata need Antiookiasse koos Barnabase ja Paulusega. Nad valisid Juudase (Barsabaseks kutsutu) ja Siilase, kaks meest, kes mõlemad olid juhid vendade hulgas.

23 Nendega nad saatsid järgmise kirja:

Apostlid ja vanemad, teie vennad,

Teiste rahvaste päritolu vendadele ja õdedele, kes elavad Antiookias, Süürias ja Kiliikias:

Tervitused.

24 Me oleme kuulnud, et mõned meie hulgast on välja läinud ilma meie heakskiiduta ja oma kõnedega teid segadusse ajanud ja teie hinge rahutuks teinud. 25 Nõnda me oleme otsustanud valida mõned mehed ja saata need teie juurde koos meie kallite sõprade Barnabase ja Paulusega, 26 meestega, kes on pannud oma elu kaalule meie Issanda Jeesuse Kristuse nime pärast. 27 Seepärast me läkitasime Juudase ja Siilase kinnitama suusõnal seda, mida me kirjutame. 28 Sest Püha Vaim ja meie oleme arvanud heaks, et teid ei tohi koormata millegagi peale nende nõudmiste: 29 te peate hoiduma ebajumalate ohvrilihast, verest, lämbunud loomade lihast ja sugukõlvatusest. Te teete hästi, kui te neist hoidute.

Jumalaga!

30 Nii nad saadeti teele ja nad tulid alla Antiookiasse, kutsusid kokku koguduse ja andsid kirja üle. 31 Kui nad seda olid lugenud, said nad rõõmsaks selle julgustava sõnumi üle. 32 Juudas ja Siilas, kes ka ise olid prohvetid, julgustasid usklikke mitmete sõnadega ja kinnitasid neid. 33 Aga kui nad seal olid mõnda aega viibinud, saatsid usklikud nad rahu õnnistustega minema nende juurde, kes neid olid läkitanud. 34 Ja see tundus hea, et Siilas jääb sinna. 35 Aga Paulus ja Barnabas jäid Antiookiasse, õpetades ja kuulutades Issanda sõna.

36 Mõni aeg hiljem ütles Paulus Barnabasele: „Lähme jälle vaatama usklikke kõikides linnades, kus me oleme kuulutanud Issanda sõna, kuidas neil läheb." 37 Barnabas tahtis võtta kaasa ka Johannese, keda kutsutakse Markuseks, 38 aga Paulus ei pidanud seda õigeks, sest ta oli neid Pamfüülias maha jätnud ega olnud ühes nendega läinud tööle. 39 Sellest tekkis äge vaidlus, nii et nad läksid lahku ning Barnabas võttis kaasa Markuse ja purjetas Küprosele. 40 Paulus valis aga Siilase ja läks teele, jättes usklikud Issanda armu hooleks. 41 Ta käis läbi Süüria ja Kiliikia, kinnitades kogudusi.

1 And certain men which came down from Judæa taught the brethren, and said, Except ye be circumcised after the manner of Moses, ye cannot be saved. 2 When therefore Paul and Barnabas had no small dissension and disputation with them, they determined that Paul and Barnabas, and certain other of them, should go up to Jerusalem unto the apostles and elders about this question. 3 And being brought on their way by the church, they passed through Phenice and Samaria, declaring the conversion of the Gentiles: and they caused great joy unto all the brethren. 4 And when they were come to Jerusalem, they were received of the church, and of the apostles and elders, and they declared all things that God had done with them. 5 But there rose up certain of the sect of the Pharisees which believed, saying, That it was needful to circumcise them, and to command them to keep the law of Moses.

6 And the apostles and elders came together for to consider of this matter. 7 And when there had been much disputing, Peter rose up, and said unto them, Men and brethren, ye know how that a good while ago God made choice among us, that the Gentiles by my mouth should hear the word of the gospel, and believe. 8 And God, which knoweth the hearts, bare them witness, giving them the Holy Ghost, even as he did unto us; 9 And put no difference between us and them, purifying their hearts by faith. 10 Now therefore why tempt ye God, to put a yoke upon the neck of the disciples, which neither our fathers nor we were able to bear? 11 But we believe that through the grace of the Lord Jesus Christ we shall be saved, even as they.

12 Then all the multitude kept silence, and gave audience to Barnabas and Paul, declaring what miracles and wonders God had wrought among the Gentiles by them.

13 And after they had held their peace, James answered, saying, Men and brethren, hearken unto me: 14 Simeon hath declared how God at the first did visit the Gentiles, to take out of them a people for his name. 15 And to this agree the words of the prophets; as it is written, 16 After this I will return, and will build again the tabernacle of David, which is fallen down; and I will build again the ruins thereof, and I will set it up: 17 That the residue of men might seek after the Lord, and all the Gentiles, upon whom my name is called, saith the Lord, who doeth all these things. 18 Known unto God are all his works from the beginning of the world. 19 Wherefore my sentence is, that we trouble not them, which from among the Gentiles are turned to God: 20 But that we write unto them, that they abstain from pollutions of idols, and from fornication, and from things strangled, and from blood. 21 For Moses of old time hath in every city them that preach him, being read in the synagogues every sabbath day. 22 Then pleased it the apostles and elders, with the whole church, to send chosen men of their own company to Antioch with Paul and Barnabas; namely, Judas surnamed Barsabas, and Silas, chief men among the brethren: 23 And they wrote letters by them after this manner; The apostles and elders and brethren send greeting unto the brethren which are of the Gentiles in Antioch and Syria and Cilicia: 24 Forasmuch as we have heard, that certain which went out from us have troubled you with words, subverting your souls, saying, Ye must be circumcised, and keep the law: to whom we gave no such commandment: 25 It seemed good unto us, being assembled with one accord, to send chosen men unto you with our beloved Barnabas and Paul, 26 Men that have hazarded their lives for the name of our Lord Jesus Christ. 27 We have sent therefore Judas and Silas, who shall also tell you the same things by mouth. 28 For it seemed good to the Holy Ghost, and to us, to lay upon you no greater burden than these necessary things; 29 That ye abstain from meats offered to idols, and from blood, and from things strangled, and from fornication: from which if ye keep yourselves, ye shall do well. Fare ye well. 30 So when they were dismissed, they came to Antioch: and when they had gathered the multitude together, they delivered the epistle: 31 Which when they had read, they rejoiced for the consolation. 32 And Judas and Silas, being prophets also themselves, exhorted the brethren with many words, and confirmed them. 33 And after they had tarried there a space, they were let go in peace from the brethren unto the apostles. 34 Notwithstanding it pleased Silas to abide there still. 35 Paul also and Barnabas continued in Antioch, teaching and preaching the word of the Lord, with many others also.

36 And some days after Paul said unto Barnabas, Let us go again and visit our brethren in every city where we have preached the word of the Lord, and see how they do. 37 And Barnabas determined to take with them John, whose surname was Mark. 38 But Paul thought not good to take him with them, who departed from them from Pamphylia, and went not with them to the work. 39 And the contention was so sharp between them, that they departed asunder one from the other: and so Barnabas took Mark, and sailed unto Cyprus; 40 And Paul chose Silas, and departed, being recommended by the brethren unto the grace of God. 41 And he went through Syria and Cilicia, confirming the churches.