1 Ein gewisser Mann aber in Cäsarea, -mit Namen Kornelius, ein Hauptmann von der sogenannten italischen Schar, 2 fromm und gottesfürchtig mit seinem ganzen Hause, der dem Volke viele Almosen gab und allezeit zu Gott betete- 3 sah in einem Gesicht ungefähr um die neunte Stunde des Tages offenbarlich, wie ein Engel Gottes zu ihm hereinkam und zu ihm sagte: Kornelius! 4 Er aber sah ihn unverwandt an und wurde von Furcht erfüllt und sagte: Was ist, Herr? Er sprach aber zu ihm: Deine Gebete und deine Almosen sind hinaufgestiegen zum Gedächtnis vor Gott. 5 Und jetzt sende Männer nach Joppe und laß Simon holen, der Petrus zubenamt ist; 6 dieser herbergt bei einem gewissen Simon, einem Gerber, dessen Haus am Meere ist. O. der ein Haus am Meere hat7 Als aber der Engel, der mit ihm redete, weggegangen war, rief er zwei seiner Hausknechte und einen frommen Kriegsknecht von denen, die beständig bei ihm waren; 8 und als er ihnen alles erzählt hatte, sandte er sie nach Joppe.
9 Des folgenden Tages aber, während jene reisten und sich der Stadt näherten, stieg Petrus um die sechste Stunde auf das Dach, O. Haus um zu beten. 10 Er wurde aber hungrig und verlangte zu essen. Während sie ihm aber zubereiteten, kam eine Entzückung über ihn. 11 Und er sieht den Himmel geöffnet und ein gewisses Gefäß, gleich einem großen leinenen Tuche, herabkommen, an vier Zipfeln gebunden und auf die Erde herniedergelassen, 12 in welchem allerlei vierfüßige und kriechende Tiere der Erde waren und das Gevögel des Himmels. 13 Und eine Stimme geschah zu ihm: Stehe auf, Petrus, schlachte und iß! 14 Petrus aber sprach: Keineswegs, Herr! denn niemals habe ich irgend etwas Gemeines oder Unreines gegessen. 15 Und wiederum geschah eine Stimme zum zweiten Male zu ihm: Was Gott gereinigt hat, mache du nicht gemein! 16 Dieses aber geschah dreimal; und das Gefäß wurde alsbald hinaufgenommen in den Himmel. 17 Als aber Petrus bei sich selbst in Verlegenheit war, was doch das Gesicht sein möchte, das er gesehen hatte, siehe, da standen die Männer, welche von Kornelius gesandt waren und Simons Haus erfragt hatten, vor dem Tore; 18 und als sie gerufen hatten, fragten sie, ob Simon, der Petrus zubenamt sei, daselbst herberge.
19 Während aber Petrus über das Gesicht nachsann, sprach der Geist zu ihm: Siehe, drei Männer suchen dich. 20 Stehe aber auf, geh hinab und ziehe mit ihnen, ohne irgend zu zweifeln, weil ich sie gesandt habe. 21 Petrus aber ging zu den Männern hinab und sprach: Siehe, ich bin’s, den ihr suchet. Was ist die Ursache, weshalb ihr kommet? 22 Sie aber sprachen: Kornelius, ein Hauptmann, ein gerechter und gottesfürchtiger Mann, und der ein gutes Zeugnis hat von der ganzen Nation der Juden, ist von einem heiligen Engel göttlich gewiesen worden, dich in sein Haus holen zu lassen und Worte von dir zu hören. 23 Als er sie nun hereingerufen hatte, beherbergte er sie. Des folgenden Tages aber machte er sich auf und zog mit ihnen fort, und etliche der Brüder von Joppe gingen mit ihm; 24 und des folgenden Tages kamen sie nach Cäsarea. Kornelius aber, der seine Verwandten und nächsten Freunde zusammengerufen hatte, erwartete sie. 25 Als es aber geschah, daß Petrus hereinkam, ging Kornelius ihm entgegen, fiel ihm zu Füßen und huldigte ihm. 26 Petrus aber richtete ihn auf und sprach: Stehe auf! auch ich selbst bin ein Mensch. 