1 Jeesus rääkis oma jüngritele tähendamissõna sellest, et nad peavad alati palvetama ja mitte alla andma. 2 Ta ütles: „Ühes linnas oli kohtunik, kes ei kartnud Jumalat ega hoolinud inimeste arvamusest. 3 Selles linnas oli ka lesknaine, kes tuli alatasa tema juurde palvega: „Anna mulle õigus mu vastase üle!"

4 Mõnda aega kohtunik keeldus. Aga lõpuks ta mõtles endamisi: „Kuigi ma ei karda Jumalat ega hooli inimeste arvamusest, 5 siis kuna see lesk mind tüütab, vaatan, et ta saaks õiguse. Muidu vaevab ta mind oma mangumisega ära!" "

6 Ja Issand ütles: „Kuulake, mida ebaõiglane kohtunik ütleb! 7 Kas siis Jumal ei peaks tegema õigust oma valitutele, kes tema poole kisendavad päevad ja ööd? Kas ta peaks viivitama neile vastamisega? 8 Ma ütlen teile, küll ta vaatab, et nad peagi õiguse saavad! Ometi, kui Inimese poeg tuleb, kas ta siis leiab usku maa pealt?"

9 Mõnele neist, kes olid kindlad, et nad on Jumala silmis laitmatud ja seetõttu suhtusid teistesse üleolevalt, rääkis Jeesus selle tähendamissõna: 10 „Kaks meest läksid templisse palvetama, üks oli variser ja teine maksukoguja. 11 Variser tõusis püsti ja palvetas: „Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole selline nagu muud inimesed: röövlid ja kurjategijad, abielurikkujad, ega ka selline nagu see maksukoguja. 12 Mina paastun kaks korda nädalas ja maksan kümnist kõigest, mis ma saan."

13 Aga maksukoguja seisis eemal. Ta ei julgenud isegi taevasse vaadata, vaid lõi endale vastu rinda ja ütles: „Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!"

14 Ma ütlen teile, tema läks koju õigeks mõistetuna Jumala ees, mitte teine. Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse; aga kes ennast alandab, seda ülendatakse!"

15 Inimesed tõid ka Jeesuse juurde lapsi, et ta neid puudutaks. Aga seda nähes jüngrid sõitlesid neid. 16 Ent Jeesus kutsus lapsed enese juurde ja ütles: „Laske lapsed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik. 17 Tõesti, ma ütlen teile, kes Jumala riiki vastu ei võta nagu laps, ei pääse sinna sisse."

18 Üks valitseja küsis Jeesuselt: „Hea Õpetaja, mida ma pean tegema, et ma päriksin igavese elu?"

19 „Miks sa nimetad mind heaks?" vastas Jeesus, „Keegi muu ei ole hea kui üks – Jumal. 20 Käske sa tead: ära riku abielu, ära tapa, ära varasta, ära anna valetunnistust, austa oma isa ja ema!"

21 Tema aga ütles: „Seda kõike olen ma pidanud poisieast alates."

22 Seda kuuldes ütles Jeesus talle: „Üks asi on sul veel puudu: müü ära kõik, mis sul on, ja jaga vaestele, ja sul on siis aare taevas, ning tule, järgne mulle!"

23 Aga seda kuuldes muutus ta kurvaks, sest ta oli väga rikas. 24 Jeesus vaatas teda ja ütles: „Kui raske on rikastel pääseda Jumala riiki! 25 Hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal minna Jumala riiki."

26 Ent kuulajad küsisid: „Kes siis võib saada päästetud?"

27 Jeesus vastas: „Mis inimestele on võimatu, on Jumalale võimalik!"

28 Peetrus ütles: „Me oleme kõigest loobunud, et sulle järgneda."

29 „Tõesti, ma ütlen teile," vastas Jeesus, „ei ole kedagi, kes on loobunud kodust või naisest või vendadest ja õdedest või vanematest või lastest Jumala riigi pärast, 30 kes mitmekordselt tagasi ei saaks sellel ajal ja tuleval ajastul igaveses elus."

31 Jeesus võttis endaga kaksteist jüngrit ja ütles neile: „Me läheme üles Jeruusalemma ja seal täitub kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Poja kohta! 32 Ta antakse rahvaste kätte. Teda teotatakse, solvatakse ja tema peale sülitatakse, 33 nad peksavad teda ja tapavad ta. Ja kolmandal päeval tõuseb ta üles."

34 Jüngrid ei mõistnud sellest midagi. See sõna oli nende eest varjatud ja nad ei teadnud, millest ta räägib.

35 Aga kui Jeesus Jeerikole lähenes, istus üks pime mees tee ääres ja kerjas. 36 Kui ta kuulis rahvahulka möödumas, päris ta, mis lahti on. 37 Nad teatasid: „Naatsareti Jeesus läheb mööda!"

