1 Kui nad olid läinud läbi Amfipolise ja Apolloonia, jõudsid nad Tessaloonikasse, kus oli juudi sünagoog. 2 Ja Paulus läks, nagu tal kombeks oli, nende juurde sünagoogi, ja arutles nendega kolmel hingamispäeval Jumala sõna üle, 3 selgitades ja tõestades, et Messias pidi kannatama ja surnuist üles tõusma. „See Jeesus, keda mina teile kuulutan, ongi Messias!" ütles ta. 4 Mõned neist lasksid end veenda ja ühinesid Pauluse ja Siilasega, samuti ühines suur hulk jumalakartlikke kreeklasi ja rohkesti suursuguseid naisi.

5 Aga õpetuse vastu seisvad juudid said kadedaks, nad võtsid turuplatsilt kaasa mõningaid kurje mehi ja rahvahulki üles kihutades korraldasid linnas mässu. Nad ründasid Jaasoni maja, otsides Paulust ja Siilast, et neid välja rahva ette tuua. 6 Aga kui nad neid ei leidnud, vedasid nad Jaasoni ja mõned teised usklikud linna valitsejate ette ja karjusid: „Need mehed, kes kogu ilma on pea peale pööranud, on nüüd siia tulnud 7 ja Jaason on nad vastu võtnud. Nad rikuvad keisri korraldusi, rääkides ühest teisest kuningast, keda kutsutakse Jeesuseks!" 8 Seda kuuldes rahvahulk ja linna valitsejad ärritusid, kuid 9 saades Jaasonilt ja teistelt tagatise, lasksid neil minna.

10 Usklikud saatsid Pauluse ja Siilase öö saabudes Beroiasse. Sinna jõudes läksid nad juudi sünagoogi. 11 Beroias olid inimesed mõistlikumad kui Tessaloonikas; nemad võtsid sõna vastu innukalt ja uurisid iga päev Pühakirjast, kas Paulus rääkis õigust. 12 Paljud juudid hakkasid uskuma, samuti rohkesti kõrgemast seisusest kreeka naisi ja mehi.

13 Aga kui Tessaloonika juudid said teada, et Paulus ka Beroias kuulutab Jumala sõna, tulid nad ka sinna rahvahulka üles kihutama. 14 Siis usklikud saatsid Pauluse otsekohe mere äärde, Siilas ja Timoteos jäid aga Beroiasse. 15 Pauluse saatjad viisid ta Ateenani ja lahkusid pärast seda, kui nad olid saanud Siilase ja Timoteose jaoks juhtnöörid, et need võimalikult ruttu tuleksid Pauluse juurde.

16 Aga kui Paulus neid Ateenas ootas, siis ta ärritus vaimus, sest linn oli täis iidolite kujusid. 17 Ta arutles nüüd sünagoogis juutide ja jumalakartlike kreeklastega ning turuplatsil iga päev nendega, kes juhtusid seal olema. 18 Aga mõned epikuurlaste ja stoikute mõttetargad vaidlesid temaga. Mõned küsisid: „Mida see lobasuu tahab öelda?" Teised arvasid: „Tema näib kuulutavat võõraid jumalusi!" Sest Paulus kuulutas neile evangeeliumi Jeesusest ja ülestõusmisest. 19 Nad võtsid ta kinni ja viisid Areopaagile ning ütlesid: „Kas me võime teada saada, mis uus õpetus see on, millest sa kõneled? 20 Sa tood meie kõrvu võõrastavaid mõtteid. Me tahame teada, mis asjad need on." 21 (Kõik ateenlased ja seal elavad võõramaalased veetsid oma aega jutustades ja uudiseid kuulates.)

22 Aga Paulus seisis keset Areopaagi ning ütles: „Ateena mehed! Ma näen, et te olete väga jumalakartlikud. 23 Kui ma käisin läbi teie linna ja vaatasin paiku, mida te kummardate, märkasin ka üht altarit kirjaga:

Tundmatule jumalale.

Keda teie nüüd tundmatuna kummardate, teda kuulutan mina teile.

24 Jumal, kes on teinud maailma ja kõik selle sees, kes taeva ja maa Issandana ei ela inimkätega tehtud pühakodades, 25 ega lase ennast inimkätega teenida, justkui tal oleks midagi vaja, sest tema ise annab kõikidele elu ja hingamise ja kõik. 26 Tema on teinud ühestainsast terve inimkonna kõige maa peale elama ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid. 27 Ja Jumal soovis, et inimesed teda otsiksid, et nad teda tunneksid ja leiaksid. Sest ta on meile kõigile väga lähedal. 28 Tema tõttu me elame ja liigume ja temas on meie olemine. Sest nagu mõned teie enda luuletajad on öelnud: „Meie oleme tema sugu."

