1 Seega kartkem, kuni tõotus pääseda Jumala hingamisse veel kehtib, et keegi teist ei osutuks hiljaks jäänuks. 2 Sest meile on kuulutatud evangeeliumi nii nagu neilegi, kuid neil polnud kasu sellest sõnast, mis nad kuulsid, sest nad ei võtnud seda vastu usus. 3 Meie aga, kes oleme uskunud, astume Jumala hingamisse, nii nagu ta on öelnud:

„Nii ma vandusin oma vihas:

„Iial ei saa nad minu hingamisse!" " –

ehkki tema tööd on lõpetatud maailma loomisest peale. 4 Sest nagu kusagil Pühakirjas on öeldud seitsmenda päeva kohta: „Seitsmendal päeval Jumal puhkas kõigist oma töödest." 5 Selles kirjakohas aga: „Iial ei saa nad minu hingamisse!"

6 Seepärast aga, et mõned siiski lastakse sisse ja kuna need, kellele evangeeliumi esmalt kuulutati, ei ole sinna sisse saanud sõnakuulmatuse pärast, 7 määrab Jumal veel ühe päeva, nimetades seda „täna", öeldes palju aega hiljem Taaveti kaudu, nagu juba varem on öeldud:

„Täna, kui te kuulete tema häält,

ärge tehke oma südant kõvaks!"

8 Sest kui Joosua oleks nad viinud hingamisse, siis Jumal ei oleks rääkinud hiljem ühest teisest päevast. 9 Järelikult on Jumala rahva hingamisaeg alles ees. 10 Igaüks, kes tema hingamisse siseneb, see hingab oma tegudest, nii nagu Jumal oma tegudest. 11 Püüdkem siis igati sellesse hingamisse pääseda, et keegi ei langeks samasuguse sõnakuulmatuse läbi!

12 Sest Jumala sõna on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk. Ta tungib nii sügavale, kuni lõhestab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi, ning mõistab kohut südame mõtete ja soovide üle. 13 Ükski loodu ei saa Jumala pilgu ees peituda, vaid kõik on alasti ja avatud tema silmade ees, kellele me peame aru andma.

14 Et meil nüüd on suur ülempreester Jeesus, Jumala Poeg, kes on läbinud taevad, siis hoidkem kinni sellest usust, mida me tunnistame! 15 Sest meil pole selline ülempreester, kes ei suudaks meile kaasa tunda meie nõrkustes, vaid ta on olnud kiusatud igal viisil nagu meie, ja siiski ilma patuta. 16 Seepärast mingem siis julgusega Jumala armutrooni ette, et saaksime halastust ja leiaksime armu, mis aitab meid õigel ajal.

1 Let us therefore fear, lest, a promise being left us of entering into his rest, any of you should seem to come short of it. 2 For unto us was the gospel preached, as well as unto them: but the word preached did not profit them, not being mixed with faith in them that heard it. 3 For we which have believed do enter into rest, as he said, As I have sworn in my wrath, if they shall enter into my rest: although the works were finished from the foundation of the world. 4 For he spake in a certain place of the seventh day on this wise, And God did rest the seventh day from all his works. 5 And in this place again, If they shall enter into my rest. 6 Seeing therefore it remaineth that some must enter therein, and they to whom it was first preached entered not in because of unbelief: 7 Again, he limiteth a certain day, saying in David, To day, after so long a time; as it is said, To day if ye will hear his voice, harden not your hearts. 8 For if Jesus had given them rest, then would he not afterward have spoken of another day. 9 There remaineth therefore a rest to the people of God. 10 For he that is entered into his rest, he also hath ceased from his own works, as God did from his. 11 Let us labour therefore to enter into that rest, lest any man fall after the same example of unbelief. 12 For the word of God is quick, and powerful, and sharper than any twoedged sword, piercing even to the dividing asunder of soul and spirit, and of the joints and marrow, and is a discerner of the thoughts and intents of the heart. 13 Neither is there any creature that is not manifest in his sight: but all things are naked and opened unto the eyes of him with whom we have to do. 14 Seeing then that we have a great high priest, that is passed into the heavens, Jesus the Son of God, let us hold fast our profession. 15 For we have not an high priest which cannot be touched with the feeling of our infirmities; but was in all points tempted like as we are, yet without sin. 16 Let us therefore come boldly unto the throne of grace, that we may obtain mercy, and find grace to help in time of need.