1 Or, la loi, ayant l'ombre des biens à venir, non l'image même des choses, ne peut jamais, par les mêmes sacrifices qu'on offre continuellement chaque année, rendre parfaits ceux qui s'approchent de ces sacrifices.

2 Autrement on aurait cessé de les offrir, puisque ceux qui faisaient ce service, une fois purifiés, n'auraient plus eu conscience de leurs péchés.

3 Mais dans ces sacrifices, on rappelle chaque année le souvenir des péchés;

4 Car il est impossible que le sang des taureaux et des boucs ôte les péchés.

5 C'est pourquoi, Christ entrant dans le monde, dit: Tu n'as point voulu de sacrifice ni d'offrande, mais tu m'as formé pour la délivrance.

6 Tu n'as point pris plaisir aux holocaustes, ni aux sacrifices pour le péché.

7 Alors j'ai dit: Voici, je viens, ô Dieu! pour faire ta volonté, comme cela est écrit de moi dans le rouleau du livre.

8 Ayant dit plus haut: Tu n'as point voulu de victime, ni d'offrande, ni d'holocaustes, ni de sacrifices pour le péché, choses qui sont offertes selon la loi: et tu n'y as point pris plaisir; il ajoute ensuite: Voici, je viens, ô Dieu, pour faire ta volonté.

9 Il abolit le premier sacrifice, afin d'établir le second.

10 C'est en vertu de cette volonté que nous sommes sanctifiés, par l'offrande faite une seule fois du corps de Jésus-Christ.

11 De plus, tout sacrificateur se présente chaque jour, faisant le service, et offrant plusieurs fois les mêmes sacrifices, qui ne peuvent jamais ôter les péchés;

12 Mais lui, ayant offert un seul sacrifice pour les péchés, s'est assis pour toujours à la droite de Dieu,

13 Attendant désormais que ses ennemis deviennent le support de ses pieds.

14 Car, par une seule offrande il a rendu parfaits pour toujours ceux qui sont sanctifiés.

15 Et le Saint-Esprit nous le témoigne aussi; car, après avoir dit d'abord:

16 Voici l'alliance que je traiterai avec eux après ces jours-là, dit le Seigneur: je mettrai mes lois dans leurs cœurs, et je les écrirai dans leurs entendements; il ajoute:

17 Et je ne me souviendrai plus de leurs péchés ni de leurs iniquités.

18 Or, où la rémission des péchés est faite, il n'y a plus d'offrande pour le péché.

19 Ayant donc, frères, la liberté d'entrer dans le sanctuaire, par le sang de Jésus,

20 Chemin nouveau et vivant, qu'il nous a frayé à travers le voile, c'est-à-dire à travers sa chair;

21 Et ayant un grand Sacrificateur établi sur la maison de Dieu;

22 Approchons-nous avec un cœur sincère, dans une pleine certitude de foi, ayant les cœurs purifiés (aspergés) d'une mauvaise conscience, et le corps lavé d’une eau pure.

23 Retenons sans fléchir la profession de notre foi; car celui qui a fait la promesse est fidèle.

24 Et prenons garde les uns aux autres, pour nous exciter à la charité et aux bonnes oeuvres.

25 Ne cessons point de nous associer d'un seul accord à cette espérance, comme quelques-uns ont coutume de faire, mais exhortons-nous les uns les autres, et cela d'autant plus que vous voyez approcher le Jour.

26 Car si nous péchons obstinément en nous remettant sur la loi, après avoir reçu la connaissance de la vérité, il ne reste plus de sacrifices pour les péchés,

27 Mais une terrible attente du jugement et un feu ardent, qui doit dévorer les adversaires.

28 Quelqu'un a-t-il violé la loi de Moïse, il meurt sans miséricorde, sur le témoignage de deux ou trois personnes;

29 De quel plus grand supplice pensez-vous que sera jugé digne celui d’Israël qui foulera aux pieds le Fils de Dieu, et qui tiendra pour insignifiant le sang de l'alliance, par lequel il avait été sanctifié, et qui insultera l'Esprit de la grâce?

30 Car nous connaissons celui qui a dit: A moi la vengeance; je rendrai la pareille, dit le Seigneur. Et ailleurs: Le Seigneur jugera son peuple.

31 C'est une chose terrible que de tomber entre les mains du Dieu vivant.

32 Or, souvenez-vous des premiers jours, où, après avoir été éclairés, vous avez soutenu un grand combat de souffrances;

33 Quand, d'un côté, vous avez été exposés publiquement à des critiques et des persécutions, et que, de l'autre, vous avez pris part aux maux de ceux qui étaient ainsi traités.

34 Car vous avez aussi compati à mes liens, et vous avez accueilli avec joie l'enlèvement de vos biens, sachant que vous avez pour vous dans les cieux des biens plus excellents, et qui sont permanents.

35 N'abandonnez donc pas votre confiance, qui aura une grande rémunération.

36 Car vous avez besoin de patience, afin qu'après avoir fait la volonté de Dieu, vous remportiez l'effet de la promesse.

37 Car encore un peu, bien peu de temps, et celui qui vient, arrivera, et il ne tardera point.

38 Or, le juste vivra par la foi; mais, si quelqu'un inverse la foi, mon âme ne prend point de plaisir en lui.

39 Pour nous, nous ne sommes pas de ceux qui l’inverse pour leur destruction, mais de ceux qui ont la foi pour préserver leur âme.

