1 Je demande donc: Dieu a-t-il rejeté son peuple? Nullement; car je suis moi-même Israélite, de la postérité d'Abraham, de la tribu de Benjamin.

2 Dieu n'a point rejeté son peuple qu'il a connu d'avance. Ne savez-vous pas ce que l'Écriture rapporte d'Élie, comment il adressa à Dieu cette plainte contre Israël:

3 Seigneur, ils ont tué tes prophètes, et ils ont démoli tes autels; et je suis demeuré seul, et ils cherchent à m'ôter la vie?

4 Mais quel lui fut la réponse de Dieu? Je me suis réservé sept mille hommes, qui n'ont point fléchi le genou devant Bahal.

5 Et même en ce temps présent, il existe un reste selon l'élection de la grâce.

6 Or, si c'est par grâce, ce n'est plus par les oeuvres; autrement la grâce ne serait plus une grâce; au contraire, si c'est par les oeuvres, ce n'est plus par la grâce; autrement les oeuvres ne seraient plus des oeuvres.

7 Quoi donc? Ce qu'Israël recherche, il ne l'a point obtenu, mais les élus l'ont obtenu, et les autres ont été aveuglés,

8 Selon qu'il est écrit: Dieu leur a donné un esprit d'étourdissement, des yeux pour ne point voir, et des oreilles pour ne point entendre, jusqu'à ce jour.

9 Et David dit: Que leur table leur soit un filet et un piège, une occasion de chute, et leur salaire;

10 Que leurs yeux soient obscurcis pour ne point voir, et que leur dos soit courbé continuellement.

11 Je demande donc: Ont-ils bronché, afin de tomber? Nullement! mais le salut est venu aux Gentils par leur chute, afin de les exciter à la jalousie.

12 Or, si leur chute a été la richesse du monde, et leur diminution la richesse des Gentils, combien plus le sera leur maturité?

13 Car je vous le dis, à vous, Gentils: Étant l'apôtre des Gentils, je glorifie mon ministère,

14 Cherchant à exciter, si je puis, le zèle de ceux de mon sang, et à en sauver quelques-uns.

15 Car, si leur rejet a été la réconciliation du monde, que sera leur accueil à la foi, sinon une résurrection des morts?

16 Or, si les prémices sont saintes, la masse l'est aussi; et si la racine est sainte, les rameaux le sont également.

17 Mais si quelques-uns des rameaux ont été retirés, et si toi, olivier sauvage, as été enté à leur place, et as été fait participant de la racine et du suc de l'olivier,

18 Ne te glorifie pas aux dépens des rameaux; toutefois, si tu te glorifies, sache que ce n'est pas toi qui portes la racine, mais que c'est la racine qui te porte.

19 Tu diras: Les rameaux ont été retirés, afin que moi je fusse enté.

20 Fort bien; ils ont été éloignés à cause de leur incrédulité; mais toi, tu subsistes par la foi; ne t'enorgueillis point, mais crains.

21 Car si Dieu n'a point toléré les rameaux naturels, prends garde qu'il ne t'approuve pas non plus.

22 Considère donc la bonté et la sévérité de Dieu; sa sévérité à l'égard de ceux qui sont tombés, mais sa bonté envers toi, si tu persévères dans cette bonté; autrement, sans la foi, toi aussi tu seras attristé.

23 Et quant à eux, s'ils ne persévèrent pas dans l'incrédulité, ils seront entés; car Dieu a le pouvoir de les enter de nouveau.

24 En effet, si tu as été coupé de l'olivier sauvage de sa nature, et si contre l'ordre de la nature, tu as été enté sur un olivier franc; combien plus ceux-ci qui sont les rameaux naturels seront-ils entés sur leur propre olivier?

25 Car je ne veux pas, frères, que vous ignoriez ce mystère, afin que vous ne soyez pas sages à vos propres yeux; c'est qu'une partie d'Israël est tombée dans l'aveuglement, pour que toute la multitude des Gentils soit pénétrée de l'Évangile.

26 Et de la même manière que les Gentils, Israël sera racheté, comme il est écrit: Le libérateur viendra de Sion, et il éloignera de Jacob toute impiété;

27 Et ce sera mon alliance avec eux, lorsque j'effacerai leurs péchés.

28 Il est vrai qu'ils sont ennemis par rapport à l'Évangile, à cause de vous; mais à l'égard de l'élection, ils sont aimés à cause de leurs pères,

29 Car les dons et la vocation de Dieu sont irrévocables.

30 Et comme vous avez été autrefois rebelles à Dieu, et que maintenant vous avez obtenu miséricorde par leur rébellion;

31 De même, ils ont été maintenant rebelles, afin que par la miséricorde qui vous a été faite, ils obtiennent aussi miséricorde.

32 Car Dieu a renfermé tous les hommes dans la rébellion, pour faire miséricorde à tous.

33 O profondeur de la richesse, et de la sagesse, et de la connaissance de Dieu! Que ses jugements sont impénétrables, et que ses voies sont incompréhensibles!

34 Car qui a connu la pensée du Seigneur, ou, qui a été son conseiller?

35 Ou, qui lui a donné le premier, et en sera payé de retour?

36 Car toutes choses sont de lui, et par lui, et pour lui: A lui soit la gloire dans tous les siècles! Amen!

1 Siis ma nüüd ütlen: kas vahest Jumal on Oma rahva hüljanud? Mitte sugugi! Sest minagi olen Iisraeli mees, Aabrahami soost, Benjamini suguharust.

