1 Nõnda siis ei ole nüüd mingit hukkamõistmist neile, kes on Kristuses Jeesuses. 2 Sest elu Vaimu seadus Kristuses Jeesuses on vabastanud su patu ja surma seadusest. 3 Mis Moosese Seadusele oli võimatu – sest tal polnud jõudu inimloomuse vastu – seda tegi Jumal. Ta läkitas oma Poja patuse liha sarnasuses patuohvrina ja karistas pattu surmaga tema inimkehas. 4 Ta tegi seda selleks, et Seaduse õigusenõuded oleksid täidetud meis, kes me ei ela mitte oma rikutud loomuses, vaid kooskõlas Vaimuga.

5 Sest need, kes elavad iseka loomuse järgi, mõtlevad lihalikke mõtteid, aga kes elavad Vaimu järgi, need mõtlevad sellele, mida Vaim tahab. 6 Lihalik mõtteviis on surm, Vaimu mõtteviis aga elu ja rahu. 7 Sest lihalik mõtteviis on vaen Jumala vastu; see ei allu Jumala Seadusele ega suudagi seda teha. 8 Kes on oma liha meelevallas, ei saa meeldida Jumalale.

9 Kuid teie ei ela oma loomuses, vaid Vaimus, kui Jumala Vaim tõepoolest elab teie sees. Aga kellel ei ole Kristuse Vaimu, see ei ole tema oma. 10 Aga kui Kristus on teie sees, siis on küll ihu patu tõttu surnud, aga Vaim on õigeksmõistmise tõttu elus. 11 Ja kui teis elab selle Vaim, kes Jeesuse surnust üles äratas, siis tema, kes Kristuse surnust üles äratas, teeb teiegi surelikud kehad elavaks oma Vaimu läbi, kes teis elab.

12 Nõnda siis, vennad ja õed, me ei ole võlgu oma rikutud loomusele, et peaksime selle järgi elama – 13 sest kui te oma loomuse järgi elate, siis te surete. Aga kui te Vaimu abil ihu teod surmate, siis te elate.

14 Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed. 15 Te ei ole ju saanud orjastavat vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: „Abba! Isa!" 16 Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. 17 Aga kui me oleme lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.

18 Ma leian, et käesoleva aja kannatused ei ole kõneväärt võrreldes kirkusega, mis meis peab avalikuks saama. 19 Sest kogu loodu ootab pikisilmi Jumala laste avalikukssaamist. 20 On ju kogu loodu allutatud kaduvusele – mitte omal valikul, vaid allutaja tahtel, lootuses, 21 et ka loodu ise vabastatakse kord lagunemise orjusest ning tuuakse Jumala laste kirkuse vabadusse.

22 Me ju teame, et kogu loodu ägab üheskoos sünnitusvaludes tänini. 23 Aga veel enam, ka meie, kes me oleme saanud esimese annina Püha Vaimu, meiegi ägame endamisi, oodates lapseõigust, oma ihu lunastust. 24 Sest me oleme päästetud lootuses. Ent juba nähtava lootmine ei ole lootus. Sest kes loodab veel seda, mis juba on näha? 25 Aga kui me loodame seda, mida ei näe, siis me ootame seda kannatlikult.

26 Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtruses: me ju ei tea, mille eest me peame palvetama, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatu ägamisega. 27 Ja tema, kes uurib meie südameid, mõistab Vaimu mõtteid, sest Jumala tahtmise järgi palub ta pühade eest.

28 Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud. 29 Sest neid, keda Jumal on eelnevalt valinud, on ta ka eelnevalt määranud saama tema Poja sarnaseks, et tema oleks esmasündinu paljude vendade seas. 30 Ja keda ta on eelnevalt määranud, neid on ta ka kutsunud; ja keda ta on kutsunud, need on ta ka õigeks teinud; ja keda ta on õigeks teinud, neid on ta ka kirgastanud.

31 Mis me siis ütleme, arvestades kõike seda? Kui Jumal on meie poolt, kes suudab olla meie vastu? 32 Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima? 33 Kes võiks süüdistada Jumala valituid? Jumal on see, kes õigeks teeb! 34 Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri, kuid veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest! 35 Kes võiks lahutada meid Kristuse armastusest? Kas viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või hukkamine? 36 Nagu on kirjutatud:

„Sinu pärast seisame me surmasuus päev otsa,

me oleme kui lambad, kes on määratud tapmisele."

