1 Verily, verily, I say unto you, He that entereth not by the door into the fold of the sheep, but climbeth up some other way, the same is a thief and a robber. 2 But he that entereth in by the door is the shepherd of the sheep. 3 To him the porter openeth; and the sheep hear his voice: and he calleth his own sheep by name, and leadeth them out. 4 When he hath put forth all his own, he goeth before them, and the sheep follow him: for they know his voice. 5 And a stranger will they not follow, but will flee from him: for they know not the voice of strangers. 6 This parable spake Jesus unto them: but they understood not what things they were which he spake unto them.

7 Jesus therefore said unto them again, Verily, verily, I say unto you, I am the door of the sheep. 8 All that came before me are thieves and robbers: but the sheep did not hear them. 9 I am the door; by me if any man enter in, he shall be saved, and shall go in and go out, and shall find pasture. 10 The thief cometh not, but that he may steal, and kill, and destroy: I came that they may have life, and may have it abundantly. 11 I am the good shepherd: the good shepherd layeth down his life for the sheep. 12 He that is a hireling, and not a shepherd, whose own the sheep are not, beholdeth the wolf coming, and leaveth the sheep, and fleeth, and the wolf snatcheth them, and scattereth them: 13 he fleeth because he is a hireling, and careth not for the sheep. 14 I am the good shepherd; and I know mine own, and mine own know me, 15 even as the Father knoweth me, and I know the Father; and I lay down my life for the sheep. 16 And other sheep I have, which are not of this fold: them also I must bring, and they shall hear my voice; and they shall become one flock, one shepherd. 17 Therefore doth the Father love me, because I lay down my life, that I may take it again. 18 No one taketh it away from me, but I lay it down of myself. I have power to lay it down, and I have power to take it again. This commandment received I from my Father.

19 There arose a division again among the Jews because of these words. 20 And many of them said, He hath a demon, and is mad; why hear ye him? 21 Others said, These are not the sayings of one possessed with a demon. Can a demon open the eyes of the blind?

22 And it was the feast of the dedication at Jerusalem: 23 it was winter; and Jesus was walking in the temple in Solomon’s porch. 24 The Jews therefore came round about him, and said unto him, How long dost thou hold us in suspense? If thou art the Christ, tell us plainly. 25 Jesus answered them, I told you, and ye believe not: the works that I do in my Father’s name, these bear witness of me. 26 But ye believe not, because ye are not of my sheep. 27 My sheep hear my voice, and I know them, and they follow me: 28 and I give unto them eternal life; and they shall never perish, and no one shall snatch them out of my hand. 29 My Father, who hath given them unto me, is greater than all; and no one is able to snatch them out of the Father’s hand. 30 I and the Father are one. 31 The Jews took up stones again to stone him. 32 Jesus answered them, Many good works have I showed you from the Father; for which of those works do ye stone me? 33 The Jews answered him, For a good work we stone thee not, but for blasphemy; and because that thou, being a man, makest thyself God. 34 Jesus answered them, Is it not written in your law, I said, Ye are gods? 35 If he called them gods, unto whom the word of God came (and the scripture cannot be broken), 36 say ye of him, whom the Father sanctified and sent into the world, Thou blasphemest; because I said, I am the Son of God? 37 If I do not the works of my Father, believe me not. 38 But if I do them, though ye believe not me, believe the works: that ye may know and understand that the Father is in me, and I in the Father. 39 They sought again to take him: and he went forth out of their hand.

40 And he went away again beyond the Jordan into the place where John was at the first baptizing; and there he abode. 41 And many came unto him; and they said, John indeed did no sign: but all things whatsoever John spake of this man were true. 42 And many believed on him there.

1 Tõesti, tõesti Ma ütlen teile: kes ei lähe uksest sisse lambatarasse, vaid astub sisse mujalt, see on varas ja röövel!

2 Aga kes uksest sisse läheb, see on lammaste karjane,

3 sellele avab uksehoidja, ja lambad kuulevad ta häält, ja ta kutsub omi lambaid nimepidi ja viib nad välja.

4 Ja kui ta oma lambad on välja ajanud, käib ta nende ees ja lambad järgivad teda, sest nad tunnevad tema häält.

5 Aga võõrast nad ei järgi, vaid põgenevad tema eest, sest nad ei tunne vööraste häält!"

6 Selle võrduim Jeesus ütles neile; nemad aga ei saanud aru, mis see on, mida Ta neile rääkis.

7 Sellepärast ütles Jeesus taas: „Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, et Mina olen lammaste üks!

8 Kõik, kes on tulnud enne Mind, on vargad ja röövlid; lambad aga ei ole neid kuulnud!

9 Mina olen uks. Kui keegi Minu kaudu sisse läheb, siis ta saab õndsaks ja käib sisse ja välja ja leiab karjamaad.

10 Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ning hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu ja kõike ülirohkesti!

