1 Siis pange nüüd maha kõik kurjus ja kõik kavalus ja silmakirjatsus ja kadedus ja kõik keelekandmine

2 ning himustage otsekui vastsündinud lapsed vaimset täispiima, et te selle läbi võiksite kasvada õndsuseks,

3 kui te olete maitsnud, et Issand on helde, tulles Tema juurde

4 kui elava kivi juurde, mis küll inimeste poolt on põlatud, aga Jumala juures on ära valitud ja väga kallis,

5 ja teiegi ehituge üles kui elavad kivid vaimulikuks kojaks ja pühaks preesterkonnaks ohverdama vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu.

6 Sellepärast ongi lugeda Kirjas: „Vaata, Mina panen Siionisse valitud kalli nurgakivi, ja kes Temasse usub, see ei satu häbisse!"

7 Teile nüüd, kes usute, on Ta kallihinnaline; aga uskmatuile on Ta „kivi, mille hooneehitajad põlgasid, kuid mis sai nurgakiviks",

8 ja „komistuskiviks ja pahanduskaljuks". Nemad „tõukavad Tema vastu", sest nad ei kuule sõna, ja selleks on need ka pandud.

9 Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite Tema aulisi tegusid", Kes teid on kutsunud pimedusest Oma imelise valguse juurde,

10 teie, kes muiste olite „mitterahvas", aga nüüd olete Jumala rahvas; kes „ei olnud armu saanud", aga nüüd olete armu saanud!

11 Armsad, ma manitsen teid kui „võõraid ja majalisi" hoiduda lihalikest himudest, mis sõdivad hinge vastu,

12 ja elada vooruslikku elu paganate keskel, et nad selles, mille pärast nad teist kui kurjategijaist paha räägivad, teie häid tegusid nähes annaksid Jumalale austust „katsumispäeval"!

13 Alistuge kõigele inimeste seatud korrale Issanda pärast, olgu kuningale kui ülemale valitsejale,

14 või pealikuile kui neile, keda tema on läkitanud kurjategijaile nuhtluseks, aga heategijaile kiituseks.

15 Sest nõnda on Jumala tahtmine, et teie, tehes head, tõkestaksite mõistmatute inimeste rumalust —

16 kui vabad ja mitte kui need, kellele vabadus on kurjuse katteks, vaid kui Jumala sulased.

17 Austage kõiki, armastage vendi, kartke Jumalat, austage kuningat!

18 Sulased, olge kõige kartusega allaheitlikud oma isandaile, mitte ainult headele ja leplikele, vaid ka tigedaile.

19 Sest see on arm, kui keegi südametunnistuse pärast Jumala ees talub viletsusi, kannatades süütult.

20 Sest mis kiitus see on, kui teid pekstakse patu pärast ning te jääte kannatlikuks? Aga kui te head tehes ja kurja kannatades püsite kannatlikena, siis on see arm Jumala juures.

21 Selleks te ju olete kutsutud, sest et Kristuski kannatas teie eest ja jättis teile eeskuju, et te käiksite Tema jälgedes,

22 „kes ei teinud pattu ja Kelle suust ei leitud pettust",

23 Kes ei sõimanud vastu, kui Teda sõimati, Kes ei ähvardanud, kui Ta kannatas, vaid jättis selle hooleks, Kes mõistab kohut õigesti,

24 Kes meie patud ise kandis üles ristipuule Oma ihus, et meie pattudele ära sureksime ja elaksime õigusele, Kelle vermete tõttu te olete terveks saanud.

25 Sest te olite „nagu eksijad lambad", aga nüüd te olete pöördunud oma hingede Karjase ja Hooldaja poole.

1 Gettando dunque lungi da voi ogni malizia, e ogni frode, e le ipocrisie, e le invidie, ed ogni sorta di maldicenze, come bambini pur ora nati,

2 appetite il puro latte spirituale, onde per esso cresciate per la salvezza,

3 se pure avete gustato che il Signore è buono.

4 Accostandovi a lui, pietra vivente, riprovata bensì dagli uomini ma innanzi a Dio eletta e preziosa, anche voi,

5 come pietre viventi, siete edificati qual casa spirituale, per esser un sacerdozio santo per offrire sacrifici spirituali, accettevoli a Dio per mezzo di Gesù Cristo.

6 Poiché si legge nella Scrittura: Ecco, io pongo in Sion una pietra angolare, eletta, preziosa; e chiunque crede in lui non sarà confuso.

7 Per voi dunque che credete ell’è preziosa; ma per gl’increduli la pietra che gli edificatori hanno riprovata è quella ch’è divenuta la pietra angolare, e una pietra d’inciampo e un sasso d’intoppo:

8 essi, infatti, essendo disubbidienti, intoppano nella Parola; ed a questo sono stati anche destinati.

9 Ma voi siete una generazione eletta, un real sacerdozio, una gente santa, un popolo che Dio s’è acquistato, affinché proclamiate le virtù di Colui che vi ha chiamati dalle tenebre alla sua maravigliosa luce;

10 voi, che già non eravate un popolo, ma ora siete il popolo di Dio; voi, che non avevate ottenuto misericordia, ma ora avete ottenuto misericordia.

11 Diletti, io v’esorto come stranieri e pellegrini ad astenervi dalle carnali concupiscenze, che guerreggiano contro l’anima,

12 avendo una buona condotta fra i Gentili; affinché laddove sparlano di voi come di malfattori, essi, per e vostre buone opere che avranno osservate, glorifichino Iddio nel giorno ch’Egli li visiterà.

13 Siate soggetti, per amor del Signore, ad ogni autorità creata dagli uomini: al re, come al sovrano;

14 ai governatori, come mandati da lui per punire i malfattori e per dar lode a quelli che fanno il bene.

15 Poiché questa è la volontà di Dio: che, facendo il bene, turiate la bocca alla ignoranza degli uomini stolti;

16 come liberi, ma non usando già della libertà quel manto che copra la malizia, ma come servi di Dio.

17 Onorate tutti. Amate la fratellanza. Temete Iddio. Rendete onore al re.

18 Domestici, siate con ogni timore soggetti ai vostri padroni; non solo ai buoni e moderati, ma anche a quelli che son difficili.

19 Poiché questo è accettevole: se alcuno, per motivo di coscienza davanti a Dio, sopporta afflizioni, patendo ingiustamente.

20 Infatti, che vanto c’è se, peccando ed essendo malmenati, voi sopportate pazientemente? Ma se facendo il bene, eppur patendo, voi sopportate pazientemente, questa è cosa grata a Dio.

21 Perché a questo siete stati chiamati: poiché anche Cristo ha patito per voi, lasciandovi un esempio, onde seguiate le sue orme;

22 egli, che non commise peccato, e nella cui bocca non fu trovata alcuna frode;

23 che, oltraggiato, non rendeva gli oltraggi; che, soffrendo, non minacciava, ma si rimetteva nelle mani di Colui che giudica giustamente;

24 egli, che ha portato egli stesso i nostri peccati nel suo corpo, sul legno, affinché, morti al peccato, vivessimo per la giustizia, e mediante le cui lividure siete stati sanati.

25 Poiché eravate erranti come pecore; ma ora siete tornati al Pastore e Vescovo delle anime vostre.