1 Kui Jeesus oli kõik need kõned lõpetanud, ütles ta oma jüngritele: 2 „Te teate, et kahe päeva pärast on paasapüha ja Inimese Poeg antakse ära risti lüüa."

3 Siis kogunesid ülempreestrid ja rahvavanemad ülempreester Kaifase paleesse 4 ja pidasid nõu Jeesus kavalusega kinni võtta ja ära tappa. 5 Ent nad arutasid: „Mitte pidustuste ajal, et rahvas ei hakkaks mässama."

6 Aga kui Jeesus istus Betaanias pidalitõbise Siimoni kodus, 7 astus ta juurde naine, kellel oli alabasternõu ülihinnalise lõhnasalviga, ja valas selle temale pähe, kui ta oli laua ääres.

8 Kui jüngrid nägid seda, said nad pahaseks ja ütlesid: „Milleks küll see raiskamine? 9 Selle salvi oleks võinud müüa kalli hinna eest ja raha jagada vaestele."

10 Jeesus märkas seda ja ütles neile: „Miks te tülitate seda naist? Ta on teinud minu heaks kauni teo. 11 Vaeseid on teie juures alati, mind aga ei ole teil alati. 12 Sest seda salvi minu ihu peale kallates tegi tema seda minu matuseks. 13 Tõesti, ma ütlen teile, kus iganes kogu maailmas seda evangeeliumi kuulutatakse, kõneldakse ka tema mälestuseks sellest, mis ta on teinud."

14 Siis läks Juudas Iskariot, üks neist kaheteistkümnest, ülempreestrite juurde 15 ja küsis: „Mis te mulle maksate, kui ma Jeesuse teie kätte annan?" Nad lugesid talle kolmkümmend hõberaha, 16 ja sellest alates otsis Juudas sobivat võimalust Jeesuse äraandmiseks.

17 Aga hapnemata leibade püha esimesel päeval astusid jüngrid Jeesuse juurde ja küsisid: „Kus sa tahad, et me sulle paasasöögi ette valmistaksime?"

18 „Minge linna selle-ja-selle juurde," vastas Jeesus, „ja öelge talle, et õpetaja saadab sõna: „Minu aeg on lähedal, sinu juures ma pean paasasöögi oma jüngritega!" " 19 Jüngrid tegid nõnda, nagu Jeesus oli neid juhendanud, ja valmistasid paasasöögi.

20 Õhtu saabudes istus Jeesus lauda koos oma kaheteistkümne jüngriga, 21 ja kui nad juba sõid, ütles ta: „Tõesti, ma ütlen teile, üks teie seast annab mu ära!"

22 Ja nad said väga kurvaks ning hakkasid talle üksteise järel ütlema: „Ega sa mind ei mõtle, Issand?"

23 Jeesus vastas neile: „See, kes on pannud käe minuga samasse kaussi, annab mu ära. 24 Inimese Poeg läheb küll ära, nõnda nagu tema kohta on kirjutatud, aga häda sellele inimesele, kes Inimese Poja ära annab! Talle oleks parem, kui ta ei oleks sündinud!"

25 Siis küsis ka äraandja Juudas: „Ega sa mind ei mõtle, rabi?"

„Need on sinu sõnad," vastas Jeesus.

26 Ja kui nad sõid, võttis Jeesus leiva, õnnistas, murdis, ulatas jüngritele ja ütles: „Võtke, sööge! See on minu ihu!"

27 Siis ta võttis karika, tänas ja ulatas neile, öeldes: „Jooge kõik selle seest! 28 Sest see on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks! 29 Aga ma ütlen teile: mina ei joo siitpeale sellest viinapuu viljast kuni päevani, mil ma joon koos teiega uut oma Isa Kuningriigis."

30 Ja kui nad olid laulnud kiituslaulu, läksid nad välja Õlimäele.

31 Siis Jeesus ütles neile: „Te kõik hülgate minu täna öösel, sest kirjutatud on:

„Ma löön karjast

ja karja lambad pillutatakse laiali."

32 Kuid pärast oma ülesäratamist lähen ma teie ees Galileasse."

33 Peetrus vastas talle: „Kui ka kõik sind hülgavad, ei hülga mina sind iialgi!"

34 „Tõesti, ma ütlen sulle," vastas Jeesus, „täna öösel veel enne kukelaulu salgad sina mind kolm korda!"

35 „Isegi kui ma peaksin koos sinuga surema, mina ei salga sind iial!" ütles Peetrus. Samamoodi ütlesid ka kõik teised jüngrid.

