1 E, havendo o Cordeiro aberto um dos selos, olhei, e ouvi um dos quatro animais, que dizia como em voz de trovão: Vem, e vê.

2 E olhei, e eis um cavalo branco; e o que estava assentado sobre ele tinha um arco; e foi-lhe dada uma coroa, e saiu vitorioso, e para vencer.

3 E, havendo aberto o segundo selo, ouvi o segundo animal, dizendo: Vem, e vê.

4 E saiu outro cavalo, vermelho; e ao que estava assentado sobre ele foi dado que tirasse a paz da terra, e que se matassem uns aos outros; e foi-lhe dada uma grande espada.

5 E, havendo aberto o terceiro selo, ouvi dizer o terceiro animal: Vem, e vê. E olhei, e eis um cavalo preto e o que sobre ele estava assentado tinha uma balança em sua mão.

6 E ouvi uma voz no meio dos quatro animais, que dizia: Uma medida de trigo por um dinheiro, e três medidas de cevada por um dinheiro; e não danifiques o azeite e o vinho.

7 E, havendo aberto o quarto selo, ouvi a voz do quarto animal, que dizia: Vem, e vê.

8 E olhei, e eis um cavalo amarelo, e o que estava assentado sobre ele tinha por nome Morte; e o inferno o seguia; e foi-lhes dado poder para matar a quarta parte da terra, com espada, e com fome, e com mortandade, e com as feras da terra.

9 E, havendo aberto o quinto selo, vi debaixo do altar as almas dos que foram mortos por amor da palavra de Deus e por amor do testemunho que deram. 10 E clamavam com grande voz, dizendo: Até quando, ó verdadeiro e santo Dominador, não julgas e vingas o nosso sangue dos que habitam sobre a terra?

11 E foram dadas a cada um compridas vestes brancas e foi-lhes dito que repousassem ainda um pouco de tempo, até que também se completasse o número de seus conservos e seus irmãos, que haviam de ser mortos como eles foram.

12 E, havendo aberto o sexto selo, olhei, e eis que houve um grande tremor de terra; e o sol tornou-se negro como saco de cilício, e a lua tornou-se como sangue; 13 E as estrelas do céu caíram sobre a terra, como quando a figueira lança de si os seus figos verdes, abalada por um vento forte. 14 E o céu retirou-se como um livro que se enrola; e todos os montes e ilhas foram removidos dos seus lugares. 15 E os reis da terra, e os grandes, e os ricos, e os tribunos, e os poderosos, e todo o servo, e todo o livre, se esconderam nas cavernas e nas rochas das montanhas; 16 E diziam aos montes e aos rochedos: Caí sobre nós, e escondei-nos do rosto daquele que está assentado sobre o trono, e da ira do Cordeiro;

17 Porque é vindo o grande dia da sua ira; e quem poderá subsistir?

1 Ma nägin, kuidas Tall avas esimese seitsmest pitserist ja kuulsin, kuidas üks neljast olevusest hüüdis otsekui kõuehäälel: „Tule!" 2 Ja ma vaatasin: ennäe, valge hobune. Selle seljas istujal oli käes amb ning talle anti pärg ja ta läks välja võitjana võitma.

3 Ja kui ta avas teise pitseri, kuulsin ma teist olevust hüüdvat: „Tule!" 4 Siis tuli välja hobune, kes oli tulipunane, ning tema seljas istujale anti võim võtta maa pealt rahu, et inimesed üksteist tapaksid, ja talle anti suur mõõk.

5 Ja kui ta avas kolmanda pitseri, kuulsin ma kolmandat olevust hüüdvat: „Tule!" Ja ma vaatasin: ennäe, must hobune, ja selle seljas istujal olid käes kaalud. 6 Ma kuulsin nelja olevuse keskelt otsekui häält, mis ütles: „Üks kilogramm nisu teenari*6:6 Üks teenar oli töölise keskmine päevapalk. eest ja kolm kilogrammi otri teenari eest. Kuid õlile ja veinile ära tee kahju!"

7 Ja kui ta avas neljanda pitseri, kuulsin ma neljanda olevuse häält hüüdvat: „Tule!" 8 Ja ma vaatasin: ennäe, tuhkur hobune, ja selle seljas istuja nimi oli Surm. Tema järel tuli Surmavald ning neile anti meelevald neljandikul maakeral tappa mõõgaga, näljaga ja katkuga ning maa metsloomadega.

9 Ja kui ta avas viienda pitseri, nägin ma altari all nende hingi, kes olid tapetud Jumala sõna ja tunnistuse pärast, milles nad olid püsinud. 10 Nad hüüdsid valjusti: „Kui kaua veel, püha ja tõeline Valitseja, enne kui sa mõistad kohut ja tasud kätte ilmamaa inimestele meie vere eest?" 11 Ja neile igaühele anti selga valge rüü ja neile öeldi, et nad puhkaksid veel pisut aega, kuni saab täis nende kaassulaste ja vendade hulk, kes tapetakse nagu nemadki.

12 Kui ta avas kuuenda pitseri, nägin ma, et sündis võimas maavärin. Päike muutus mustaks nagu karune kotiriie ja kuu muutus otsekui vereks. 13 Taevatähed kukkusid maa peale, nõnda nagu viigipuu pillab maha oma küpsemata marjad, kui tugev tuul seda raputab. 14 Ja taevas taandus otsekui rullraamat, mis keeratakse kokku, ja kõik mäed ja saared nihkusid oma kohalt.

15 Kogu maailma kuningad, suurnikud ja väejuhid, rikkad ja vägevad, kõik orjad ja vabad peitsid end koobastesse ja mägedesse kaljude vahele. 16 „Langege meie peale," ütlesid nad mägedele ja kaljudele, „ning peitke meid troonil istuja palge ja Talle viha eest, 17 sest nende suur vihapäev on käes, kes võib jääda püsima?"