38 Ja ta hüüdis: „Jeesus, Taaveti Poeg, halasta minu peale!"

39 Möödujad sõitlesid teda ja käskisid tal vait olla, aga tema hüüdis seda enam: „Taaveti Poeg, halasta minu peale!"

40 Jeesus peatus ja käskis pimeda enda juurde tuua. Aga kui pime lähemale tuli, küsis Jeesus temalt:

41 „Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?"

„Issand, ma tahan näha!" vastas ta.

42 Jeesus ütles talle: „Võta vastu oma nägemine! Sinu usk on su terveks teinud!" 43 Otsekohe nägi ta jälle ja järgnes Jeesusele Jumalat kiites. Kui inimesed seda nägid, kiitsid ka nemad Jumalat.

1 And he spake a parable unto them to this end, that men ought always to pray, and not to faint; 2 Saying, There was in a city a judge, which feared not God, neither regarded man: 3 And there was a widow in that city; and she came unto him, saying, Avenge me of mine adversary. 4 And he would not for a while: but afterward he said within himself, Though I fear not God, nor regard man; 5 Yet because this widow troubleth me, I will avenge her, lest by her continual coming she weary me. 6 And the Lord said, Hear what the unjust judge saith. 7 And shall not God avenge his own elect, which cry day and night unto him, though he bear long with them? 8 I tell you that he will avenge them speedily. Nevertheless when the Son of man cometh, shall he find faith on the earth? 9 And he spake this parable unto certain which trusted in themselves that they were righteous, and despised others: 10 Two men went up into the temple to pray; the one a Pharisee, and the other a publican. 11 The Pharisee stood and prayed thus with himself, God, I thank thee, that I am not as other men are, extortioners, unjust, adulterers, or even as this publican. 12 I fast twice in the week, I give tithes of all that I possess. 13 And the publican, standing afar off, would not lift up so much as his eyes unto heaven, but smote upon his breast, saying, God be merciful to me a sinner. 14 I tell you, this man went down to his house justified rather than the other: for every one that exalteth himself shall be abased; and he that humbleth himself shall be exalted. 15 And they brought unto him also infants, that he would touch them: but when his disciples saw it, they rebuked them. 16 But Jesus called them unto him, and said, Suffer little children to come unto me, and forbid them not: for of such is the kingdom of God. 17 Verily I say unto you, Whosoever shall not receive the kingdom of God as a little child shall in no wise enter therein. 18 And a certain ruler asked him, saying, Good Master, what shall I do to inherit eternal life? 19 And Jesus said unto him, Why callest thou me good? none is good, save one, that is, God. 20 Thou knowest the commandments, Do not commit adultery, Do not kill, Do not steal, Do not bear false witness, Honour thy father and thy mother. 21 And he said, All these have I kept from my youth up. 22 Now when Jesus heard these things, he said unto him, Yet lackest thou one thing: sell all that thou hast, and distribute unto the poor, and thou shalt have treasure in heaven: and come, follow me. 23 And when he heard this, he was very sorrowful: for he was very rich. 24 And when Jesus saw that he was very sorrowful, he said, How hardly shall they that have riches enter into the kingdom of God! 25 For it is easier for a camel to go through a needle’s eye, than for a rich man to enter into the kingdom of God. 26 And they that heard it said, Who then can be saved? 27 And he said, The things which are impossible with men are possible with God. 28 Then Peter said, Lo, we have left all, and followed thee. 29 And he said unto them, Verily I say unto you, There is no man that hath left house, or parents, or brethren, or wife, or children, for the kingdom of God’s sake, 30 Who shall not receive manifold more in this present time, and in the world to come life everlasting.

31 Then he took unto him the twelve, and said unto them, Behold, we go up to Jerusalem, and all things that are written by the prophets concerning the Son of man shall be accomplished. 32 For he shall be delivered unto the Gentiles, and shall be mocked, and spitefully entreated, and spitted on: 33 And they shall scourge him, and put him to death: and the third day he shall rise again. 34 And they understood none of these things: and this saying was hid from them, neither knew they the things which were spoken.

35 And it came to pass, that as he was come nigh unto Jericho, a certain blind man sat by the way side begging: 36 And hearing the multitude pass by, he asked what it meant. 37 And they told him, that Jesus of Nazareth passeth by. 38 And he cried, saying, Jesus, thou Son of David, have mercy on me. 39 And they which went before rebuked him, that he should hold his peace: but he cried so much the more, Thou Son of David, have mercy on me. 40 And Jesus stood, and commanded him to be brought unto him: and when he was come near, he asked him, 41 Saying, What wilt thou that I shall do unto thee? And he said, Lord, that I may receive my sight. 42 And Jesus said unto him, Receive thy sight: thy faith hath saved thee. 43 And immediately he received his sight, and followed him, glorifying God: and all the people, when they saw it, gave praise unto God.