Apostlite teod 2

Püha Vaimu tulek nelipühapäeval

1 Kui nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik ühel meelel samas paigas. 2 Järsku tuli taevast võimas kohin, nagu torm oleks tulnud, ja see täitis kogu maja, kus nad viibisid. 3 Nad nägid tulekeeli, mis eraldusid ja jäid iga üksiku peale puhkama. 4 Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid kõnelema teistes keeltes, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida.

5 Jeruusalemma oli tulnud elama jumalakartlikke juute kõigi rahvaste keskelt taeva all. 6 Kui nad seda häält kuulsid, jooksis rahvas hämmelduses kokku, sest igaüks kuulis neid rääkimas omaenese keeles. 7 Jahmununa küsisid nad üksteiselt: „Eks need mehed, kes räägivad, ole kõik Galileast? 8 Kuidas siis nii on, et meist igaüks kuuleb omaenda keelt? 9 Partlased, meedlased ja eelamlased; Mesopotaamia, Juudamaa, Kappadookia, Pontose ja Aasia, 10 Früügia ja Pamfüülia, Egiptuse ja Küreene-äärse Liibüa elanikud. Need, kes tulnud Roomast 11 (juudid ja juudiusku pöördunud), kreetalased ja araablased – me kuuleme neid kuulutamas meie endi keeles Jumala imelisi asju." 12 Hämmastuses ja segaduses pärisid nad üksteise käest: „Mida see küll tähendab?" 13 Teised aga pilkasid neid ja ütlesid: „Nad on täis magusat värsket veini."

Peetruse jutlus nelipühal

14 Siis tõusis Peetrus koos üheteistkümne apostliga püsti, tõstis häält ja pöördus rahvahulga poole: „Juudid ja kõik, kes te olete Jeruusalemma tulnud, pange tähele minu sõnu ja olgu see teile teadmiseks, 15 et need mehed ei ole purjus, nagu te mõtlete, sest on alles kolmas tund*2:15 Kolmas tund on kell üheksa.. 16 Vaid see on, mida prohvet Joel on öelnud:

17 „Viimseil päevil, ütleb Jumal,

sünnib, et ma valan oma Vaimu välja kõigi inimeste peale.

Teie pojad ja tütred prohveteerivad

ja teie noored mehed näevad nägemusi

ja teie vanad mehed näevad unenägusid.

18 Ning oma teenijate – nii meeste kui naiste peale –

ma valan neil päevil oma Vaimu

ja nad prohveteerivad.

19 Ma teen imesid ülal taevas

ja annan tunnustähti all maa peal:

verd ja tuld ja suitsusambaid.

20 Päike muutub pimedaks

ja kuu vereks,

enne kui saabub suur ja vägev Issanda päev,

21 ja igaüks, kes hüüab appi

Issanda nime, päästetakse."

22 Iisraeli mehed, kuulake neid sõnu: Naatsareti Jeesus, mees Jumala juurest, näitas teile väge ja imesid ja tunnustähti, mida Jumal tema läbi tegi, nagu te isegi teate. 23 See mees anti teile üle Jumala seatud eesmärgil ja eelteadmisel; ja teie tapsite ta ristil ülekohtuste käte läbi. 24 Sellesama äratas Jumal üles surnuist, vabastades ta surma kannatustest, sest surmal ei olnud väge teda hoida. 25 Nõnda nagu Taavet ütles tema kohta:

„Ma näen Issandat kogu aeg enese ees.

Ta on mu paremal käel ja ma ei kõigu.

26 Ja nõnda mu süda rõõmustab ja keel hõiskab,

sest mu ihu saab elama lootuses.

27 Sest sa ei jäta mind surmavalda,

ega lase oma Pühal näha kõdunemist.

28 Sest sa oled mulle andnud teada elu tee

ja sinu ees olemine täidab mind rõõmuga."

29 Mehed-vennad, lubage mul öelda teile otse, et meie esiisa Taavet on surnud ja on maha maetud ja tema haud on tänaseni siin. 30 Aga ta oli prohvet ja teadis, et Jumal oli talle vandega tõotanud tõsta troonile ühe tema järeltulija. 31 Niisiis nägi Taavet ette, mida Jumal teeb, ja ta kõneles Messia ülestõusmisest, et teda ei jäetud surmavalda, ega näinud tema ihu kõdunemist. 32 Selle Jeesuse äratas Jumal üles, meie kõik oleme selle tunnistajad. 33 Et ta on ülendatud Jumala paremale käele, siis ta on saanud Isalt tõotatud Püha Vaimu ning on ta välja valanud, nagu nüüd kuulete ja näete. 34 Taavet ei tõusnud ju taevasse, kuid siiski ta ütles:

„Issand ütles minu Issandale:

„Istu mu paremale käele,

35 kuni ma panen sinu vaenlased

su jalge alla jalajäriks." "

36 Andke siis teada kogu Iisraelile: Jumal on teinud selle Jeesuse, kelle teie risti lõite, nii Issandaks kui Messiaks!"

37 Kui rahvas seda kuulis, lõikas see neil südameisse ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: „Mehed-vennad, mida me peame tegema?"

38 Peetrus vastas neile: „Parandage meelt ja laske ennast ristida Jeesuse Kristuse nimesse oma pattude andekssaamiseks, ja siis te saate Püha Vaimu anni. 39 See tõotus on teile ja teie lastele ja kõikidele, kes on kaugel, keda Issand, meie Jumal, enese juurde kutsub."

40 Veel paljude teistegi sõnadega kinnitas Peetrus neid ja anus: „Päästke endid sellest korrumpeerunud põlvkonnast!" 41 Kes selle sõnumi vastu võtsid, need ristiti, ja umbes kolm tuhat hinge lisati nende hulka sel päeval.