1 Käsk, olles ainult tulevaste hüvede vari, aga mitte asjade täiskuju ise, ei või iialgi samade iga-aastaste ohvritega, mida ühtelugu ohverdatakse, teha täiuslikuks nende toojaid,

2 sest eks muidu oleksid ju ohvrite toomised lõppenud, sellepärast et neil, kes toimetavad jumalateenistust, ei oleks enam mingit patust südametunnistust, kui nad kord on puhtaks tehtud.

3 Ent ohvritega tuletatakse iga aasta patte meelde.

4 Sest on võimatu, et härgade ja sikkude veri võib patud ära võtta.

5 Sellepärast Ta maailma tulles ütleb: „Ohvrit ega andi Sa ei tahtnud, aga Sa valmistasid Mulle ihu:

6 põletus- ja patuohvrid ei olnud Sulle meelepärast!

7 Siis Ma ütlesin: vaata, Ma tulen — rullraamatus on Minust kirjutatud — tegema Su tahtmist, oh Jumal!"

8 Kuna Ta eespool ütleb: „Ohvreid ja ande ning põletus- ja patuohvreid Sa ei tahtnud ega olegi need Su meele järgi, kuigi neid käsu järgi tuuakse",

9 siis ütleb Ta pärast: „Vaata, Ma tulen tegema Su tahtmist!" Sellega Ta tunnistab tühjaks esimese ohvri, et panna kehtima teine.

10 Selles tahtmises oleme meiegi pühitsetud Jeesuse Kristuse Ihu ohvriga ühel hoobil.

11 Ja iga preester seisab päevast päeva oma ametis ja ohverdab sageli samu ohvreid, mis iialgi ei või patte ära võtta;

12 aga Tema, kui Ta üheainsa ohvri oli viinud pattude eest, on istunud jäädavalt Jumala paremale käele

13 ja ootab nüüd ainult, kuni Ta vaenlased pannakse Tema jalgealuseks järiks.

14 Sest ühe ohvriga on Ta jäädavalt teinud täiuslikeks need, keda pühitsetakse.

15 Seda tunnistab meile ju ka Püha Vaim; sest kui Ta oli öelnud:

16 „Niisugune on leping, mille Ma teen nendega pärast neid päevi, ütleb Issand: Ma panen neile südamesse Oma käsud ja kirjutan need neile meelde

17 ega mäleta enam nende patte ja ülekohtutegusid!"

18 Aga kus need on andeks antud, seal ei ole enam tarvis ohvrit nende eest.

19 Nii on meil siis, vennad, Jeesuse Veres julgus sissepääsuks pühasse paika;

20 ja selle on Ta meile avanud uueks ja elavaks teeks eesriide, see on Oma liha kaudu;

21 ja meil on suur Preester Jumala koja üle.

22 Astugem siis ligi tõelise südamega, täielikus usus, südame poolest piserdamisega puhastatud kurjast südametunnistusest,

23 ja ihu poolest pestud puhta veega, pidagem kõikumata kinni lootuse tunnistusest. Sest ustav on See, Kes seda on tõotanud.

24 Ja pidagem üksteist silmas õhutamiseks armastusele ja headele tegudele.

25 Ning ärgem jätkem maha oma koguduse kooskäimisi, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid manitsegem üksteist, ja seda enam, et näete selle päeva lähenevat.

26 Sest kui me meelega pattu teeme, pärast seda kui oleme saanud tõe tunnetuse, siis ei jää enam mingit ohvrit üle pattude eest;

27 vaid mingi hirmus kohtu ootamine ja äge tuli, mis tahab ära süüa vastupanijad.

28 Kui keegi rikub Moosese käsku, siis peab ta ilma armuta surema kahe või kolme tunnistaja sõna peale,

29 kui palju hirmsama nuhtluse te arvate siis ära teeninud olevat selle, kes Jumala Poega jalgadega tallab ega pea pühaks lepingu Verd, millega ta on pühitsetud, ja teotab armu Vaimu?

30 Me tunneme ju Seda, Kes ütleb: „Minu käes on kättemaks, Mina tasun kätte!" ja taas: „Issand mõistab kohut Oma rahvale!"

31 Hirmus on elava Jumala kätte langeda!

32 Aga tuletage meelde endisi päevi, mil teie, olles valgustatud, talusite palju kannatamiste võitlust,

33 kord nii, et te teotamiste ja viletsuste läbi olite tehtud maailma naeruks, kord jälle nii, et saite nende osalisteks, kellel oli sama saatus.

34 Sest te olete ühes vangidega kannatanud ja rõõmuga vastu võtnud oma vara riisumise, teades, et teil on parem ja jäädav vara taevas.

35 Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga.

36 Sest kannatlikkust läheb teile tarvis, et teie, tehes Jumala tahtmist, saaksite kätte tõotuse.

37 Sest „veel üsna pisut, pisut aega, siis tuleb See, Kes peab tulema ega viivita mitte!

38 Aga Minu õige peab usust elama, ja kui ta hakkab kõhklema, siis ei ole Minu hingel temast head meelt!"

39 Ent meie ei ole need, kes kõhklevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad hinge päästmiseks!