27 Und sich mit ihm unterredend, ging er hinein und findet viele versammelt. 28 Und er sprach zu ihnen: Ihr wisset, wie unerlaubt es für einen jüdischen Mann ist, sich einem Fremdling Eig. jemand, der einem anderen Volke angehört anzuschließen oder zu ihm zu kommen; und mir hat Gott gezeigt, keinen Menschen gemein oder unrein zu heißen. 29 Darum kam ich auch ohne Widerrede, als ich geholt wurde. Ich frage nun: Aus welchem Grunde habt ihr mich holen lassen? 30 Und Kornelius sprach: Vor vier Tagen fastete ich bis zu dieser Stunde, und um die neunte betete ich in meinem Hause; und siehe, ein Mann stand vor mir in glänzendem Kleide 31 und spricht: Kornelius! dein Gebet ist erhört, und deiner Almosen ist gedacht worden vor Gott. 32 Sende nun nach Joppe und laß Simon holen, der Petrus zubenamt ist; dieser herbergt in dem Hause Simons, eines Gerbers, am Meere; der wird, wenn er hierhergekommen ist, zu dir reden . 33 Sofort nun sandte ich zu dir, und du hast wohlgetan, daß du gekommen bist. Jetzt sind wir nun alle vor Gott gegenwärtig, um alles zu hören, was dir von Gott befohlen ist.
34 Petrus aber tat den Mund auf und sprach: In Wahrheit begreife ich, daß Gott die Person nicht ansieht, 35 sondern in jeder Nation, wer ihn fürchtet und Gerechtigkeit wirkt, ist ihm angenehm. O. annehmlich36 Das Wort, welches er den Söhnen Israels gesandt hat, Frieden verkündigend W. Frieden evangelisierend durch Jesum Christum, dieser ist aller O. von allem Herr37 kennet ihr: das Zeugnis, O. die Rede, die Sache welches, anfangend von Galiläa, durch ganz Judäa hin ausgebreitet worden W. geschehen ist, nach der Taufe, die Johannes predigte: 38 Jesum, den von Nazareth, wie Gott ihn mit Heiligem Geiste und mit Kraft gesalbt hat, der umherging, Eig. hindurchzog wohltuend und heilend alle, die von dem Teufel überwältigt waren; denn Gott war mit ihm. 39 Und wir sind Zeugen alles dessen, was er sowohl im Lande der Juden als auch in Jerusalem getan hat; welchen sie auch umgebracht haben, indem sie ihn an ein Holz hängten. 40 Diesen hat Gott am dritten Tage auferweckt und ihn sichtbar werden lassen, 41 nicht dem ganzen Volke, sondern den von Gott zuvor erwählten Zeugen, uns, die wir mit ihm gegessen und getrunken haben, nachdem er aus den Toten auferstanden war. 42 Und er hat uns befohlen, dem Volke zu predigen und ernstlich zu bezeugen, daß er der von Gott verordnete Richter der Lebendigen und der Toten ist. 43 Diesem geben alle Propheten Zeugnis, daß jeder, der an ihn glaubt, Vergebung der Sünden empfängt durch seinen Namen.
44 Während Petrus noch diese Worte redete, fiel der Heilige Geist auf alle, die das Wort hörten. 45 Und die Gläubigen aus der Beschneidung, so viele ihrer mit Petrus gekommen waren, gerieten außer sich, daß auch auf die Nationen die Gabe des Heiligen Geistes ausgegossen worden war; 46 denn sie hörten sie in Sprachen reden und Gott erheben. 47 Dann antwortete Petrus: Könnte wohl jemand O. Es kann doch nicht jemand das Wasser verwehren, daß diese nicht getauft würden, die den Heiligen Geist empfangen haben, gleichwie auch wir? 48 Und er befahl, daß sie getauft würden in dem Namen des Herrn. Dann baten sie ihn, etliche Tage zu bleiben.
