Markuse evangeelium 7

Puhas ja ebapuhas

1 Kui siis variserid ja mõned Jeruusalemmast tulnud kirjatundjad kogunesid Jeesuse juurde, 2 märkasid nad mõnda tema jüngritest pühitsemata, see tähendab pesemata kätega söömas. 3 (Variserid, nagu kõik juudid, söövad ju alles pärast seda, kui on peotäie veega käsi pesnud, pidades nõnda kinni esivanemate pärimusest. 4 Nad ei söö ka midagi turult toodut enne, kui on seda veega pesnud, ja nad peavad kinni veel mitmetest muudest tavadest: karikate, kannude ja vaskkatelde pesemisest.)

5 Nüüd variserid ja kirjatundjad küsisid Jeesuselt: „Miks sinu jüngrid ei toimi esivanemate pärimuse järgi, vaid söövad leiba pühitsemata kätega?"

6 Jeesus vastas: „Jesajal oli õigus, kui ta teie, silmakirjatsejate, kohta ennustas; nõnda nagu on kirjutatud:

„See rahvas austab mind oma huultega,

nende süda on aga minust kaugel.

7 Ilmaaegu nad teenivad mind,

õpetades õpetusi, mis on vaid inimeste reeglid."

8 Te jätate kõrvale Jumala käsud ja järgite inimeste kombeid."

9 Ja ta jätkas: „Kui osavalt te heidate Jumala käsud kõrvale, et järgida oma pärimust! 10 Mooses ütles ju: „Austa oma isa ja ema!" ning „Kes oma isa või ema neab, peab surema." 11 Kuid teie ütlete, et kui keegi kuulutab oma isale või emale: „Mis toetust sa iganes minu käest saad, on korban" (see tähendab templile pühendatud ohvriandi), 12 ei lase teie neil enam midagi oma isa või ema heaks teha. 13 Te teete Jumala sõna tühjaks oma pärimuse kaudu, mille te olete pärinud. Ja te teete veel palju muudki niisugust!"

14 Ja kui Jeesus oli taas rahva enda juurde kutsunud, ütles ta neile: „Kuulge mind kõik ja mõistke! 15 Miski, mis läheb väljastpoolt inimest tema sisse, ei või teda rüvetada; aga mis läheb inimesest välja, see rüvetab inimest. 16 Kellel kõrvad on, see kuulgu!"

17 Kui Jeesus läks rahva juurest ära ühte majja, küsisid jüngrid temalt selle tähendamissõna mõtet. 18 Jeesus ütles neile: „Kas teiegi olete taipamatud? Kas te ei saa aru, et miski väljast inimesse tulev ei saa teda rüvetada, 19 sest see ei lähe tema südamesse, vaid kõhtu, ja heidetakse jälle välja?" Sel viisil kuulutas Jeesus puhtaks kõik toidud.

20 Aga ta ütles veel: „Mis inimesest välja tuleb, see rüvetab teda. 21 Sest seest, inimese südamest, lähtuvad kurjad mõtted, kõlvatu suguelu, vargused, mõrvad, 22 abielurikkumine, ahnus, kurjus, kavalus, nilbus, kadedus, laim, ülbus, rumalus. 23 Kõik need pahed tulevad seestpoolt ja rüvetavad inimest."

Võõramaa naise usk

24 Ja Jeesus läks sealt Tüürose alale. Ta astus sisse ühte majja, soovides, et keegi sellest teada ei saaks, kuid ta ei saanud jääda märkamatuks. 25 Temast kuulis keegi naine, kelle väikest tütart vaevas rüve vaim, ja ta tuli otsekohe ning langes Jeesuse jalge ette. 26 Ta oli kreeklanna, pärit Sürofoiniikiast. Naine palus Jeesust, et ta ajaks kurja vaimu tema tütrest välja.

27 Kuid Jeesus ütles talle: „Lase esmalt lastel saada söönuks! Ei sobi võtta laste leiba ja visata see koertele!"

28 Naine aga vastas: „Jah, Issand, aga koerad söövad ju laua all laste raasukesi!"

29 „Kui sa nii ütled, siis mine!" ütles Jeesus. „Kuri vaim on sinu tütrest välja läinud!"

30 Ja naine läks koju ning leidis lapse voodis magamas. Kuri vaim oli temast lahkunud.

Jeesus tervendab kurttumma mehe

31 Jeesus lahkus Tüürose alalt ja tuli Siidoni kaudu Galilea mere äärde Dekapolise aladele. 32 Tema juurde toodi kurt, kes vaevu rääkida suutis, ning paluti, et ta paneks oma käe tema peale.

