1 Võtke lahkesti vastu usus nõdrad ja ärge vaielge erimeelsuste üle. 2 Üks usub, et süüa võib kõike, aga kes on nõder, sööb ainult taimetoitu. 3 Kes sööb, ärgu põlastagu seda, kes ei söö. Ja kes ei söö, ärgu mõistku kohut selle üle, kes sööb, sest Jumal on tema vastu võtnud. 4 Kes oled sina, et mõistad kohut võõra sulase üle? Oma isanda ees ta seisab või langeb. Aga ta jääb seisma, sest Issand suudab teda püsti hoida.

5 Mõni peab üht päeva teisest paremaks, teine aga kõiki päevi ühesuguseks. Olgu igaüks oma otsuses kindel! 6 Kes tähistab mingit päeva, tähistab seda Issandale; ja kes sööb, sööb Issandale, sest ta tänab Jumalat; samuti see, kes jätab söömata, teeb seda Issandale ja tänab Jumalat. 7 Sest ükski meist ei ela iseenesele ja ükski ei sure iseendale. 8 Kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Seepärast, ükskõik, kas me elame või sureme, oleme ikka Issanda omad! 9 Just selleks on ju Kristus surnud ja saanud jälle elavaks, et ta oleks nii surnute kui elavate Issand.

10 Aga miks sina mõistad kohut oma venna või õe üle? Või miks sina neid põlastad? Eks tuleb meil kõigil kord seista Jumala kohtujärje ees, 11 nagu on kirjutatud:

„ „Nii tõesti kui mina elan," ütleb Issand,

„minu ees peab nõtkuma iga põlv,

ja iga suu peab kiitma Jumalat." "

12 Nõnda peab siis igaüks meist enda kohta Jumalale aru andma.

13 Ärgem siis mõistkem enam kohut üksteise üle! Pigem otsustagem hoiduda saamast vennale komistuseks ja pahanduseks. 14 Ma tean ja olen veendunud Issandas Jeesuses, et midagi ei ole ebapüha iseenesest, vaid on ebapüha üksnes sellele, kes midagi peab ebapühaks. 15 Sest kui su vend või õde tunneb piina sellepärast, mis sa sööd, siis ei käitu sa enam kooskõlas armastusega. Ära hävita oma toiduga kedagi, kelle eest Kristus on surnud! 16 Sellepärast ärgu saagu hea, mis teil on, pilgatavaks.

17 Sest Jumala riik ei ole mitte söömine ega joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus. 18 Igaüks, kes selliselt teenib Kristust, on Jumalale meelepärane ja tunnustatud inimeste poolt.

19 Nõnda siis taotlegem seda, mida on vaja rahuks ja üksteise ülesehitamiseks! 20 Ära lammuta toidu pärast Jumala tööd! Kõik toit on küll puhas, aga on vale süüa seda, mis teise komistama paneb! 21 Parem on mitte süüa liha ega juua veini ega teha midagi sellist, mille tõttu su vend või õde kiusatusse satub. 22 Mida iganes sa nende asjade kohta usud, hoia see enese ja Jumala vahel! Õnnistatud on see, kes ei süüdista end asjade pärast, mis ta heaks kiidab. 23 Aga kes kahtleb ja siiski sööb, on süüdi, sest see ei tule usust. Aga kõik, mis ei tule usust, on patt.

1 Him that is weak in the faith receive ye, but not to doubtful disputations. 2 For one believeth that he may eat all things: another, who is weak, eateth herbs. 3 Let not him that eateth despise him that eateth not; and let not him which eateth not judge him that eateth: for God hath received him. 4 Who art thou that judgest another man’s servant? to his own master he standeth or falleth. Yea, he shall be holden up: for God is able to make him stand. 5 One man esteemeth one day above another: another esteemeth every day alike. Let every man be fully persuaded in his own mind. 6 He that regardeth the day, regardeth it unto the Lord; and he that regardeth not the day, to the Lord he doth not regard it. He that eateth, eateth to the Lord, for he giveth God thanks; and he that eateth not, to the Lord he eateth not, and giveth God thanks. 7 For none of us liveth to himself, and no man dieth to himself. 8 For whether we live, we live unto the Lord; and whether we die, we die unto the Lord: whether we live therefore, or die, we are the Lord’s. 9 For to this end Christ both died, and rose, and revived, that he might be Lord both of the dead and living. 10 But why dost thou judge thy brother? or why dost thou set at nought thy brother? for we shall all stand before the judgment seat of Christ. 11 For it is written, As I live, saith the Lord, every knee shall bow to me, and every tongue shall confess to God. 12 So then every one of us shall give account of himself to God. 13 Let us not therefore judge one another any more: but judge this rather, that no man put a stumblingblock or an occasion to fall in his brother’s way. 14 I know, and am persuaded by the Lord Jesus, that there is nothing unclean of itself: but to him that esteemeth any thing to be unclean, to him it is unclean. 15 But if thy brother be grieved with thy meat, now walkest thou not charitably. Destroy not him with thy meat, for whom Christ died. 16 Let not then your good be evil spoken of: 17 For the kingdom of God is not meat and drink; but righteousness, and peace, and joy in the Holy Ghost. 18 For he that in these things serveth Christ is acceptable to God, and approved of men. 19 Let us therefore follow after the things which make for peace, and things wherewith one may edify another. 20 For meat destroy not the work of God. All things indeed are pure; but it is evil for that man who eateth with offence. 21 It is good neither to eat flesh, nor to drink wine, nor any thing whereby thy brother stumbleth, or is offended, or is made weak. 22 Hast thou faith? have it to thyself before God. Happy is he that condemneth not himself in that thing which he alloweth. 23 And he that doubteth is damned if he eat, because he eateth not of faith: for whatsoever is not of faith is sin.