1 Agrippa said to Paul, "You may speak for yourself."

Then Paul stretched out his hand, and made his defense. 2 "I think myself happy, King Agrippa, that I am to make my defense before you today concerning all the things that I am accused by the Jews, 3 especially because you are expert in all customs and questions which are among the Jews. Therefore I beg you to hear me patiently.

4 "Indeed, all the Jews know my way of life from my youth up, which was from the beginning among my own nation and at Jerusalem; 5 having known me from the first, if they are willing to testify, that after the strictest sect of our religion I lived a Pharisee. 6 Now I stand here to be judged for the hope of the promise made by God to our fathers, 7 which our twelve tribes, earnestly serving night and day, hope to attain. Concerning this hope I am accused by the Jews, King Agrippa! 8 Why is it judged incredible with you if God does raise the dead?

9 "I myself most certainly thought that I ought to do many things contrary to the name of Jesus of Nazareth. 10 I also did this in Jerusalem. I both shut up many of the saints in prisons, having received authority from the chief priests; and when they were put to death I gave my vote against them. 11 Punishing them often in all the synagogues, I tried to make them blaspheme. Being exceedingly enraged against them, I persecuted them even to foreign cities.

12 "Whereupon as I traveled to Damascus with the authority and commission from the chief priests, 13 at noon, O king, I saw on the way a light from the sky, brighter than the sun, shining around me and those who traveled with me. 14 When we had all fallen to the earth, I heard a voice saying to me in the Hebrew language, ‘Saul, Saul, why are you persecuting me? It is hard for you to kick against the goads.’

15 "I said, ‘Who are you, Lord?’

"He said, ‘I am Jesus, whom you are persecuting. 16 But arise, and stand on your feet, for I have appeared to you for this purpose: to appoint you a servant and a witness both of the things which you have seen and of the things which I will reveal to you; 17 delivering you from the people and from the Gentiles, to whom I send you, 18 to open their eyes, that they may turn from darkness to light and from the power of Satan to God, that they may receive remission of sins and an inheritance among those who are sanctified by faith in me.’

19 "Therefore, King Agrippa, I was not disobedient to the heavenly vision, 20 but declared first to them of Damascus, at Jerusalem, and throughout all the country of Judea, and also to the Gentiles, that they should repent and turn to God, doing works worthy of repentance. 21 For this reason the Jews seized me in the temple and tried to kill me. 22 Having therefore obtained the help that is from God, I stand to this day testifying both to small and great, saying nothing but what the prophets and Moses said would happen, 23 how the Christ must suffer, and how, by the resurrection of the dead, he would be first to proclaim light both to these people and to the Gentiles."

24 As he thus made his defense, Festus said with a loud voice, "Paul, you are crazy! Your great learning is driving you insane!"

25 But he said, "I am not crazy, most excellent Festus, but boldly declare words of truth and reasonableness. 26 For the king knows of these things, to whom also I speak freely. For I am persuaded that none of these things is hidden from him, for this has not been done in a corner. 27 King Agrippa, do you believe the prophets? I know that you believe."

28 Agrippa said to Paul, "With a little persuasion are you trying to make me a Christian?"

29 Paul said, "I pray to God, that whether with little or with much, not only you, but also all that hear me today, might become such as I am, except for these bonds."

30 The king rose up with the governor and Bernice, and those who sat with them. 31 When they had withdrawn, they spoke to one another, saying, "This man does nothing worthy of death or of bonds." 32 Agrippa said to Festus, "This man might have been set free if he had not appealed to Caesar."

1 Aga Agrippas ütles Paulusele: „Sul on luba enese eest rääkida!" Siis Paulus sirutas oma käe ja kostis enese eest nõnda:

2 „Ma arvan enesele õnneks, kuningas Agrippas, et ma täna sinu ees saan kosta kõigi nende kaebuste pärast, mis juudid tõstavad minu vastu,

3 seda enam, et sa tunned kõiki juutide kombeid ja vaidlusküsimusi. Sellepärast ma palun sind mind kannatlikult kuulata.

4 Minu elukorda mu noorest east alates, kuidas see mul algusest on olnud oma rahva seas Jeruusalemmas, teavad kõik juudid,

5 sest nad tunnevad mind algusest peale, kui nad aga tahavad seda tunnistada, et mina kui variser olen elanud meie jumalateenistuse kõige rangemate kommete järgi.

