1 Sellepärast meie, kui me enam ei läbenud kannatada, arvasime heaks jääda üksinda Ateenasse

2 ja läkitasime Timoteose, oma venna ja Jumala kaastöölise Kristuse Evangeeliumi kuulutamises, teid kinnitama ja manitsema teie usu pärast,

3 et ükski ennast ei laseks vintsutada neis viletsusis. Sest te isegi teate, et meid on neisse pandud.

4 Sest ka siis, kui olime teie juures, ütlesime teile ette, et meid vaevad ootavad, nõnda nagu ongi sündinud ja on teile teada.

5 Sellepärast ka mina, kui ma enam ei läbenud, läkitasin tema kuulama teie usku, kas ehk vahest kiusaja ei ole teid kiusanud ja kas meie vaev ei ole saanud tühjaks.

6 Aga kui Timoteos nüüd tuli meie juurde teie juurest ja tõi rõõmsaid sõnumeid teie usust ja armastusest ja et te peate meid alati heas mälestuses ning igatsete meid näha saada, nõnda nagu meiegi teid,

7 siis oleme trööstitud teie suhtes, vennad, kõiges oma hädas ja kitsikuses teie usu läbi,

8 sest et nüüd me elame, kui teie püsite kindlasti Issandas.

9 Sest missugust tänu me võimegi anda Jumalale teie pärast kõige selle rõõmu eest, mis meil on teist oma Jumala ees,

10 kuna me ööd ja päevad oleme kõige palavamas palves, et saaksime näha teie palet ja täita seda, mis teie usul veel on puudu.

11 Aga meie Jumal ja Isa Ise ja meie Issand Jeesus Kristus juhtigu meie tee teie juurde.

12 Ent teid kasvatagu Issand ja tehku teid rikkaks armastuse poolest üksteise vastu ja kõikide vastu, nagu meiegi oleme teie vastu,

13 et kinnitada teie südamed laitmatuiks pühitsuses Jumala ja meie Isa ees meie Issanda Jeesuse tulekul kõigi ta pühadega.

1 Por isso, não podendo esperar mais, achamos por bem ficar sozinhos em Atenas;

2 E enviamos Timóteo, nosso irmão, e ministro de Deus, e nosso cooperador no evangelho de Cristo, para vos confortar e vos exortar acerca da vossa fé;

3 Para que ninguém se comova por estas tribulações; porque vós mesmos sabeis que para isto fomos ordenados,

4 Pois, estando ainda convosco, vos predizíamos que havíamos de ser afligidos, como sucedeu, e vós o sabeis.

5 Portanto, não podendo eu também esperar mais, mandei-o saber da vossa fé, temendo que o tentador vos tentasse, e o nosso trabalho viesse a ser inútil.

6 Vindo, porém, agora Timóteo de vós para nós, e trazendo-nos boas novas da vossa fé e amor, e de como sempre tendes boa lembrança de nós, desejando muito ver-nos, como nós também a vós;

7 Por esta razão, irmãos, ficamos consolados acerca de vós, em toda a nossa aflição e necessidade, pela vossa fé,

8 Porque agora vivemos, se estais firmes no Senhor.

9 Porque, que ação de graças poderemos dar a Deus por vós, por todo o gozo com que nos regozijamos por vossa causa diante do nosso Deus,

10 Orando abundantemente dia e noite, para que possamos ver o vosso rosto, e supramos o que falta à vossa fé?

11 Ora, o mesmo nosso Deus e Pai, e nosso Senhor Jesus Cristo, encaminhe a nossa viagem para vós.

12 E o Senhor vos aumente, e faça crescer em amor uns para com os outros, e para com todos, como também o fazemos para convosco;

13 Para confirmar os vossos corações, para que sejais irrepreensíveis em santidade diante de nosso Deus e Pai, na vinda de nosso Senhor Jesus Cristo com todos os seus santos.