36 Siis Jeesus tuli koos jüngritega paika, mida hüütakse Ketsemaniks, ja ütles neile: „Istuge siin, kuni ma lähen sinna ja palvetan!" 37 Ta võttis enesega kaasa Peetruse ja kaks Sebedeuse poega ning teda haaras sügav kurbus ja ahastus. 38 Siis ta ütles neile: „Mu hing on väga kurb surmani, jääge siia ja valvake koos minuga!"

39 Ja ta läks pisut eemale, langes silmili maha ja palvetas: „Minu Isa, kui see on võimalik, siis mingu see karikas minust mööda! Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nagu tahad sina!"

40 Siis Jeesus tuli tagasi jüngrite juurde ja leidis nad magamast. „Kas te ei suutnud ainsatki tundi koos minuga valvata?" küsis ta Peetruselt. 41 „Valvake ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse! Vaim on küll valmis, aga liha on nõder."

42 Ta läks teist korda eemale ja palvetas: „Minu Isa, kui see karikas ei saa minust mööda minna nii, et ma sellest ei joo, siis sündigu sinu tahtmine!"

43 Kui ta tuli tagasi, leidis ta jüngrid taas magamast, sest nende silmalaud olid unest rasked. 44 Ta jättis nad sinna, läks veel kord ära ja palvetas kolmandat korda, öeldes uuesti needsamad sõnad.

45 Siis Jeesus tuli tagasi jüngrite juurde ja ütles neile: „Teie aina magate ja puhkate! Vaata, tund on tulnud ja Inimese Poeg antakse patuste kätte! 46 Tõuske üles, lähme! Mu äraandja on lähedal!"

47 Kui Jeesus alles rääkis, jõudis sinna Juudas, üks tema kaheteistkümnest jüngrist. Temaga oli kaasas suur hulk mehi mõõkade ja nuiadega, saadetud ülempreestrite ja rahvavanemate poolt. 48 Aga tema äraandja oli andnud neile märgi: „Tema on see, keda ma suudlen; võtke ta kinni!" 49 Ja otsekohe astus Juudas Jeesuse juurde ja ütles: „Tervitus sulle, rabi!" ning suudles teda.

50 Jeesus ütles talle: „Tee seda, milleks sa tulid, sõber."

Siis teised astusid samuti ligi, haarasid Jeesusest kinni ja vahistasid ta. 51 Aga üks Jeesuse kaaslastest tõmbas tupest oma mõõga ja lõi ülempreestri sulast, raiudes ära ta kõrva.

52 „Pista oma mõõk tuppe tagasi!" käskis Jeesus. „Sest kõik, kes mõõga tõmbavad, mõõga läbi hukkuvad! 53 Kas sa arvad, et ma ei või oma Isa appi hüüda, ja ta saadaks mulle kohe rohkem kui kaksteist leegioni ingleid? 54 Aga kuidas siis saaks täide minna Pühakirja ettekuulutus, et see nii peab sündima?"

55 Selsamal tunnil ütles Jeesus rahvahulgale: „Kas ma juhin mässu, et te olete tulnud mõõkade ja nuiadega mind kinni võtma? Ma olen päevast päeva istunud templis ja õpetanud, ja te ei ole mind kinni võtnud. 56 Aga see kõik on sündinud, et prohvetite kirjad läheksid täide." Siis jätsid kõik jüngrid ta maha ja põgenesid.

57 Aga Jeesuse vangistajad viisid ta ülempreester Kaifase ette, kuhu olid kogunenud kirjatundjad ja rahvavanemad. 58 Peetrus järgnes talle eemalt kuni ülempreestri õueni, läks sinna sisse ja istus valvurite juurde, et näha, kuidas asi lõpeb.

59 Aga ülempreestrid ja terve Suurkohus otsisid valetunnistust Jeesuse vastu, et teda surma mõista, 60 kuid ei leidnud, ehkki paljud tulid valetunnistust andma.

Lõpuks astusid ette kaks, 61 kes väitsid: „Tema on öelnud: „Ma võin Jumala templi lammutada ja kolme päevaga üles ehitada." "

62 Siis ülempreester tõusis püsti ja ütles Jeesusele: „Kas sa ei vasta midagi selle kohta, mida nad sinu vastu tunnistavad?" 63 Kuid Jeesus vaikis.

Siis ülempreester ütles talle: „Ma vannutan sind elava Jumala juures, ütle meile, kas sina oled Messias, Jumala Poeg?"

64 „Need on sinu sõnad," vastas Jeesus. „Ometi ma ütlen teile:

siitpeale te näete Inimese Poega

istumas Kõigeväelise paremal käel

ja tulemas taeva pilvede peal."