37 Kuid selles kõiges me võidame ülivõimsalt tema läbi, kes meid on armastanud. 38 Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega valitsused, ei miski praegu ega tulevikus, ei väed, 39 ei kõrgus ega sügavus ega miski muu loodu ei suuda lahutada meid Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.

1 There is therefore now no condemnation to them which are in Christ Jesus, who walk not after the flesh, but after the Spirit. 2 For the law of the Spirit of life in Christ Jesus hath made me free from the law of sin and death. 3 For what the law could not do, in that it was weak through the flesh, God sending his own Son in the likeness of sinful flesh, and for sin, condemned sin in the flesh: 4 That the righteousness of the law might be fulfilled in us, who walk not after the flesh, but after the Spirit. 5 For they that are after the flesh do mind the things of the flesh; but they that are after the Spirit the things of the Spirit. 6 For to be carnally minded is death; but to be spiritually minded is life and peace. 7 Because the carnal mind is enmity against God: for it is not subject to the law of God, neither indeed can be. 8 So then they that are in the flesh cannot please God. 9 But ye are not in the flesh, but in the Spirit, if so be that the Spirit of God dwell in you. Now if any man have not the Spirit of Christ, he is none of his. 10 And if Christ be in you, the body is dead because of sin; but the Spirit is life because of righteousness. 11 But if the Spirit of him that raised up Jesus from the dead dwell in you, he that raised up Christ from the dead shall also quicken your mortal bodies by his Spirit that dwelleth in you.

12 Therefore, brethren, we are debtors, not to the flesh, to live after the flesh. 13 For if ye live after the flesh, ye shall die: but if ye through the Spirit do mortify the deeds of the body, ye shall live. 14 For as many as are led by the Spirit of God, they are the sons of God. 15 For ye have not received the spirit of bondage again to fear; but ye have received the Spirit of adoption, whereby we cry, Abba, Father. 16 The Spirit itself beareth witness with our spirit, that we are the children of God: 17 And if children, then heirs; heirs of God, and joint-heirs with Christ; if so be that we suffer with him, that we may be also glorified together.

18 For I reckon that the sufferings of this present time are not worthy to be compared with the glory which shall be revealed in us. 19 For the earnest expectation of the creature waiteth for the manifestation of the sons of God. 20 For the creature was made subject to vanity, not willingly, but by reason of him who hath subjected the same in hope, 21 Because the creature itself also shall be delivered from the bondage of corruption into the glorious liberty of the children of God. 22 For we know that the whole creation groaneth and travaileth in pain together until now. 23 And not only they, but ourselves also, which have the firstfruits of the Spirit, even we ourselves groan within ourselves, waiting for the adoption, to wit, the redemption of our body. 24 For we are saved by hope: but hope that is seen is not hope: for what a man seeth, why doth he yet hope for? 25 But if we hope for that we see not, then do we with patience wait for it. 26 Likewise the Spirit also helpeth our infirmities: for we know not what we should pray for as we ought: but the Spirit itself maketh intercession for us with groanings which cannot be uttered. 27 And he that searcheth the hearts knoweth what is the mind of the Spirit, because he maketh intercession for the saints according to the will of God. 28 And we know that all things work together for good to them that love God, to them who are the called according to his purpose. 29 For whom he did foreknow, he also did predestinate to be conformed to the image of his Son, that he might be the firstborn among many brethren. 30 Moreover whom he did predestinate, them he also called: and whom he called, them he also justified: and whom he justified, them he also glorified. 31 What shall we then say to these things? If God be for us, who can be against us? 32 He that spared not his own Son, but delivered him up for us all, how shall he not with him also freely give us all things? 33 Who shall lay any thing to the charge of God’s elect? It is God that justifieth. 34 Who is he that condemneth? It is Christ that died, yea rather, that is risen again, who is even at the right hand of God, who also maketh intercession for us. 35 Who shall separate us from the love of Christ? shall tribulation, or distress, or persecution, or famine, or nakedness, or peril, or sword? 36 As it is written, For thy sake we are killed all the day long; we are accounted as sheep for the slaughter. 37 Nay, in all these things we are more than conquerors through him that loved us. 38 For I am persuaded, that neither death, nor life, nor angels, nor principalities, nor powers, nor things present, nor things to come, 39 Nor height, nor depth, nor any other creature, shall be able to separate us from the love of God, which is in Christ Jesus our Lord.