1 After five days, the high priest, Ananias, came down with certain elders and an orator, one Tertullus. They informed the governor against Paul. 2 When he was called, Tertullus began to accuse him, saying, "Seeing that by you we enjoy much peace, and that prosperity is coming to this nation by your foresight, 3 we accept it in all ways and in all places, most excellent Felix, with all thankfulness. 4 But that I don’t delay you, I entreat you to bear with us and hear a few words. 5 For we have found this man to be a plague, an instigator of insurrections among all the Jews throughout the world, and a ringleader of the sect of the Nazarenes. 6 He even tried to profane the temple, and we arrested him. 7 8 By examining him yourself you may ascertain all these things of which we accuse him."

9 The Jews also joined in the attack, affirming that these things were so.

10 When the governor had beckoned to him to speak, Paul answered, "Because I know that you have been a judge of this nation for many years, I cheerfully make my defense, 11 seeing that you can verify that it is not more than twelve days since I went up to worship at Jerusalem. 12 In the temple they didn’t find me disputing with anyone or stirring up a crowd, either in the synagogues or in the city. 13 Nor can they prove to you the things of which they now accuse me. 14 But this I confess to you, that according to the Way, which they call a sect, so I serve the God of our fathers, believing all things which are according to the law, and which are written in the prophets; 15 having hope toward God, which these also themselves look for, that there will be a resurrection of the dead, both of the just and unjust. 16 In this I also practice always having a conscience void of offense toward God and men. 17 Now after some years, I came to bring gifts for the needy to my nation, and offerings; 18 amid which certain Jews from Asia found me purified in the temple, not with a mob, nor with turmoil. 19 They ought to have been here before you and to make accusation if they had anything against me. 20 Or else let these men themselves say what injustice they found in me when I stood before the council, 21 unless it is for this one thing that I cried standing among them, ‘Concerning the resurrection of the dead I am being judged before you today!’"

22 But Felix, having more exact knowledge concerning the Way, deferred them, saying, "When Lysias, the commanding officer, comes down, I will decide your case." 23 He ordered the centurion that Paul should be kept in custody and should have some privileges, and not to forbid any of his friends to serve him or to visit him.

24 After some days, Felix came with Drusilla his wife, who was a Jewess, and sent for Paul and heard him concerning the faith in Christ Jesus. 25 As he reasoned about righteousness, self-control, and the judgment to come, Felix was terrified, and answered, "Go your way for this time, and when it is convenient for me, I will summon you." 26 Meanwhile, he also hoped that money would be given to him by Paul, that he might release him. Therefore also he sent for him more often and talked with him.

27 But when two years were fulfilled, Felix was succeeded by Porcius Festus, and desiring to gain favor with the Jews, Felix left Paul in bonds.

1 Aga viie päeva pärast tuli alla ülempreester Ananias mõnede vanematega ja ühe kõnemehe Tertullusega, ja nad tõstsid maavalitseja ees kaebust Pauluse peale.

2 Kui Paulus ette kutsuti, algas Tertullus oma kaebekõnet ning ütles:

3 „Me oleme sinu kaudu, auline Feeliks, saanud maitsta rahu ja sinu hoolekandel on palju parandusi osaks saanud sellele rahvale. Seda me võtame kõikepidi ja kõigis paigus vastu suure tänuga.

4 Aga et ma sind kauemini ei tülitaks, siis palun sind meid oma lahkust mööda lühidalt kuulata.

5 Me oleme leidnud selle mehe kahjuliku olevat ja naatsaretlaste usulahu eestvedajana juute mässule kihutavat igal pool kogu maailmas.

6 Ta on püüdnud rüvetada isegi pühakoda. Tema me võtsime kinni, et tema üle kohut mõista meie käsuõpetuse järgi.

7 Kuid ülempealik Lüüsias tuli ning võttis ta suure vägivallaga meie käest ära

8 ja käskis tema süüdistajaid tulla sinu juurde. Sa võid ise teda nüüd üle kuulata ja teada saada kõike, milles me teda süüdistame!"

9 Ja juudid ühinesid sellega, tõendades, et see nõnda on.

10 Kui siis maavalitseja Paulusele käega märku andis, et ta räägiks, vastas ta: „Et ma sind mitu aastat kui selle rahva kohtunikku tunnen, siis tahan seda julgemini kosta enese eest.

11 Nagu sa võid teada saada, ei ole rohkem kui kaksteist päeva sellest, kui ma läksin üles Jeruusalemma Jumalat kummardama.

12 Ei nad ole leidnud mind ühegi inimesega kõnelemast ega rahva seas tüli tõstmast, ei pühakojas, ei kogudusekodades ega linnas;

13 nad ei või ka tõeks teha seda, milles nad nüüd mind süüdistavad.

14 Aga seda ma tunnistan sulle, et ma seda õpetust mööda, mida nad kutsuvad usulahuks, nõnda teenin oma esiisade Jumalat, et ma usun kõike, mis käsuõpetuses ja prohvetite raamatutes on kirjutatud,

15 ja et mul on see lootus Jumala peale, mida ka nemad ise ootavad, et tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine.

16 Ja selles ma püüan alati hoida puhast südametunnistust Jumala ja inimeste ees.

17 Aga nüüd ma tulin mitme aasta pärast tooma annetusi oma rahvale ja ohvriande.

18 Seda tegemast leidsid mind mõned juudid Aasiamaalt, kui ma pühakojas ennast puhastasin ega andnud põhjust rahvamurruks või käratsemiseks.

19 Need peaksid siin sinu ees olema ja kaebama, kui neil midagi oleks mu vastu.

20 Või öelgu need siinolijad ise, kas nad on minust leidnud mingisugust süüd, kui ma seisin Suurkohtu ees,

21 olgu siis selle ainsa sõna, et ma nende seas seistes hüüdsin: surnute ülestõusmise pärast te mõistate täna kohut minu üle!"

22 Aga Feeliks lükkas asja edasi, sest ta teadis väga hästi, kuidas selle õpetusega lugu on, ja ütles: „Kui ülempealik Lüüsias tuleb siia, siis ma uurin teie asja!"

23 Ja ta käskis pealikut hoida teda vangis, aga kerge vahi all ja mitte takistada omi temale abiks olemast või tema juurde tulemast.

24 Mõne päeva pärast tuli Feeliks ühes oma naise Drusillaga, kes oli juut, ja kutsus Pauluse enese ette ning kuulas ta kõnet usust Kristusesse Jeesusesse.

25 Aga kui Paulus kõneles õigusest ja kasinusest ja tulevasest kohtust, ehmus Feeliks ja kostis: „Mine seks puhuks ära; kui mul aega on, kutsun ma sind jälle!"

26 Ühtlasi ta ka lootis Pauluselt raha saada, mistõttu ta teda ka sagedasti kutsus enese juurde ja kõneles temaga.

27 Aga kui kaks aastat täis sai, tuli Porkius Festus Feeliksi asemele; ja et Feeliks tahtis teha juutidele meelehead, siis jättis ta Pauluse vangi.