Korneelius kutsub Peetrust
1 Kaisareas elas üks mees nimega Korneelius, kes oli sadakonna ülem Itaalia rügemendis. 2 Tema ja kogu ta perekond olid vagad ja jumalakartlikud. Ta jagas abivajajatele heldelt ande ja palus järjekindlalt Jumalat. 3 Kui ta ühel päeval umbes üheksandal tunnil10:3 Üheksas tund on kell kolm pärastlõunal. palvetas, sai ta selge nägemuse. Ta nägi, et tema juurde tuli Jumala ingel ja ütles: „Korneelius!"
4 Korneelius vaatas teda hirmunult ja küsis: „Mis on, isand?"
Ingel vastas: „Sinu palved ja annetused vaestele on tõusnud Jumala ette sind meelde tuletama. 5 Läkita nüüd mehed Joppesse, et tuua siia mees nimega Siimon, keda kutsutakse Peetruseks. 6 Ta peatub nahkur Siimoni juures, kelle maja on mere ääres. Tema räägib sulle, mida sul on vaja teha."
7 Kui temaga rääkinud ingel oli lahkunud, kutsus Korneelius kaks teenrit ja ühe ustava sõduri nende hulgast, kes alati ta juures olid. 8 Ta jutustas neile kõigest ning läkitas nad Joppesse.
Peetruse visioon
9 Aga järgmisel päeval umbes kuuendal tunnil10:9 Kuues tund on keskpäev., kui nad teed käies lähenesid linnale, läks Peetrus katusele palvetama. 10 Talle tuli nälg ja ta tahtis süüa. Aga samal ajal kui talle toitu valmistati, läks ta otsekui enesest ära. 11 Ta nägi taeva olevat avatud ja sealt laskus alla anum, nagu suur palverätik, mida neljast nurgast seotuna alla maa peale lasti. 12 Selle sees oli igasuguseid ilmamaa neljajalgseid ja roomajaid ja taeva linde. 13 Ja talle ütles hääl: „Tõuse, Peetrus! Ohverda ja söö!"
14 „Kindlasti mitte, Issand!" vastas Peetrus, „Ma ei ole kunagi söönud midagi keelatut või roojast!"10:14 Juutidel oli keelatud süüa neljajalgseid loomi, kellel polnud sõrgu, roomajaid ja linde. Neid toite peeti ebapuhtaks. Juudid uskusid ka, et kõik teised rahvad olid ebapuhtad. Issand saadab aga Peetrusele selle nägemuse, et kutsuda Peetrust teisi rahvaid Jumala Kuningriiki tooma.
15 Hääl ütles talle teist korda: „Mida Jumal on puhtaks kuulutanud, seda sina ära pea roojaseks!"
16 See sündis kolm korda, ja kohe võeti anum tagasi taevasse.
17 Samal ajal kui Peetrus juurdles nägemuse tähenduse üle, olid Korneeliuse läkitatud mehed juba Siimoni maja üles otsinud ja seisid all värava taga. 18 Nad hüüdsid ning küsisid, kas Siimon, kes on tuntud kui Peetrus, peatub seal.
19 Peetrus alles mõtles nägemuse üle, kui Vaim ütles talle: „Vaata, Siimon, kolm meest küsivad sinu järele. 20 Tõuse üles ja mine alla! Ära kõhkle nendega kaasa minemast, sest mina olen nad saatnud!"
21 Peetrus läks alla meeste juurde ja ütles: „Mina olen see, keda te otsite. Mis asja pärast te olete tulnud?"
22 Mehed vastasid: „Me oleme tulnud sadakonna ülema Korneeliuse juurest. Ta on õiglane ja jumalakartlik mees, keda kõik juudid austavad. Tema sai pühalt inglilt käsu sind oma majja kutsuda ja kuulata sinu sõnu." 23 Siis Peetrus kutsus mehed sisse oma külalisteks.
Peetrus Korneeliuse majas
Järgmisel päeval asus Peetrus nendega teele ja mõned Joppe usklikud ühes temaga.