65 Siis ülempreester käristas oma riided lõhki ja ütles: „Ta on teotanud pühadust! Mis tunnistajaid meil veel on vaja! Nüüd te olete ise kuulnud pühaduseteotust! 66 Mis teie arvate?"

„Tema on surma väärt!" vastasid nad.

67 Siis nad sülitasid talle näkku ja peksid teda rusikatega, aga mõned lõid lahtise käega, 68 öeldes: „Prohveteeri meile, Messias, kes sind praegu lõi?"

69 Peetrus istus aga siseõues. Seal astus tema juurde üks teenijatüdruk ja ütles: „Ka sina olid Galilea Jeesusega!"

70 Kuid Peetrus salgas kõikide ees: „Ma ei tea, millest sa räägid!"

71 Kui ta läks aga värava poole, nägi teda teine teenijatüdruk ja ütles seal teistele: „See mees oli koos Naatsareti Jeesusega."

72 Taas salgas Peetrus vandega: „Ma ei tunne seda inimest!"

73 Pisut hiljem astusid mõned sealviibijad tema juurde ja ütlesid:

„Tõesti, ka sina oled üks nende hulgast, sest su kõneviis paljastab sind."

74 Seepeale hakkas Peetrus sajatama ja vanduma: „Ma ei tunne seda meest!"

Ja kohe kires kukk 75 ning Peetrusele meenusid Jeesuse sõnad: „Veel enne kui kukk kireb, salgad sina mind kolm korda." Ta läks välja ja nuttis kibedasti.

1 And it came to pass, when Jesus had finished all these sayings, he said unto his disciples, 2 Ye know that after two days is the feast of the passover, and the Son of man is betrayed to be crucified. 3 Then assembled together the chief priests, and the scribes, and the elders of the people, unto the palace of the high priest, who was called Caiaphas, 4 And consulted that they might take Jesus by subtilty, and kill him. 5 But they said, Not on the feast day, lest there be an uproar among the people.

6 Now when Jesus was in Bethany, in the house of Simon the leper, 7 There came unto him a woman having an alabaster box of very precious ointment, and poured it on his head, as he sat at meat. 8 But when his disciples saw it, they had indignation, saying, To what purpose is this waste? 9 For this ointment might have been sold for much, and given to the poor. 10 When Jesus understood it, he said unto them, Why trouble ye the woman? for she hath wrought a good work upon me. 11 For ye have the poor always with you; but me ye have not always. 12 For in that she hath poured this ointment on my body, she did it for my burial. 13 Verily I say unto you, Wheresoever this gospel shall be preached in the whole world, there shall also this, that this woman hath done, be told for a memorial of her.

14 Then one of the twelve, called Judas Iscariot, went unto the chief priests, 15 And said unto them, What will ye give me, and I will deliver him unto you? And they covenanted with him for thirty pieces of silver. 16 And from that time he sought opportunity to betray him.

17 Now the first day of the feast of unleavened bread the disciples came to Jesus, saying unto him, Where wilt thou that we prepare for thee to eat the passover? 18 And he said, Go into the city to such a man, and say unto him, The Master saith, My time is at hand; I will keep the passover at thy house with my disciples. 19 And the disciples did as Jesus had appointed them; and they made ready the passover. 20 Now when the even was come, he sat down with the twelve. 21 And as they did eat, he said, Verily I say unto you, that one of you shall betray me. 22 And they were exceeding sorrowful, and began every one of them to say unto him, Lord, is it I? 23 And he answered and said, He that dippeth his hand with me in the dish, the same shall betray me. 24 The Son of man goeth as it is written of him: but woe unto that man by whom the Son of man is betrayed! it had been good for that man if he had not been born. 25 Then Judas, which betrayed him, answered and said, Master, is it I? He said unto him, Thou hast said.

26 And as they were eating, Jesus took bread, and blessed it, and brake it, and gave it to the disciples, and said, Take, eat; this is my body. 27 And he took the cup, and gave thanks, and gave it to them, saying, Drink ye all of it; 28 For this is my blood of the new testament, which is shed for many for the remission of sins. 29 But I say unto you, I will not drink henceforth of this fruit of the vine, until that day when I drink it new with you in my Father’s kingdom. 30 And when they had sung an hymn, they went out into the mount of Olives. 31 Then saith Jesus unto them, All ye shall be offended because of me this night: for it is written, I will smite the shepherd, and the sheep of the flock shall be scattered abroad. 32 But after I am risen again, I will go before you into Galilee. 33 Peter answered and said unto him, Though all men shall be offended because of thee, yet will I never be offended. 34 Jesus said unto him, Verily I say unto thee, That this night, before the cock crow, thou shalt deny me thrice. 35 Peter said unto him, Though I should die with thee, yet will I not deny thee. Likewise also said all the disciples.

