1 Aga valeprohveteidki tõusis rahva seas, nõnda nagu teiegi seas saab olema lahkõpetajaid, kes salamahti toovad sisse hukutavaid valeõpetusi, salgavad ära Peremehegi, Kes nad on ostnud, ja tõmbavad eneste peale äkilise hukatuse.

2 Ja paljud järgivad nende lodevat elu, kelle pärast pilgatakse tõe teed;

3 ja ahnuses kasutavad nad teid petlike sõnadega. Nende kohus on juba ammu valvas ja nende hukatus ei tuku.

4 Sest kui Jumal ei säästnud ingleidki, kes pattu tegid, vaid tõukas nad põrgupimeduse soppidesse säilitatavaiks kohtu jaoks,

5 ja kui Ta ei säästnud muistset maailma, vaid varjas ainult õigusekuulutajat Noad, neid kaheksakesi, kui ta laskis tulla veeuputuse jumalatute maailma peale;

6 ja mõistis ka hukka Soodoma ja Gomorra linnad, põletades need tuhaks ja pannes hirmu täheks neile, kes tulevikus on jumalatud,

7 ja päästis Loti, kes oli õige ja keda üleannetud inimesed piinasid oma kiimalise käitumisega -

8 sest elades nende keskel see õige vaevas päevast päeva oma vaga hinge, nähes ja kuuldes ülekohtusi tegusid -

9 nii Issand teab päästa jumalakartlikke kiusatusest, aga ülekohtusi säilitada kohtupäevaks, et neid nuhelda,

10 iseäranis aga neid, kes liha järgi elavad roppudes himudes ja põlgavad Issanda valitsust. Need on jultunud, iseennast täis, ei karda pilgata aukandjaid vaime,

11 kuna Inglidki, kuigi nad küll võimuselt ja väelt on suuremad, ühtki pilkavat otsust ei lausu nende kohta Issanda ees.

12 Ent need on nagu mõistmatud loomad, kes on oma loomu poolest sündinud püütavaiks ja hukutavaiks; nad pilkavad seda, mida nad ei tea, ja hukkuvad ka oma hukus,

13 saades kätte ülekohtu palga; nad peavad lõbuks igapäevast laiutamist; nad on ebapuhtuse ja häbi laigud, kes oma pettuste varal lõbutsevad, kui nad pidutsevad ühes teiega;

14 nende silmad õhkuvad abielurikkumisest ja nende iha ei lakka; nemad ahvatlevad kinnitamatuid hingi, neil on ahnusega vilunud süda, nad on needuse lapsed!

15 Nad on hüljanud otsese tee, nad on ära eksinud, käies Bileami, Beori poja teed, kellele ülekohtu palk oli armas,

16 aga kes oma üleastumise pärast sai karistada: keeletu koormakandja loom rääkis inimese häälega ja takistas prohveti jõledust.

17 Need on ilma veeta lätted, marutuulest aetavad udupilved, kellele on varutud pilkane pimedus.

18 Sest rääkides tühje ülerinna sõnu, ahvatlevad nad lodevate lihahimudega neid, kes vaevalt olid pääsenud pakku eksiteel käijate seast;

19 nad tõotavad neile vabadust, olles ise kaduvuse orjad, sest kelle võidetud keegi on, selle ori ta on.

20 Sest kui nad Issanda ja Õnnistegija Jeesuse Kristuse tunnetuse läbi pääsesid pakku maailma ebapuhtusest, kuid jälle segunevad sellega ja jäävad alla, siis on nende viimne lugu saanud pahemaks kui esimene.

21 Sest neil oleks parem, et õiguse tee oleks jäänud neile tundmatuks, kui seda tundes ära pöörduda käsust, mis neile on antud.

22 Neile on tulnud kätte, mis tõeline vanasõna ütleb: „Koer pöördub tagasi oma okse juurde" ja „pestud emis läheb porisse püherdama!"

1 Ma sorsero anche falsi profeti fra il popolo, come ci saranno anche fra voi falsi dottori che introdurranno di soppiatto eresie di perdizione, e, rinnegando il Signore che li ha riscattati, si trarranno addosso subita rovina.

2 E molti seguiranno le loro lascivie; e a cagion loro la via della verità sarà diffamata.

3 Nella loro cupidigia vi sfrutteranno con parole finte; il loro giudicio già da tempo è all’opera, e la loro ruina non sonnecchia.

4 Perché se Dio non risparmiò gli angeli che aveano peccato, ma li inabissò, confinandoli in antri tenebrosi per esservi custoditi pel giudizio;

5 e se non risparmiò il mondo antico ma salvò Noè predicator di giustizia, con sette altri, quando fece venir il diluvio sul mondo degli empi;

6 e se, riducendo in cenere le città di Sodoma e Gomorra, le condannò alla distruzione perché servissero d’esempio a quelli che in avvenire vivrebbero empiamente;

7 e se salvò il giusto Lot che era contristato dalla lasciva condotta degli scellerati

8 (perché quel giusto, che abitava fra loro, per quanto vedeva e udiva si tormentava ogni giorno l’anima giusta a motivo delle loro inique opere),

9 il Signore sa trarre i pii dalla tentazione e riserbare gli ingiusti ad esser puniti nel giorno del giudizio;

10 e massimamente quelli che van dietro alla carne nelle immonde concupiscenze, e sprezzano l’autorità. Audaci, arroganti, non hanno orrore di dir male delle dignità;

11 mentre gli angeli, benché maggiori di loro per forza e potenza, non portarono contro ad esse, dinanzi al ignore, alcun giudizio maldicente.

12 Ma costoro, come bruti senza ragione, nati alla vita animale per esser presi e distrutti, dicendo male di quel che ignorano, periranno per la loro propria corruzione, ricevendo il salario della loro iniquità.

13 Essi trovano il loro piacere nel gozzovigliare in pieno giorno; son macchie e vergogne, godendo dei loro inganni mentre partecipano ai vostri conviti;

14 hanno occhi pieni d’adulterio e che non possono smettere di peccare; adescano le anime instabili; anno il cuore esercitato alla cupidigia; son figliuoli di maledizione.

15 Lasciata la dritta strada, si sono smarriti, seguendo la via di Balaam, figliuolo di Beor che amò il salario d’iniquità,

16 ma fu ripreso per la sua prevaricazione: un’asina muta, parlando con voce umana, represse la follia del profeta.

17 Costoro son fonti senz’acqua, e nuvole sospinte dal turbine; a loro è riserbata la caligine delle tenebre.

18 Perché, con discorsi pomposi e vacui, adescano con le concupiscenze carnali e le lascivie quelli che si erano già un poco allontanati da coloro che vivono nell’errore,

19 promettendo loro la libertà, mentre essi stessi sono schiavi della corruzione; giacché uno diventa schiavo di ciò che l’ha vinto.

20 Poiché, se dopo esser fuggiti dalle contaminazioni del mondo mediante la conoscenza del Signore e Salvatore Gesù Cristo, si lascian di nuovo avviluppare in quelle e vincere, la loro condizione ultima diventa peggiore della prima.

21 Perché meglio sarebbe stato per loro non aver conosciuta la via della giustizia, che, dopo averla onosciuta, voltar le spalle al santo comandamento ch’era loro stato dato.

22 E’ avvenuto di loro quel che dice con verità il proverbio: Il cane è tornato al suo vomito, e: La troia lavata è tornata a voltolarsi nel fango.