1 Kui Raahel nägi, et ta ei toonud Jaakobile lapsi ilmale, siis Raahel kadestas oma õde ja ütles Jaakobile: „Muretse mulle lapsi, muidu ma suren!"

2 Aga Jaakobi viha süttis põlema Raaheli vastu ja ta küsis: „Kas mina olen Jumala asemik, kes sulle ihuvilja keelab?"

3 Ja Raahel vastas: „Vaata, seal on mu orjatar Billa. Heida tema juurde, et ta sünnitaks lapsi mu põlvede peale ja minagi saaksin nõnda temalt järglasi!"

4 Ja ta andis temale naiseks oma ümmardaja Billa ning Jaakob heitis selle juurde.

5 Ja Billa sai käima peale ning tõi Jaakobile poja ilmale.

6 Siis ütles Raahel: „Jumal tegi mulle õigust! Ta kuulis ka mu häält ja andis mulle poja!" Seepärast ta pani temale nimeks Daan.

7 Ja Billa, Raaheli ümmardaja, sai taas käima peale ning tõi Jaakobile teise poja ilmale.

8 Siis ütles Raahel: „Ma olen oma õega võidelnud Jumala võitlust ja olen võitnud!" Ja ta pani temale nimeks Naftali.

9 Kui Lea nägi, et ta oli lakanud sünnitamast, siis ta võttis oma ümmardaja Silpa ja andis selle Jaakobile naiseks.

10 Ja Silpa, Lea ümmardaja, tõi Jaakobile poja ilmale

11 ning Lea ütles: „Õnneks!" Ja ta pani temale nimeks Gaad.

12 Ja Silpa, Lea ümmardaja, tõi Jaakobile teise poja ilmale

13 ning Lea ütles: „Ma olen õnnelik! Tõesti, naised kiidavad mind õnnelikuks!" Ja ta pani temale nimeks Aaser.

14 Kord läks Ruuben nisulõikuse ajal ja leidis väljalt lemmemarju ja tõi neid oma emale Leale. Ja Raahel ütles Leale: „Anna ka minule oma poja lemmemarju!"

15 Aga ta vastas temale: „Kas on veel vähe, et sa võtsid mu mehe? Nüüd tahad sa ka mu poja lemmemarjad ära võtta!" Siis ütles Raahel: „Vastutasuks magagu ta täna öösel sinu juures su poja lemmemarjade eest!"

16 Kui Jaakob tuli õhtul väljalt, siis läks Lea temale vastu ja ütles: „Sa pead minu juurde heitma, sest ma olen sind tinginud tasu eest, oma poja lemmemarjade eest!" Ja tema magas sel ööl ta juures.

17 Ja Jumal kuulis Lead, ja Lea sai käima peale ja tõi Jaakobile viienda poja ilmale.

18 Ja Lea ütles: „Jumal tasus mulle, et ma andsin oma ümmardaja oma mehele!" Ja ta pani temale nimeks Issaskar.

19 Ja Lea sai taas käima peale ja tõi Jaakobile kuuenda poja ilmale.

20 Ja Lea ütles: „Jumal valmistas mulle ilusa kingituse! Nüüd mu mees hakkab mind sallima, sest ma olen temale kuus poega ilmale toonud!" Ja ta pani temale nimeks Sebulon.

21 Ja pärastpoole ta tõi tütre ilmale ning pani temale nimeks Diina.

22 Aga Jumal mõtles Raahelile, ja Jumal kuulis teda ning avas tema üsa.

23 Ja ta sai käima peale ja tõi poja ilmale ning ütles: „Jumal võttis ära mu teotuse!"

24 Ja ta pani temale nimeks Joosep, öeldes: „Annaks Issand mulle lisaks veel teisegi poja!"

25 Ja kui Raahel oli Joosepi ilmale toonud, siis Jaakob ütles Laabanile: „Lase mind, et saaksin minna koju ja oma kodumaale!

26 Anna mu naised ja lapsed, kelle pärast ma sind olen teeninud, ja ma lähen, sest sa tead ju ise, kuidas ma sind olen teeninud!"

27 Ja Laaban vastas temale: „Kui ma nüüd sinu silmis armu leiaksin! Märgid näitavad mulle, et Issand on mind sinu pärast õnnistanud!"

28 Ja ta ütles: „Nimeta mulle oma palk ja ma annan selle!"

29 Siis ta vastas temale: „Sina tead ise, kuidas ma sind olen teeninud ja mis on saanud su karjast minu juures.

30 Sest pisut oli seda, mis sul oli enne mind. See on aga ohtrasti kasvanud ja Issand on sind õnnistanud minu sammude läbi. Millal ma siis nüüd saan hoolitseda ka oma pere eest!"