11 Mina olen hea karjane. Hea karjane jätab oma elu lammaste eest.

12 Palgaline ja kes ei ole karjane, kelle omad lambad ei ole, näeb hundi tulevat ja jätab lambad maha ja põgeneb - ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali.

13 - Ta põgeneb, sest ta on palgaline ega hooli lammastest.

14 Mina olen hea karjane ja tunnen Omi ja Minu Omad tunnevad Mind,

15 nõnda nagu Isa tunneb Mind ja Mina tunnen Isa, ja Ma jätan Oma elu lammaste eest.

16 Ja Mul on veel teisi lambaid, kes ei ole sellest tarast; needki ma pean tooma siia, ja nad kuulevad Minu häält, ja siis on üks kari ja üks Karjane.

17 Sellepärast Isa armastab Mind, et Ma jätan Oma elu, et seda jälle võtta.

18 Ūkski ei võta seda Minult, vaid Ma jätan selle Iseenesest. Mul on meelevald seda jätta ja Mul on meelevald seda jälle võtta. Selle käsusõna Ma olen saanud Oma Isalt!"

19 Siis tekkis taas vaidlus juutide keskel nende sõnade pärast.

20 Ja paljud nende seast ütlesid: „Temas on kuri vaim ja Ta jampsib! Miks te Teda kuulate?"

21

22 Siis tulid templi uuendamise pühad Jeruusalemas. 0li talv.

23 Ja Jeesus köndis pühakojas Saalomoni võlvitud hoones.

24 Siis juudid asusid Ta ümber ja ütlesid Temale: „Kaua sa pead meie hinge kahevahel? Oled Sa Kristus, siis ütle meile seda lausa!"

25 Jeesus kostis neile: „Ma olen teile juba ütelnud aga te ei usu! Teod, mis Ma teen Oma Isa nimel, need tunnistavad Minust.

26 Teie aga ei usu, sest teie ei ole Minu lammaste hulgast.

27 Minu lambad kuulevad Minu häält ja Mina tunnen neid ja nemad järgivad Mind.

28 Ja mina annan neile igavese elu ja nemad ei saa iialgi hukka, ja ükski ei kisu neid minu käest.

29 Minu Isa, Kes nad mulle on annud, on suurem kui kõik; ja ükski ei saa neid Minu Isa Käest ära kiskuda.

30 Mina ja Isa oleme üks.

31 Siis võtsid juudid jälle maast kive, et Teda nendega visata.

32 Jeesus kostis neile: „Palju häid tegusid Ma olen teile näidanud Oma Isast; missuguse teo pärast te tahate Mind kividega visata?"

33 Juudid vastasid Temale: „Hea teo pärast me ei viska Sind kividega, vaid Jumala pilkamise pärast ja et Sina, Kes oled inimene, pead Ennast Jumalaks!"

34 Jeesus vastas neile: „Eks teie käsuõpetuses ole kirjutatud: Mina olen ütelnud: Teie olete jumalad!?

35 Kui Ta nimetab jumalaiks neid, kellede kätte sai Jumala sõna - ja Kiri ei või jääda valeks -

36 kuidas te siis ütlete Sellele, Keda Isa on pühitsenud ja läkitanud maailma: Sina pilkad Jumalat! sellepärast et Ma ütlesin: Mina olen Jumala Poeg?

37 Kui Ma ei tee Oma Isa tegusid, siis ärge Mind uskuge;

38 aga kui Ma teen, siis uskuge neid tegusid, kui te ka Mind ei usu, et te tunneksite ja saaksite aru, et Isa on Minus ja Mina olen Isas!"

39 Siis nad püüdsid taas Teda kinni võtta aga Ta pääsis nende käest.

40 Ja Tema läks jälle teisele poole Jordanit, sinna paika, kus Johannes esmalt oli olnud ristimas; ja Ta viibis seal.

41 Ja paljud tulid Tema juure ja ütlesid: „Johannes ei teinud küll ühtki tunnustähte; aga kõik, mis Johannes Sellest Mehest on ütelnud, on tõsi!"

42 Ja seal uskusid paljud Temasse.