33 Jeesus viis mehe rahvahulgast eemale, pistis oma sõrmed ta kõrvadesse, sülitas ja puudutas ta keelt 34 ning üles taeva poole vaadates õhkas ja ütles talle: „Effataa!", see tähendab „Mine lahti!" 35 Mehe kõrvad avanesid sedamaid ja ta keel pääses kütkest valla ning ta rääkis korralikult.

36 Jeesus ei lubanud neil sellest kellelegi rääkida. Aga mida enam ta neid keelas, seda enam nad jutustasid. 37 Ning kuulajad ütlesid suures hämmastuses: „Kõik on ta teinud hästi! Ta paneb isegi kurdid kuulma ja keeletud rääkima!"

1 Then came together unto him the Pharisees, and certain of the scribes, which came from Jerusalem. 2 And when they saw some of his disciples eat bread with defiled, that is to say, with unwashen, hands, they found fault. 3 For the Pharisees, and all the Jews, except they wash their hands oft, eat not, holding the tradition of the elders. 4 And when they come from the market, except they wash, they eat not. And many other things there be, which they have received to hold, as the washing of cups, and pots, brasen vessels, and of tables. 5 Then the Pharisees and scribes asked him, Why walk not thy disciples according to the tradition of the elders, but eat bread with unwashen hands? 6 He answered and said unto them, Well hath Esaias prophesied of you hypocrites, as it is written, This people honoureth me with their lips, but their heart is far from me. 7 Howbeit in vain do they worship me, teaching for doctrines the commandments of men. 8 For laying aside the commandment of God, ye hold the tradition of men, as the washing of pots and cups: and many other such like things ye do. 9 And he said unto them, Full well ye reject the commandment of God, that ye may keep your own tradition. 10 For Moses said, Honour thy father and thy mother; and, Whoso curseth father or mother, let him die the death: 11 But ye say, If a man shall say to his father or mother, It is Corban, that is to say, a gift, by whatsoever thou mightest be profited by me; he shall be free. 12 And ye suffer him no more to do ought for his father or his mother; 13 Making the word of God of none effect through your tradition, which ye have delivered: and many such like things do ye.

14 And when he had called all the people unto him, he said unto them, Hearken unto me every one of you, and understand: 15 There is nothing from without a man, that entering into him can defile him: but the things which come out of him, those are they that defile the man. 16 If any man have ears to hear, let him hear. 17 And when he was entered into the house from the people, his disciples asked him concerning the parable. 18 And he saith unto them, Are ye so without understanding also? Do ye not perceive, that whatsoever thing from without entereth into the man, it cannot defile him; 19 Because it entereth not into his heart, but into the belly, and goeth out into the draught, purging all meats? 20 And he said, That which cometh out of the man, that defileth the man. 21 For from within, out of the heart of men, proceed evil thoughts, adulteries, fornications, murders, 22 Thefts, covetousness, wickedness, deceit, lasciviousness, an evil eye, blasphemy, pride, foolishness: 23 All these evil things come from within, and defile the man.

24 And from thence he arose, and went into the borders of Tyre and Sidon, and entered into an house, and would have no man know it: but he could not be hid. 25 For a certain woman, whose young daughter had an unclean spirit, heard of him, and came and fell at his feet: 26 The woman was a Greek, a Syrophenician by nation; and she besought him that he would cast forth the devil out of her daughter. 27 But Jesus said unto her, Let the children first be filled: for it is not meet to take the children’s bread, and to cast it unto the dogs. 28 And she answered and said unto him, Yes, Lord: yet the dogs under the table eat of the children’s crumbs. 29 And he said unto her, For this saying go thy way; the devil is gone out of thy daughter. 30 And when she was come to her house, she found the devil gone out, and her daughter laid upon the bed.

31 And again, departing from the coasts of Tyre and Sidon, he came unto the sea of Galilee, through the midst of the coasts of Decapolis. 32 And they bring unto him one that was deaf, and had an impediment in his speech; and they beseech him to put his hand upon him. 33 And he took him aside from the multitude, and put his fingers into his ears, and he spit, and touched his tongue; 34 And looking up to heaven, he sighed, and saith unto him, Ephphatha, that is, Be opened. 35 And straightway his ears were opened, and the string of his tongue was loosed, and he spake plain. 36 And he charged them that they should tell no man: but the more he charged them, so much the more a great deal they published it; 37 And were beyond measure astonished, saying, He hath done all things well: he maketh both the deaf to hear, and the dumb to speak.