2 Jumal ei ole hüljanud Oma rahvast, kelle Tema on ette ära tundnud. Või kas te ei tea, mis Kiri ütleb Eelijast, kuidas tema Jumala ees kaebab Iisraeli pärast, öeldes:

3 „Issand, Sinu prohvetid on nad tapnud ja Sinu altarid maha kiskunud, ja mina olen üksi üle jäänud, ja nemad tahavad võtta mu elu!"

4 Aga mis ütleb temale Jumala vastus? „Mina olen Enesele üle jätnud seitse tuhat meest, kes ei ole nõtkutanud põlvi Baali ees!"

5 Samuti on ka siis praegusel ajal jääk üle jäänud armuvalikut mööda.

6 Aga kui see on armust, siis ei ole see enam tegudest; muidu arm ei oleks arm. Aga kui see on tegudest, siis ei ole see enam arm; muidu tegu ei oleks enam tegu.

7 Mis nüüd? Mida Iisrael taotleb, seda ta ei ole saavutanud; ent äravalitud on selle saavutanud ja teised on paadunud,

8 nõnda nagu on kirjutatud: „Jumal on neile andnud uimuse vaimu, silmad mitte nägema ja kõrvad mitte kuulma tänapäevani!"

9 Ja Taavet ütleb: „Nende laud saagu neile püüdepaelaks ja lõksuks ja pahanduseks ja kättemaksuks!

10 Nende silmad saagu pimedaks, et nad ei näeks, ja murra nende selg kõveraks jäädavalt!"

11 Ma ütlen nüüd: ega nad ole komistanud selleks, et langeda? Ei sugugi mitte! Vaid nende eksimise läbi tuleb pääste paganaile, et paganad teeksid neid kadedaks.

12 Aga kui nende eksimine on maailma rikkus ja nende kahju paganate rikkus, saati siis nende täisarv!

13 Mina aga kõnelen teile, paganaile! Sest sedavõrd kui ma olen paganate Apostel, austan ma oma ametit,

14 et võiksin kuidagi õhutada neid, kes on mu liha ja veri, ja mõned nende seast päästa.

15 Sest kui juba nende hülgamine on maailma lepitus, mis on siis nende vastuvõtt muud kui surnuist ellusaamine?

16 Aga kui uudsevili on püha, siis on ka taigen püha; ja kui juur on püha, siis on ka oksad pühad.

17 Kui nüüd okstest mõned on ära murtud ja sina, kes olid metsõlipuu, oled jätkatud nende asemele ja oled ühes nendega osa saanud õlipuu mahlakast juurest,

18 siis ära kiitle okste vastu. Ja kui sa kiitled, siis mõtle, et sina ei kanna juurt, vaid juur kannab sind.

19 Sina ehk ütled nüüd: „Oksad on ära murtud, et mind külge jätkataks!"

20 Õige küll! Uskmatuse pärast on nad ära murtud; aga sina püsid usu läbi. Ära saa omas meeles suureliseks, vaid karda!

21 Sest kui Jumal ei säästnud loodud oksi, ega Ta sindki säästa!

22 Sellepärast vaata Jumala heldust ja valjust; valjust küll nende vastu, kes on langenud; aga heldust sinu vastu, kui sa püsid helduses, muidu sindki raiutakse maha!

23 Aga nemadki, kui nad ei jää uskmatusse, jätkatakse puu külge; sest Jumal võib nad jälle külge jätkata.

24 Sest kui sina loomulikust metsõlipuust oled ära lõigatud ja loomu vastu oled jätkatud väärisõlipuu külge, saati siis, et nemad kui loodud oksad, jätkatakse iseeneste õlipuu külge.

25 Sest mina ei taha, vennad, et teile jääks teadmatuks see saladus - et teie ei oleks eneste meelest targad - et Iisraelile osalt on tulnud paadumus, kuni paganate täisarv on läinud sisse,

26 ja kogu Iisrael päästetakse, nõnda nagu on kirjutatud: „Siionist tuleb Päästja ja kõrvaldab Jaakobist jumalatuse.

27 Ja see on Minu leping nendega, kui Ma ära võtan nende patud!"

28 Evangeeliumi poolest on nad küll vaenlased teie pärast, aga valiku poolest on nad armastatud esiisade pärast.

29 Sest Jumal ei võta tagasi Oma armuande ja kutsumist!

30 Sest otsekui teie muiste olite Jumalale sõnakuulmatud, aga nüüd olete armu saanud nende sõnakuulmatuse läbi,

31 nõnda on nüüd ka nemad sõnakuulmatud, et ka nemad nüüd teile osaks saanud armu kaudu saaksid armu.

32 Sest Jumal on kõik inimesed kinni pannud sõnakuulmatuse alla, et Ta armu annaks kõikidele.

33 Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Kui väljauurimatud on Tema kohtumõistmised ja äraarvamatud Tema teed!

34 Sest kes on ära tundnud Issanda meele? Või kes on olnud Tema nõuandja?

35 Või kes on Temale midagi enne andnud, et Temale peaks jälle tasutama?

36 Sest Tema seest ja Tema läbi ja Tema poole on kõik asjad. Temale olgu au igavesti! Aamen.