6 Ja nüüd ma seisan kohtu ees lootuse pärast selle tõotuse peale, mille Jumal on andnud meie esiisadele

7 ja mille täitumist meie kaksteist suguharu ööd ja päevad alati Jumalat teenides loodavad näha. Selle lootuse pärast, kuningas, tõstavad juudid kaebust minu peale!

8 Mis? Kas teil peetakse uskumatuks asjaks, et Jumal surnuid üles äratab?

9 Ka mina ise olin arvamisel, et ma pean kõikepidi vastu panema Jeesuse Naatsaretlase nimele,

10 mida ma ka tegin Jeruusalemmas. Ma panin palju pühi inimesi vangi, kui ma ülemailt preestreilt olin saanud selleks loa. Ja kui need tapeti, andsin mina oma hääle selle poolt.

11 Ja ma nuhtlesin neid sageli kõigis kogudusekodades ja sundisin neid pilkama Jumalat ning olin päris hull nende vastu neid taga kiusates ka välismaa linnadeni.

12 Ja kui ma ka neis asjus läksin Damaskusesse ülempreestrite volituse ja loaga,

13 siis ma nägin, kuningas, keskpäevaajal tee peal valgust, mis oli heledam kui päike ja paistis taevast minu ja nende ümber, kes ühes minuga teel olid.

14 Aga kui me kõik maha kukkusime, kuulsin ma üht häält mulle heebrea keeli ütlevat: Saul! Saul! Miks sa Mind taga kiusad? Sulle läheb raskeks astla vastu takka üles lüüa!

15 Mina aga ütlesin: kes Sa oled, Issand? Issand ütles: Mina olen Jeesus, Keda sa taga kiusad!

16 Tõuse siis nüüd üles ja seisa oma jalgel, sest Ma olen sulle ilmunud selleks, et Ma sind seaksin Oma sulaseks ja selle tunnistajaks, kuidas Ma veel sulle ilmun ning

17 päästan sind su rahva ja paganate käest, kelle juurde Ma sind nüüd läkitan

18 avama nende silmi, et nad pimedusest pöörduksid valguse poole ja saatana võimuse alt Jumala poole ning saaksid pattude andeksandmist ja osa nende seas, kes on pühitsetud usu läbi Minusse!

19 Sellepärast, kuningas Agrippas, ei olnud ma kuulmatu taevase nägemuse vastu,

20 vaid jutlustasin esiti neile, kes elavad Damaskuses, ja siis neile, kes elavad Jeruusalemmas ja kogu Judeamaal, ja paganaile, et nad meelt parandaksid ja pöörduksid Jumala poole ning teeksid õigeid meeleparanduse tegusid.

21 Selle asja pärast on juudid mind kinni võtnud pühakojas ja on püüdnud mind tappa.

22 Aga et ma tänapäevani olen Jumalalt abi saanud, siis ma seisan veel siin ja tunnistan nii väikestele kui suurtele ega ütle muud midagi kui seda, mis prohvetid ja Mooses on rääkinud tulevasist asjust,

23 et Kristus pidi kannatama ja esimesena surnuist üles tõusma ning kuulutama valgust niihästi juutidele kui paganaile!"

24 Aga kui ta nõnda enese eest kostis, ütles Festus suure häälega: „Paulus, sa jampsid! Suur kirjatarkus paneb sind jampsima!"

25 Aga Paulus ütles: „Auline Festus, ma ei jampsi mitte, vaid ma räägin tõelisi ja mõistlikke sõnu!

26 Sest kuningas teab neid asju küll ja temale mina räägin ka julgesti, sest ma ei arva midagi temale teadmata olevat neist asjust; ei ole ju need nurgas sündinud.

27 Kas sina, kuningas Agrippas, usud prohveteid? Ma tean, et sa usud!"

28 Aga Agrippas ütles Paulusele: „Ei puudu palju, sa meelitad mind, et ma saaksin kristlaseks!"

29 Aga Paulus ütles: „Ma sooviksin küll Jumalalt, olgu piskus või paljus, et mitte ainult sina, vaid ka kõik, kes mind täna kuulete, saaksite niisuguseiks nagu mina olen, aga ilma nende köidikuteta!"

30 Siis tõusid üles kuningas ja maavalitseja ja Berniike ning need, kes nendega istusid,

31 ja läksid kõrvale ning rääkisid isekeskis ja ütlesid: „See inimene ei tee midagi, mis oleks surma ja köidikute väärt!"

32 Siis Agrippas ütles Festusele: „Selle inimese oleks võinud lahti lasta, kui ta mitte ei oleks nõudnud keisri kohut!"