1 Viis päeva hiljem tuli alla Kaisareasse ülempreester Ananias koos mõne vanema ja advokaadiga, keda hüüti Tertulluseks, ning nad esitasid maavanemale Pauluse vastu süüdistuse. 2 Kui Paulus oli sisse kutsutud, alustas Tertullus süüdistuskõnet Feeliksi ees: „Meie oleme sinu valitsuse all, auline Feeliks, nautinud pikka aega rahu ja sinu ettenägelikkus on toonud muutust meie rahva hulgas. 3 Ja seda me tunnustame igal pool ja igal viisil sügava tänuga. 4 Et sind aga kauem mitte väsitada, siis palun sind, et sa oma lahkuses meie asja lühidalt ära kuulad.

5 Sest me oleme leidnud, et see mees tekitab tüli, õhutades mässu kõigi juutide seas kogu maailmas. Ta on Naatsaretlaste usulahu juht 6 ja ta on püüdnud isegi templit rüvetada. Sellepärast me ta kinni võtsimegi et tema üle kohut mõista meie Seaduse järgi. 7 Ülempealik Lüüsias tuli aga vahele ning võttis ta suure vägivallaga meie käest ära, 8 käskides süüdistajaid tulla sinu juurde. Kui sa teda ise üle kuulad, siis saad teada, et meie esitatud süüdistused tema vastu on tõde."

9 Ja juudid ühinesid sellega, kinnitades, et see on nõnda.

10 Kui maavanem Paulusele märku andis rääkida, vastas ta: „Ma tean, et sa oled palju aastaid olnud selle rahva kohtunik; nii et ma kaitsen end julgesti. 11 Nagu sa võid teada saada, ei ole rohkem kui kaksteist päeva sellest, kui ma läksin üles Jeruusalemma Jumalat kummardama. 12 Minu süüdistajad ei ole näinud mind templis kellegagi vaidlemas või rahvast üles ässitamas, ei sünagoogis ega ka kusagil mujal linnas. 13 Nad ei suuda ka tõestada seda, milles nad mind süüdistavad. 14 Aga ma võtan omaks, et ma usuteed mööda, mida nemad kutsuvad lahkusuks, teenin meie esivanemate Jumalat. Ma usun kõike, mis Seadusesse ja prohvetite raamatutesse on kirjutatud, 15 ja mul on sama lootus Jumala peale nagu nendel meestel, et tuleb nii õigete ja kui ka ülekohtuste ülestõusmine. 16 Just sellepärast püüan ma alati hoida puhast südametunnistust Jumala ja inimeste ees.

17 Pärast mitmeaastast äraolekut tulin Jeruusalemma, et tuua annetusi oma rahvale ja ohverdada. 18 Just seda leidsid mind mõned juudid templis tegemast. Minuga ei olnud ühtegi rahvahulka ega mingit korratust. 19 Aga Aasia maakonnast olid mõned juudid, kes peaksid siin sinu ees olema ja süüdistusi esitama, kui neil on midagi minu vastu. 20 Või ütelgu need mehed siin ise, mis süüd nad minust leidsid, kui ma seisin Suurkohtu ees. 21 Kui see just pole see üks asi, mis ma nende ees seistes hüüdsin: te mõistate täna minu üle kohut surnute ülestõusmise pärast?"

22 Feeliks aga, olles usuteega hästi kursis, lükkas kohtuasja edasi ja ütles: „Kui ülempealik Lüüsias tuleb, siis ma otsustan teie asja!" 23 Ta andis sadakonna ülemale korralduse hoida Paulust vahi all, kuid jätta talle mõned vabadused ning lubada ta sõpradel teda teenida.

24 Mõne päeva pärast tuli Feeliks oma naise Drusillaga, kes oli juuditar. Ta kutsus Pauluse ja kuulas ta kõnet usust Jeesusesse Kristusesse. 25 Aga kui Paulus kõneles õiglusest, enesekontrollist ja tulevasest kohtust, lõi Feeliks kartma ja vastas: „See on selleks korraks kõik! Sa võid ära minna. Kui mul on rohkem aega, siis ma lasen sind jälle kutsuda." 26 Samal ajal ta lootis, et Paulus pakub talle altkäemaksu. Seepärast kutsus ta teda tihti enese juurde ja vestles temaga.

27 Ent kui kaks aastat sai täis, tuli Feeliksi asemele Porkius Festus. Ja et Feeliks tahtis olla juutidele meelepärane, jättis ta Pauluse vangi.

1 And after five days Ananias the high priest descended with the elders, and with a certain orator named Tertullus, who informed the governor against Paul. 2 And when he was called forth, Tertullus began to accuse him, saying, Seeing that by thee we enjoy great quietness, and that very worthy deeds are done unto this nation by thy providence, 3 We accept it always, and in all places, most noble Felix, with all thankfulness. 4 Notwithstanding, that I be not further tedious unto thee, I pray thee that thou wouldest hear us of thy clemency a few words. 5 For we have found this man a pestilent fellow, and a mover of sedition among all the Jews throughout the world, and a ringleader of the sect of the Nazarenes: 6 Who also hath gone about to profane the temple: whom we took, and would have judged according to our law. 7 But the chief captain Lysias came upon us, and with great violence took him away out of our hands, 8 Commanding his accusers to come unto thee: by examining of whom thyself mayest take knowledge of all these things, whereof we accuse him. 9 And the Jews also assented, saying that these things were so. 10 Then Paul, after that the governor had beckoned unto him to speak, answered, Forasmuch as I know that thou hast been of many years a judge unto this nation, I do the more cheerfully answer for myself: 11 Because that thou mayest understand, that there are yet but twelve days since I went up to Jerusalem for to worship. 12 And they neither found me in the temple disputing with any man, neither raising up the people, neither in the synagogues, nor in the city: 13 Neither can they prove the things whereof they now accuse me. 14 But this I confess unto thee, that after the way which they call heresy, so worship I the God of my fathers, believing all things which are written in the law and in the prophets: 15 And have hope toward God, which they themselves also allow, that there shall be a resurrection of the dead, both of the just and unjust. 16 And herein do I exercise myself, to have always a conscience void of offence toward God, and toward men. 17 Now after many years I came to bring alms to my nation, and offerings. 18 Whereupon certain Jews from Asia found me purified in the temple, neither with multitude, nor with tumult. 19 Who ought to have been here before thee, and object, if they had ought against me. 20 Or else let these same here say, if they have found any evil doing in me, while I stood before the council, 21 Except it be for this one voice, that I cried standing among them, Touching the resurrection of the dead I am called in question by you this day.

22 And when Felix heard these things, having more perfect knowledge of that way, he deferred them, and said, When Lysias the chief captain shall come down, I will know the uttermost of your matter. 23 And he commanded a centurion to keep Paul, and to let him have liberty, and that he should forbid none of his acquaintance to minister or come unto him.

24 And after certain days, when Felix came with his wife Drusilla, which was a Jewess, he sent for Paul, and heard him concerning the faith in Christ. 25 And as he reasoned of righteousness, temperance, and judgment to come, Felix trembled, and answered, Go thy way for this time; when I have a convenient season, I will call for thee. 26 He hoped also that money should have been given him of Paul, that he might loose him: wherefore he sent for him the oftener, and communed with him. 27 But after two years Porcius Festus came into Felix’ room: and Felix, willing to shew the Jews a pleasure, left Paul bound.