29 Kui me nüüd oleme Jumala sugu, ei tohiks me arvata, et jumalikkus on nagu kuld-, hõbe- ja kivikujutised, mille on loonud inimesed oma leidlikkuse ja oskusega. 30 Jumal on küll sellisest teadmatusest minevikus mööda vaadanud, kuid nüüd käsib ta kõigil inimestel kõigis paigus meelt parandada. 31 Sest ta on seadnud päeva, mil ta mõistab õiglaselt kohut kogu maailma üle mehe läbi, kelle ta on määranud, ja ta on andnud kõigile tõestuse sellega, et on tema üles äratanud surnuist."

32 Kui need kuulsid surnute ülestõusmisest, hakkasid mõned neist irvitama, teised aga ütlesid: „Me tahame sind selles asjas kuulda uuesti!" 33 Nõnda lahkus Paulus nende juurest. 34 Ent mõned mehed ühinesid temaga ja said usklikuks; nende hulgas oli Areopaagi liige Dionüüsios, samuti üks naine nimega Damaris, ja mitmed teised.

1 Now when they had passed through Amphipolis and Apollonia, they came to Thessalonica, where was a synagogue of the Jews: 2 And Paul, as his manner was, went in unto them, and three sabbath days reasoned with them out of the scriptures, 3 Opening and alleging, that Christ must needs have suffered, and risen again from the dead; and that this Jesus, whom I preach unto you, is Christ. 4 And some of them believed, and consorted with Paul and Silas; and of the devout Greeks a great multitude, and of the chief women not a few.

5 But the Jews which believed not, moved with envy, took unto them certain lewd fellows of the baser sort, and gathered a company, and set all the city on an uproar, and assaulted the house of Jason, and sought to bring them out to the people. 6 And when they found them not, they drew Jason and certain brethren unto the rulers of the city, crying, These that have turned the world upside down are come hither also; 7 Whom Jason hath received: and these all do contrary to the decrees of Cæsar, saying that there is another king, one Jesus. 8 And they troubled the people and the rulers of the city, when they heard these things. 9 And when they had taken security of Jason, and of the other, they let them go.

10 And the brethren immediately sent away Paul and Silas by night unto Berea: who coming thither went into the synagogue of the Jews. 11 These were more noble than those in Thessalonica, in that they received the word with all readiness of mind, and searched the scriptures daily, whether those things were so. 12 Therefore many of them believed; also of honourable women which were Greeks, and of men, not a few. 13 But when the Jews of Thessalonica had knowledge that the word of God was preached of Paul at Berea, they came thither also, and stirred up the people. 14 And then immediately the brethren sent away Paul to go as it were to the sea: but Silas and Timotheus abode there still. 15 And they that conducted Paul brought him unto Athens: and receiving a commandment unto Silas and Timotheus for to come to him with all speed, they departed.

16 Now while Paul waited for them at Athens, his spirit was stirred in him, when he saw the city wholly given to idolatry. 17 Therefore disputed he in the synagogue with the Jews, and with the devout persons, and in the market daily with them that met with him. 18 Then certain philosophers of the Epicureans, and of the Stoicks, encountered him. And some said, What will this babbler say? other some, He seemeth to be a setter forth of strange gods: because he preached unto them Jesus, and the resurrection. 19 And they took him, and brought him unto Areopagus, saying, May we know what this new doctrine, whereof thou speakest, is? 20 For thou bringest certain strange things to our ears: we would know therefore what these things mean. 21 (For all the Athenians and strangers which were there spent their time in nothing else, but either to tell, or to hear some new thing.)

22 Then Paul stood in the midst of Mars’ hill, and said, Ye men of Athens, I perceive that in all things ye are too superstitious. 23 For as I passed by, and beheld your devotions, I found an altar with this inscription, TO THE UNKNOWN GOD. Whom therefore ye ignorantly worship, him declare I unto you. 24 God that made the world and all things therein, seeing that he is Lord of heaven and earth, dwelleth not in temples made with hands; 25 Neither is worshipped with men’s hands, as though he needed any thing, seeing he giveth to all life, and breath, and all things; 26 And hath made of one blood all nations of men for to dwell on all the face of the earth, and hath determined the times before appointed, and the bounds of their habitation; 27 That they should seek the Lord, if haply they might feel after him, and find him, though he be not far from every one of us: 28 For in him we live, and move, and have our being; as certain also of your own poets have said, For we are also his offspring. 29 Forasmuch then as we are the offspring of God, we ought not to think that the Godhead is like unto gold, or silver, or stone, graven by art and man’s device. 30 And the times of this ignorance God winked at; but now commandeth all men every where to repent: 31 Because he hath appointed a day, in the which he will judge the world in righteousness by that man whom he hath ordained; whereof he hath given assurance unto all men, in that he hath raised him from the dead.

32 And when they heard of the resurrection of the dead, some mocked: and others said, We will hear thee again of this matter. 33 So Paul departed from among them. 34 Howbeit certain men clave unto him, and believed: among the which was Dionysius the Areopagite, and a woman named Damaris, and others with them.