1 En ce temps-là, Jean-Baptiste vint, prêchant dans le désert de Judée,

2 Et disant: Repentez-vous, car la Royauté des cieux s'approche.

3 Car c'est celui dont Ésaïe le prophète a parlé, en disant: Voix de celui qui crie dans le désert: Préparez le chemin de l'Éternel; redressez ses sentiers.

4 Or, ce Jean avait un vêtement de poil de chameau, et une ceinture de cuir autour de ses reins; et sa nourriture était des sauterelles et du miel sauvage.

5 Alors Jérusalem, et toute la Judée, et tous les environs du Jourdain, venaient à lui;

6 Et ils étaient consacrés par lui dans le Jourdain selon la loi et les prophètes, en confessant leurs péchés.

7 Mais quand il vit venir à sa consécration plusieurs des pharisiens et des sadducéens, il leur dit: Race de vipères! qui vous a appris à fuir la colère à venir?

8 Produisez donc des fruits convenables à la repentance.

9 Et ne pensez pas à dire en vous-mêmes: Nous avons Abraham pour père; car je vous dis que, de ces pierres, Dieu peut susciter des enfants à Abraham.

10 Et la hache est déjà mise à la racine des arbres; tout arbre donc qui ne produit point de bon fruit est coupé et jeté au feu.

11 Pour moi, je vous consacre d'eau, en vue de la repentance; mais celui qui vient après moi est plus puissant que moi, et je ne suis pas digne de porter ses sandales: c'est lui qui vous engagera par le feu du Saint-Esprit.

12 Il a son van dans ses mains, et il nettoiera parfaitement son aire, et amassera son froment dans le grenier; mais il brûlera la paille au feu qui ne s'éteint point.

13 Alors Jésus vint de Galilée au Jourdain, vers Jean, pour être consacré par lui.

14 Mais Jean s'y opposait, en disant: C'est moi qui ai besoin d'être consacré par toi, et tu viens à moi!

15 Et Jésus, répondant, lui dit: Ne t'y oppose pas pour le moment; car c'est ainsi qu'il nous convient d'accomplir tout ce qui est juste selon la loi. Alors il ne s'y opposa plus.

16 Et quand Jésus eut été consacré, il sortit aussitôt de l'eau; et à l'instant les cieux s'ouvrirent à lui, et il vit l'Esprit de Dieu s'abaisser comme une colombe et apparaissant sur lui.

17 Et voici une voix des cieux, qui dit: Celui-ci est mon Fils bien-aimé, en qui JE SUIS pleinement satisfait.

1 Neil päevil tuli Ristija Johannes ja kuulutas Judea kõrves

2 ning ütles: „Parandage meelt, sest Taevariik on lähedal!"

3 Tema on nimelt see, kellest prohvet Jesaja on rääkinud, üteldes: „Hüüdja hääl on kõrves: Valmistage Issanda teed, õgvendage Tema teerajad!"

4 Aga Johannesel oli riie kaameli karvust ja nahkvöö vööl; ja tema toit oli rohutirtsud ja metsmesi.

5 Siis läks välja tema juure Jeruusalem ja kogu Judea ja kõik Jordani ümberkaudne maa;

6 ja ta ristis nad Jordani jões ning nad tunnistasid oma patud.

7 Aga nähes palju varisere ja sadusere tulevat ristimisele, ütles ta neile: „Te rästikute sigitis, kes on teile märku annud põgeneda tulevase viha eest?

8 Seepärast kandke õiget meeleparanduse vilja

9 ja ärge arvake võivat ütelda iseenestes: meil on Aabraham isaks; sest ma ütlen teile, et Jumal võib neist kividest äratada Aabrahamile lapsi.

10 Ent kirves on juba puude juure küljes; iga puu nüüd, mis ei kanna head vilja, raiutakse maha ja visatakse tulle.

11 Mina ristin teid küll veega meeleparanduseks, aga Kes tuleb pärast mind, on vägevam mind ja mina ei ole kõlvuline Temale jalatseidki kandma; Tema ristib teid Püha Vaimu ja tulega.

12 Ta visk-labidas on Tema käes ja Ta puhastab Oma rehealuse ja kogub Oma nisud aita, kuid aganad Ta põletab ära kustutamatu tulega."

13

14 Kuid Johannes peatas Teda, üteldes: „Minule on vaja, et Sina mind ristiksid, ja Sina tuled minu juure!"

15 Jeesus vastas ning ütles temale: „Olgu nüüd nii; sest nõnda on meie kohus täita kõike õigust." Siis Johannes andis Temale järele.

16 Kui nüüd Jeesus oli ristitud, tuli Ta sedamaid veest välja. Ja ennäe, taevad avanesid, ja Ta nägi Jumala Vaimu laskuvat alla kui tuvi ja tulevat Tema peale.

17 Ja vaata, taevast kostis hääl, mis ütles: „Seesinane on Minu armas Poeg, Kellest Mul on hea meel!"