24 Järgmisel päeval saabusid nad Kaisareasse. Korneelius ootas neid juba. Ta oli sugulased ja lähedased sõbrad kokku kutsunud. 25 Kui Peetrus sisse astus, läks Korneelius talle vastu ja kummardus ta jalge ette maha. 26 Aga Peetrus palus tal püsti tõusta ja ütles: „Tõuse üles, ka mina olen vaid inimene!"
27 Ja temaga vesteldes astus Peetrus sisse ja leidis eest suure hulga inimesi. 28 Ta ütles neile: „Te kindlasti teate, et juudi jaoks on seadusevastane käia läbi võõramaalasega või minna talle külla. Aga Jumal on mulle näidanud, et ühtegi inimest ei tohi pidada halvaks ega roojaseks. 29 Sellepärast olen ma ka igasuguse vastupanuta tulnud, kui mind kutsuti. Nüüd ma küsin, mis põhjusel te olete mind kutsunud."
30 Korneelius vastas: „Neli päeva tagasi ma olin üheksandal tunnil oma majas palvetamas. Järsku seisis minu ees üks mees säravas rõivas 31 ning ütles: „Korneelius, sinu palvet on kuuldud ja su annid on Jumalale meelde tulnud. 32 Läkita nüüd mehed Joppesse Siimoni järele, keda kutsutakse Peetruseks. Tema on võõrsil nahkur Siimoni kojas mere ääres. Kui ta siia jõuab, räägib ta sinuga." 33 Nõnda ma saatsin otsekohe sinu järele ja on hea, et sa tulid. Nüüd me oleme siin üheskoos Jumala ees kuulamas kõike, mis Issand sind on käskinud!"
34 Siis Peetrus hakkas rääkima: „Tõepoolest, nüüd ma mõistan, et Jumal ei eelista kedagi, 35 vaid võtab kõigi rahvaste hulgast vastu selle, kes teda kardab ja teeb õigust. 36 See on sõna, mille Jumal on läkitanud Iisraeli rahvale, kuulutades evangeeliumi rahust Jeesuse Kristuse kaudu, kes on kõikide Issand. 37 Te teate seda, mis on sündinud tervel Juudamaal, alates Galileast pärast ristimist, mida Johannes kuulutas, 38 kuidas Jumal Naatsareti Jeesuse võidis Püha Vaimu ja väega ning kuidas tema käis mööda maad head tehes ja tervendades kõiki kuradi rõhutuid, sest Jumal oli temaga.
39 Meie oleme kõige selle tunnistajad, mis ta on teinud Juudamaal ja Jeruusalemmas. Nad tapsid tema ristile riputades. 40 Sellesama on Jumal kolmandal päeval üles äratanud surnuist ja lasknud tal saada avalikuks. 41 Mitte kõigele rahvale, vaid Jumala ettemääratud tunnistajaile, meile, kes me oleme temaga koos söönud ja joonud pärast seda, kui ta oli üles tõusnud surnuist. 42 Ja tema on käskinud meid rahvale kuulutada ja tunnistada, et tema on Jumala poolt määratud elavate ja surnute kohtumõistja. 43 Temast tunnistavad kõik prohvetid, et igaüks, kes temasse usub, saab tema nime läbi pattude andeksandmise!"
44 Kui Peetrus alles neid sõnu rääkis, langes Püha Vaim kõikide peale, kes seda sõnumit kuulsid. 45 Ja kõik need ümber lõigatud usklikud, kes olid Peetrusega kaasa tulnud, jahmusid sellest, et Püha Vaimu and valati välja ka teiste rahvaste peale. 46 Sest nad kuulsid neid võõraid keeli rääkimas ja Jumalat ülistamas.
Siis Peetrus ütles: 47 „Kas keegi võib vett keelata, et ei ristitaks neid, kes on saanud Püha Vaimu täpselt nagu meie?" 48 Ja ta käskis neid ristida Jeesuse Kristuse nimesse. Siis nad palusid Peetrust jääda veel mõneks päevaks nende juurde.