36 Then cometh Jesus with them unto a place called Gethsemane, and saith unto the disciples, Sit ye here, while I go and pray yonder. 37 And he took with him Peter and the two sons of Zebedee, and began to be sorrowful and very heavy. 38 Then saith he unto them, My soul is exceeding sorrowful, even unto death: tarry ye here, and watch with me. 39 And he went a little further, and fell on his face, and prayed, saying, O my Father, if it be possible, let this cup pass from me: nevertheless not as I will, but as thou wilt. 40 And he cometh unto the disciples, and findeth them asleep, and saith unto Peter, What, could ye not watch with me one hour? 41 Watch and pray, that ye enter not into temptation: the spirit indeed is willing, but the flesh is weak. 42 He went away again the second time, and prayed, saying, O my Father, if this cup may not pass away from me, except I drink it, thy will be done. 43 And he came and found them asleep again: for their eyes were heavy. 44 And he left them, and went away again, and prayed the third time, saying the same words. 45 Then cometh he to his disciples, and saith unto them, Sleep on now, and take your rest: behold, the hour is at hand, and the Son of man is betrayed into the hands of sinners. 46 Rise, let us be going: behold, he is at hand that doth betray me.

47 And while he yet spake, lo, Judas, one of the twelve, came, and with him a great multitude with swords and staves, from the chief priests and elders of the people. 48 Now he that betrayed him gave them a sign, saying, Whomsoever I shall kiss, that same is he: hold him fast. 49 And forthwith he came to Jesus, and said, Hail, master; and kissed him. 50 And Jesus said unto him, Friend, wherefore art thou come? Then came they, and laid hands on Jesus, and took him. 51 And, behold, one of them which were with Jesus stretched out his hand, and drew his sword, and struck a servant of the high priest’s, and smote off his ear. 52 Then said Jesus unto him, Put up again thy sword into his place: for all they that take the sword shall perish with the sword. 53 Thinkest thou that I cannot now pray to my Father, and he shall presently give me more than twelve legions of angels? 54 But how then shall the scriptures be fulfilled, that thus it must be? 55 In that same hour said Jesus to the multitudes, Are ye come out as against a thief with swords and staves for to take me? I sat daily with you teaching in the temple, and ye laid no hold on me. 56 But all this was done, that the scriptures of the prophets might be fulfilled. Then all the disciples forsook him, and fled.

57 And they that had laid hold on Jesus led him away to Caiaphas the high priest, where the scribes and the elders were assembled. 58 But Peter followed him afar off unto the high priest’s palace, and went in, and sat with the servants, to see the end. 59 Now the chief priests, and elders, and all the council, sought false witness against Jesus, to put him to death; 60 But found none: yea, though many false witnesses came, yet found they none. At the last came two false witnesses, 61 And said, This fellow said, I am able to destroy the temple of God, and to build it in three days. 62 And the high priest arose, and said unto him, Answerest thou nothing? what is it which these witness against thee? 63 But Jesus held his peace. And the high priest answered and said unto him, I adjure thee by the living God, that thou tell us whether thou be the Christ, the Son of God. 64 Jesus saith unto him, Thou hast said: nevertheless I say unto you, Hereafter shall ye see the Son of man sitting on the right hand of power, and coming in the clouds of heaven. 65 Then the high priest rent his clothes, saying, He hath spoken blasphemy; what further need have we of witnesses? behold, now ye have heard his blasphemy. 66 What think ye? They answered and said, He is guilty of death. 67 Then did they spit in his face, and buffeted him; and others smote him with the palms of their hands, 68 Saying, Prophesy unto us, thou Christ, Who is he that smote thee?

69 Now Peter sat without in the palace: and a damsel came unto him, saying, Thou also wast with Jesus of Galilee. 70 But he denied before them all, saying, I know not what thou sayest. 71 And when he was gone out into the porch, another maid saw him, and said unto them that were there, This fellow was also with Jesus of Nazareth. 72 And again he denied with an oath, I do not know the man. 73 And after a while came unto him they that stood by, and said to Peter, Surely thou also art one of them; for thy speech bewrayeth thee. 74 Then began he to curse and to swear, saying, I know not the man. And immediately the cock crew. 75 And Peter remembered the word of Jesus, which said unto him, Before the cock crow, thou shalt deny me thrice. And he went out, and wept bitterly.