31 Siis ta küsis: „Mis ma sulle pean andma?" Ja Jaakob vastas: „Ära anna mulle midagi. Kui sa lubad mulle seda, siis ma karjatan ja hoian veelgi su pudulojuseid:

32 ma käin täna läbi kõik su pudulojused, lahutades neist kõik tähnilised ja kirjud uted ja kõik indlevad noored jäärad, samuti kirjud ja tähnilised kitsede hulgast. Need olgu siis mulle palgaks

33 ja mu õigus kostku minu eest tulevikus, kui sa tuled mu palka vaatama: kõik, kes ei ole tähnilised ja kirjud kitsede hulgas ja indlevad noorte jäärade hulgas, loetagu minu poolt varastatuiks!"

34 Ja Laaban vastas: „Hästi, sündigu tõesti su sõna järgi!"

35 Ja ta lahutas selsamal päeval keerdsabalised ja kirjud sikud ja kõik tähnilised ja kirjud kitsed, kõik, kellel oli valget küljes, ja kõik indlevad noored jäärad, andis need oma poegade hooleks

36 ning jättis kolme päeva tee enese ja Jaakobi vahele; Jaakob aga jäi karjatama Laabani ülejäänud pudulojuseid.

37 Ja Jaakob võttis enesele papli-, mandli- ja plataanipuu tooreid keppe ja kooris neile valged vöödid, paljastades keppide valge värvi.

38 Siis ta pani kooritud kepid pudulojuste ette rennidesse ja veekünadesse, kuhu pudulojused tulid jooma; ja joomas olles nad paaritusid.

39 Ja kui pudulojused keppide juures paaritusid, siis pudulojused sünnitasid tallesid: keerdsabalisi, tähnilisi ja kirjusid!

40 Ja Jaakob eraldas noored jäärad: ta pööras isaloomade pead keerdsabaliste poole ja kõigi indlevate poole Laabani pudulojuste hulgas. Nõnda tegi ta enesele eraldi karjad ega pannud neid Laabani pudulojuste sekka.

41 Ja iga kord, kui tugevamad pudulojused paaritusid, pani Jaakob kepid künadesse pudulojuste silme ette, et nad paarituksid keppide juures.

42 Aga kui pudulojused olid väetimad, siis ta ei pannud. Nõnda said väetid Laabanile ja tugevamad Jaakobile.

43 Ja mees kosus üpris väga ja tal oli palju pudulojuseid, ümmardajaid ja sulaseid, kaameleid ja eesleid.

1 Viduci pak Ráchel, že by nerodila Jákobovi, záviděla sestře své, a řekla Jákobovi: Dej mi syny; pakli nedáš, umru.

2 Pročež rozhněval se velmi Jákob na Ráchel, a řekl: Zdali já jsem za Boha, kterýžť nedal plodu života?

3 Řekla ona: Hle, děvka má Bála; vejdi k ní, aby rodila na kolena má, a budu míti já také syny z ní.

4 I dala mu Bálu děvku svou za ženu; a všel k ní Jákob.

5 Tedy počavši Bála, porodila Jákobovi syna.

6 I řekla Ráchel: Soudil Bůh při mou, a uslyšel také hlas můj, a dal mi syna. Protož nazvala jméno jeho Dan.

7 Opět počavši Bála, děvka Ráchel, porodila syna druhého Jákobovi.

8 I řekla Ráchel: Tuhé jsem odpory měla s sestrou svou, a všakť jsem přemohla. A nazvala jméno jeho Neftalím.

9 Viduci pak Lía, že by přestala roditi, vzala Zelfu děvku svou, a dala ji Jákobovi za ženu.

10 A porodila Zelfa, děvka Líe, Jákobovi syna.

11 Protož řekla Lía: Již přišel zástup. A nazvala jméno jeho Gád.

12 Porodila také Zelfa děvka Líe syna druhého Jákobovi.

13 A řekla Lía: To na mé štěstí; nebo šťastnou mne nazývati budou ženy. A nazvala jméno jeho Asser.

14 Vyšel pak Ruben v čas žně pšeničné, a nalezl pěkná jablečka na poli, a přinesl je Líe matce své. I řekla Ráchel Líe: Dej mi, prosím, těch jableček syna svého.

