1 Paulus, Jumala sulane, Jeesuse Kristuse Apostel Jumala valitute usu ja tõetunnetuse järgi, mis vastab jumalakartusele,
2 Apostel igavese elu lootuses, mille Jumal, Kes ei valeta, on tõotanud enne igavesi aegu -
3 omal ajal aga tegi Tema Oma sõna avalikuks jutlustamises, mis minu kätte on usaldatud Jumala, meie Õnnistegija käsul -
4 Tiitusele, tõelisele pojale meie ühise usu poolest: armu ja rahu Jumalalt Isalt ja Issandalt Kristuselt Jeesuselt, meie Õnnistegijalt!
5 Selle tarvis ma jätsin sind Kreetasse, et sa korraldaksid, mis veel jäi korraldamata, ja seaksid vanemaid igasse linna, nagu ma sind käskisin,
6 kui kuskil leidub laitmatu isik, ühe naise mees, kellel on usklikud lapsed, nõnda et neile ei saa ette heita kõlvatut elu ega kangekaelsust.
7 Sest Koguduse ülevaataja peab olema kui Jumala majapidaja, laitmatu, mitte isemeelne, mitte äkiline, mitte joodik, mitte riiakas, mitte liigkasupüüdja,
8 vaid külalislahke, headuse armastaja, mõistlik, õige, püha, kasin;
9 ta pidagu kinni ustavast sõnast vastavalt õpetusele, et ta oleks võimeline niihästi manitsema terves õpetuses kui ka kummutama vasturääkijate väited.
10 Sest on olemas palju kangekaelseid, tühja jutu mehi ja eksitajaid, kõige enam ümberlõigatute seas,
11 kelle suu tuleb sulgeda, kes pööravad ära terved pered, õpetades sündmatuid asju häbematu kasu pärast.
12 Üks neist, nende oma prohvet, on öelnud: „Kreetalased on luiskajad, õelad loomad ja laisklejad vatsad!"
13 See tunnistus on tõsi. Sellepärast noomi neid valjusti, et nad saaksid terveks usus
14 ega paneks tähele juutide tühje jutte ja tõest eemalepöördunud inimeste käske!
15 Puhtaile on kõik puhas, aga rüvedaile ja uskmatuile pole miski puhas, vaid rüve on niihästi nende meel kui südametunnistus.
16 Nemad väidavad, et nad tunnevad Jumalat, aga tegudega nad salgavad; sest nad on jälgid ja sõnakuulmatud ja igaks heaks tööks kõlbmatud.
1 Paulo, servo de Deus, e apóstolo de Jesus Cristo, segundo a fé dos eleitos de Deus, e o conhecimento da verdade, que é segundo a piedade,
2 Em esperança da vida eterna, a qual Deus, que não pode mentir, prometeu antes dos tempos dos séculos;
3 Mas a seu tempo manifestou a sua palavra pela pregação que me foi confiada segundo o mandamento de Deus, nosso Salvador;
4 A Tito, meu verdadeiro filho, segundo a fé comum: Graça, misericórdia, e paz da parte de Deus Pai, e da do Senhor Jesus Cristo, nosso Salvador.
5 Por esta causa te deixei em Creta, para que pusesses em boa ordem as coisas que ainda restam, e de cidade em cidade estabelecesses presbíteros, como já te mandei:
6 Aquele que for irrepreensível, marido de uma mulher, que tenha filhos fiéis, que não possam ser acusados de dissolução nem são desobedientes.
7 Porque é necessário que o bispo seja irrepreensível, como mordomo da casa de Deus, não soberbo, nem iracundo, nem dado ao vinho, nem espancador, nem cobiçoso de torpe ganância;
8 Mas dado à hospitalidade, amigo do bem, moderado, justo, santo, temperante;
9 Retendo firme a fiel palavra, que é conforme a doutrina, para que seja poderoso, tanto para admoestar com a sã doutrina, como para convencer os contradizentes.
10 Porque há muitos desordenados, faladores, vãos e enganadores, principalmente os da circuncisão,
11 Aos quais convém tapar a boca; homens que transtornam casas inteiras ensinando o que não convém, por torpe ganância.
12 Um deles, seu próprio profeta, disse: Os cretenses são sempre mentirosos, bestas ruins, ventres preguiçosos.
13 Este testemunho é verdadeiro. Portanto, repreende-os severamente, para que sejam sãos na fé.
14 Não dando ouvidos às fábulas judaicas, nem aos mandamentos de homens que se desviam da verdade.
15 Todas as coisas são puras para os puros, mas nada é puro para os contaminados e infiéis; antes o seu entendimento e consciência estão contaminados.
16 Confessam que conhecem a Deus, mas negam-no com as obras, sendo abomináveis, e desobedientes, e reprovados para toda a boa obra.