Usklike osadus

42 Nad pühendasid endid apostlite õpetusele, osadusele, leivamurdmisele ja palvele. 43 Jumalakartus langes iga hinge peale ning palju imetegusid ja tunnustähti sündis apostlite läbi. 44 Kõik usklikud olid üheskoos ja jagasid omavahel kõike, mis neil oli. 45 Omandi ja vara müüsid nad ära ja andsid igaühele, nagu keegi vajas. 46 Nad kogunesid päevast päeva templis, murdsid leiba kodudes ja sõid üheskoos rõõmsalt ja siiraste südametega, 47 kiites Jumalat ja kogedes inimeste poolehoidu. Issand aga lisas päästetuid iga päev kogudusele.

1 And when the day of Pentecost was fully come, they were all with one accord in one place. 2 And suddenly there came a sound from heaven as of a rushing mighty wind, and it filled all the house where they were sitting. 3 And there appeared unto them cloven tongues like as of fire, and it sat upon each of them. 4 And they were all filled with the Holy Ghost, and began to speak with other tongues, as the Spirit gave them utterance. 5 And there were dwelling at Jerusalem Jews, devout men, out of every nation under heaven. 6 Now when this was noised abroad, the multitude came together, and were confounded, because that every man heard them speak in his own language. 7 And they were all amazed and marvelled, saying one to another, Behold, are not all these which speak Galilæans? 8 And how hear we every man in our own tongue, wherein we were born? 9 Parthians, and Medes, and Elamites, and the dwellers in Mesopotamia, and in Judæa, and Cappadocia, in Pontus, and Asia, 10 Phrygia, and Pamphylia, in Egypt, and in the parts of Libya about Cyrene, and strangers of Rome, Jews and proselytes, 11 Cretes and Arabians, we do hear them speak in our tongues the wonderful works of God. 12 And they were all amazed, and were in doubt, saying one to another, What meaneth this? 13 Others mocking said, These men are full of new wine.

14 But Peter, standing up with the eleven, lifted up his voice, and said unto them, Ye men of Judæa, and all ye that dwell at Jerusalem, be this known unto you, and hearken to my words: 15 For these are not drunken, as ye suppose, seeing it is but the third hour of the day. 16 But this is that which was spoken by the prophet Joel; 17 And it shall come to pass in the last days, saith God, I will pour out of my Spirit upon all flesh: and your sons and your daughters shall prophesy, and your young men shall see visions, and your old men shall dream dreams: 18 And on my servants and on my handmaidens I will pour out in those days of my Spirit; and they shall prophesy: 19 And I will shew wonders in heaven above, and signs in the earth beneath; blood, and fire, and vapour of smoke: 20 The sun shall be turned into darkness, and the moon into blood, before that great and notable day of the Lord come: 21 And it shall come to pass, that whosoever shall call on the name of the Lord shall be saved. 22 Ye men of Israel, hear these words; Jesus of Nazareth, a man approved of God among you by miracles and wonders and signs, which God did by him in the midst of you, as ye yourselves also know: 23 Him, being delivered by the determinate counsel and foreknowledge of God, ye have taken, and by wicked hands have crucified and slain: 24 Whom God hath raised up, having loosed the pains of death: because it was not possible that he should be holden of it. 25 For David speaketh concerning him, I foresaw the Lord always before my face, for he is on my right hand, that I should not be moved: 26 Therefore did my heart rejoice, and my tongue was glad; moreover also my flesh shall rest in hope: 27 Because thou wilt not leave my soul in hell, neither wilt thou suffer thine Holy One to see corruption. 28 Thou hast made known to me the ways of life; thou shalt make me full of joy with thy countenance. 29 Men and brethren, let me freely speak unto you of the patriarch David, that he is both dead and buried, and his sepulchre is with us unto this day. 30 Therefore being a prophet, and knowing that God had sworn with an oath to him, that of the fruit of his loins, according to the flesh, he would raise up Christ to sit on his throne; 31 He seeing this before spake of the resurrection of Christ, that his soul was not left in hell, neither his flesh did see corruption. 32 This Jesus hath God raised up, whereof we all are witnesses. 33 Therefore being by the right hand of God exalted, and having received of the Father the promise of the Holy Ghost, he hath shed forth this, which ye now see and hear. 34 For David is not ascended into the heavens: but he saith himself, The LORD said unto my Lord, Sit thou on my right hand, 35 Until I make thy foes thy footstool. 36 Therefore let all the house of Israel know assuredly, that God hath made that same Jesus, whom ye have crucified, both Lord and Christ.

37 Now when they heard this, they were pricked in their heart, and said unto Peter and to the rest of the apostles, Men and brethren, what shall we do? 38 Then Peter said unto them, Repent, and be baptized every one of you in the name of Jesus Christ for the remission of sins, and ye shall receive the gift of the Holy Ghost. 39 For the promise is unto you, and to your children, and to all that are afar off, even as many as the Lord our God shall call. 40 And with many other words did he testify and exhort, saying, Save yourselves from this untoward generation.

41 Then they that gladly received his word were baptized: and the same day there were added unto them about three thousand souls. 42 And they continued stedfastly in the apostles’ doctrine and fellowship, and in breaking of bread, and in prayers. 43 And fear came upon every soul: and many wonders and signs were done by the apostles. 44 And all that believed were together, and had all things common; 45 And sold their possessions and goods, and parted them to all men, as every man had need. 46 And they, continuing daily with one accord in the temple, and breaking bread from house to house, did eat their meat with gladness and singleness of heart, 47 Praising God, and having favour with all the people. And the Lord added to the church daily such as should be saved.