1 Putting away therefore all wickedness, and all guile, and hypocrisies, and envies, and all evil speakings, 2 as newborn babes, long for the spiritual milk which is without guile, that ye may grow thereby unto salvation; 3 if ye have tasted that the Lord is gracious: 4 unto whom coming, a living stone, rejected indeed of men, but with God elect, precious, 5 ye also, as living stones, are built up a spiritual house, to be a holy priesthood, to offer up spiritual sacrifices, acceptable to God through Jesus Christ. 6 Because it is contained in scripture,

Behold, I lay in Zion a chief corner stone, elect, precious:

And he that believeth on him shall not be put to shame.

7 For you therefore that believe is the preciousness: but for such as disbelieve,

The stone which the builders rejected,

The same was made the head of the corner;

8 and,

A stone of stumbling, and a rock of offence;

for they stumble at the word, being disobedient: whereunto also they were appointed. 9 But ye are an elect race, a royal priesthood, a holy nation, a people for God’s own possession, that ye may show forth the excellencies of him who called you out of darkness into his marvellous light: 10 who in time past were no people, but now are the people of God: who had not obtained mercy, but now have obtained mercy.

11 Beloved, I beseech you as sojourners and pilgrims, to abstain from fleshly lusts, which war against the soul; 12 having your behavior seemly among the Gentiles; that, wherein they speak against you as evil-doers, they may by your good works, which they behold, glorify God in the day of visitation.

13 Be subject to every ordinance of man for the Lord’s sake: whether to the king, as supreme; 14 or unto governors, as sent by him for vengeance on evil-doers and for praise to them that do well. 15 For so is the will of God, that by well-doing ye should put to silence the ignorance of foolish men: 16 as free, and not using your freedom for a cloak of wickedness, but as bondservants of God. 17 Honor all men. Love the brotherhood. Fear God. Honor the king.

18 Servants, be in subjection to your masters with all fear; not only to the good and gentle, but also to the froward. 19 For this is acceptable, if for conscience toward God a man endureth griefs, suffering wrongfully. 20 For what glory is it, if, when ye sin, and are buffeted for it, ye shall take it patiently? but if, when ye do well, and suffer for it, ye shall take it patiently, this is acceptable with God. 21 For hereunto were ye called: because Christ also suffered for you, leaving you an example, that ye should follow his steps: 22 who did no sin, neither was guile found in his mouth: 23 who, when he was reviled, reviled not again; when he suffered, threatened not; but committed himself to him that judgeth righteously: 24 who his own self bare our sins in his body upon the tree, that we, having died unto sins, might live unto righteousness; by whose stripes ye were healed. 25 For ye were going astray like sheep; but are now returned unto the Shepherd and Bishop of your souls.

1 Siis pange nüüd maha kõik kurjus ja kõik kavalus ja silmakirjatsus ja kadedus ja kõik keelekandmine

2 ning himustage otsekui vastsündinud lapsed vaimset täispiima, et te selle läbi võiksite kasvada õndsuseks,

3 kui te olete maitsnud, et Issand on helde, tulles Tema juurde

4 kui elava kivi juurde, mis küll inimeste poolt on põlatud, aga Jumala juures on ära valitud ja väga kallis,

5 ja teiegi ehituge üles kui elavad kivid vaimulikuks kojaks ja pühaks preesterkonnaks ohverdama vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu.

6 Sellepärast ongi lugeda Kirjas: „Vaata, Mina panen Siionisse valitud kalli nurgakivi, ja kes Temasse usub, see ei satu häbisse!"

7 Teile nüüd, kes usute, on Ta kallihinnaline; aga uskmatuile on Ta „kivi, mille hooneehitajad põlgasid, kuid mis sai nurgakiviks",

8 ja „komistuskiviks ja pahanduskaljuks". Nemad „tõukavad Tema vastu", sest nad ei kuule sõna, ja selleks on need ka pandud.

9 Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite Tema aulisi tegusid", Kes teid on kutsunud pimedusest Oma imelise valguse juurde,

10 teie, kes muiste olite „mitterahvas", aga nüüd olete Jumala rahvas; kes „ei olnud armu saanud", aga nüüd olete armu saanud!

11 Armsad, ma manitsen teid kui „võõraid ja majalisi" hoiduda lihalikest himudest, mis sõdivad hinge vastu,

12 ja elada vooruslikku elu paganate keskel, et nad selles, mille pärast nad teist kui kurjategijaist paha räägivad, teie häid tegusid nähes annaksid Jumalale austust „katsumispäeval"!

13 Alistuge kõigele inimeste seatud korrale Issanda pärast, olgu kuningale kui ülemale valitsejale,

14 või pealikuile kui neile, keda tema on läkitanud kurjategijaile nuhtluseks, aga heategijaile kiituseks.

15 Sest nõnda on Jumala tahtmine, et teie, tehes head, tõkestaksite mõistmatute inimeste rumalust —

16 kui vabad ja mitte kui need, kellele vabadus on kurjuse katteks, vaid kui Jumala sulased.

17 Austage kõiki, armastage vendi, kartke Jumalat, austage kuningat!

18 Sulased, olge kõige kartusega allaheitlikud oma isandaile, mitte ainult headele ja leplikele, vaid ka tigedaile.

19 Sest see on arm, kui keegi südametunnistuse pärast Jumala ees talub viletsusi, kannatades süütult.

20 Sest mis kiitus see on, kui teid pekstakse patu pärast ning te jääte kannatlikuks? Aga kui te head tehes ja kurja kannatades püsite kannatlikena, siis on see arm Jumala juures.

21 Selleks te ju olete kutsutud, sest et Kristuski kannatas teie eest ja jättis teile eeskuju, et te käiksite Tema jälgedes,

22 „kes ei teinud pattu ja Kelle suust ei leitud pettust",

23 Kes ei sõimanud vastu, kui Teda sõimati, Kes ei ähvardanud, kui Ta kannatas, vaid jättis selle hooleks, Kes mõistab kohut õigesti,

24 Kes meie patud ise kandis üles ristipuule Oma ihus, et meie pattudele ära sureksime ja elaksime õigusele, Kelle vermete tõttu te olete terveks saanud.

25 Sest te olite „nagu eksijad lambad", aga nüüd te olete pöördunud oma hingede Karjase ja Hooldaja poole.