15 Jížto ona odpověděla: Máloť se snad zdá, že jsi vzala muže mého; chceš také užívati jableček syna mého? I řekla Ráchel: Nechažť tedy spí s tebou této noci za jablečka syna tvého.

16 Když pak navracoval se Jákob s pole večer, vyšla Lía proti němu, a řekla: Ke mně vejdeš; nebo ze mzdy najala jsem tě za jablečka syna svého. I spal s ní té noci.

17 A uslyšel Bůh Líu; kterážto počala a porodila Jákobovi syna pátého.

18 I řekla Lía: Dal mi Bůh mzdu mou, i potom, když jsem dala děvku svou muži svému. Pročež nazvala jméno jeho Izachar.

19 A počala opět Lía, a porodila šestého syna Jákobovi.

20 I řekla Lía: Obdařil mne Bůh darem dobrým; již nyní bydliti bude se mnou muž můj, nebo porodila jsem mu šest synů. A nazvala jméno jeho Zabulon.

21 Potom porodila dceru; a nazvala jméno její Dína.

22 A rozpomenuv se Bůh na Ráchel,uslyšel jí, a otevřel život její.

23 Tedy počala a porodila syna, a řekla: Odjal Bůh pohanění mé.

24 A nazvala jméno jeho Jozef, řkuci: Přidejž mi Hospodin syna jiného.

25 Stalo se pak, když porodila Ráchel Jozefa, řekl Jákob Lábanovi: Propusť mne, ať odejdu na místo své a do země své.

26 Dej mi ženy mé a dítky mé, za kteréž jsem sloužil tobě, ať odejdu; nebo ty znáš službu mou, kterouž jsem sloužil tobě.

27 I řekl mu Lában: Jestliže nyní nalezl jsem milost před očima tvýma, zůstaň se mnou, nebo v skutku jsem poznal, že požehnal mi Hospodin pro tebe.

28 Řekl také: Oznam mi ze jména mzdu svou a dámť ji.

29 Jemužto odpověděl: Ty víš, jak jsem sloužil tobě, a jaký byl dobytek tvůj při mně.

30 Nebo to málo, kteréž jsi měl přede mnou, zrostlo velmi, a požehnalť Hospodin, jakž jsem k tobě nohou vkročil. A nyní, kdy pak já své hospodářství opatrovati budu?

31 A řekl: Coť mám dáti? Odpověděl Jákob: Nedávej mi nic. Jestliže mi učiníš toto, zase pásti budu a ostříhati dobytka tvého:

32 Projdu skrze všecka stáda tvá dnes, vyměšuje z nich každé dobytče peřesté a strakaté, a každé dobytče načernalé mezi ovcemi, a strakaté a peřesté mezi kozami; a takové budou mzda má.

33 A osvědčena potom bude spravedlnost má před tebou, když přijde na mzdu mou: Cožkoli nebude peřestého, neb strakatého mezi kozami, a načernalého mezi ovcemi, za krádež bude mi to počteno.

34 I řekl Lában: Hle, ó by tak bylo, jakž jsi mluvil.

35 A odloučil toho dne kozly přepásané na nohách a strakaté, a všecky kozy peřesté a strakaté, všecko, na čemž byla místa bílá, všecko také načernalé mezi dobytkem, a dal v ruce synů svých.

36 Uložil pak mezi sebou a Jákobem místo vzdálí tří dní cesty; a Jákob pásl ostatek dobytka Lábanova.

37 Nabral pak sobě Jákob prutů topolových zelených, a lískových a kaštanových; a poobloupil s nich po místech kůru až do bělosti, kteráž byla na prutech.

38 A nakladl těch prutů tak obloupených do žlábků a koryt, (v nichž bývá voda, k nimž přicházel dobytek, aby pil), proti dobytku, aby počínaly, když by přicházely píti.

39 I počínaly ovce, hledíce na ty pruty, a rodily jehňata přepásaná na nohách, a peřestá i strakatá.

40 Potom ta jehňata odloučil Jákob, a dobytek stáda Lábanova obrátil tváří k těm přepásaným na nohách, a ke všemu načernalému; a své stádo postavil obzvlášť, a neobrátil ho k stádu Lábanovu.

41 A bylo, že kdyžkoli silnější připouštíny bývaly, kladl Jákob ty pruty před oči ovcem do koryt, aby počínaly, hledíce na pruty.

42 Když pak pozdní dobytek připouštín býval, nekladl jich; a tak býval pozdní Lábanův a ranný Jákobův.

43 Vzrostl tedy muž ten náramně velmi, a měl dobytka mnoho, děvek i služebníků, velbloudů i oslů.