1 Pärast seda oli juutide püha ja Jeesus läks Jeruusalemma.

2 Aga Jeruusalemas on Lambavärava ligi tiik, seda hüütakse heebrea keeli Betsataks. Sellel on viis võlvitud hoonet.

3 Neis lamas hulk haigeid, pimedaid, jalutumaid, kõhetuid, [kes ootasid vee liikumist.

4 Sest aeg-ajalt tuli Ingel alla tiiki ja segas vett. Kes siis esimesena pärast veesegamist sisse astus, sai terveks, olgu mis tahes haiguses ta oli.]

5 Aga seal oli inimene, kes oli kolmkümmend kaheksa aastat haige olnud.

6 Kui Jeesus teda nägi seal lamavat ja teada sai, et ta juba kaua aega oli maas olnud, ütles Ta talle: „Kas sa tahad terveks saada?"

7 Haige vastas temale: „Isand, mul ei ole seda inimest, kes mind aitaks tiiki, kui vett segatakse; seni, kui ma tulen, astub teine minu eel sisse!"

8 Jeesus ütles temale: „Tõuse üles, võta oma voodi ja kõnni!"

9 Ja inimene sai kohe terveks, võttis oma voodi ja kõndis! Aga see päev oli hingamispäev.

10 Siis ütlesid juudid sellele, kes oli terveks saanud: „Nüüd on hingamispäev, sul ei sobi voodit kanda!"

11 Tema vastas neile: „Kes mind terveks tegi, ütles mulle: Võta oma voodi ja kõnni!"

12 Nad küsisid temalt: „Kes on See Inimene, kes sulle ütles: Võta oma voodi ja kõnni?"

13 Aga tervekssaanu ei teadnud, Kes Ta on, sest Jeesus oli läinud kõrvale, seal paigas oleva rahva hulka.

14 Pärast seda leiab Jeesus tema pühakojast ja ütleb talle: „Vaata, sa oled terveks saanud, ära tee enam pattu, et sulle ei juhtuks midagi halvemat!"

15 Inimene läks ära ja ütles juutidele, et see oli Jeesus, Kes ta terveks tegi.

16 Ja sellepärast juudid kiusasid Jeesust taga, et Ta seda oli teinud hingamispäeval.

17 Aga Jeesus kostis neile: „Minu Isa tegutseb tänini ja Mina tegutsen!"

18 Sellepärast püüdsid nüüd juudid veel enam Teda tappa, et Ta mitte ainult ei olnud pannud mikski hingamispäeva, vaid oli ka ütelnud Jumala Oma Isa olevat, tehes Ennast Jumala sarnaseks.

19 Siis Jeesus vastas ning ütles neile: „Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, Poeg ei või Iseenesest teha midagi kui vaid seda, mida Ta näeb Isa tegevat! Sest mida Isa teeb, seda teeb Poeg nõndasamuti.

20 Sest Isa armastab Poega ja näitab Talle kõik, mida Ta Ise teeb, ja tahab Temale näidata suuremaid tegusid kui need on, nõnda et te seda panete imeks.

21 Sest otsegu Isa äratab üles surnuid ja teeb elavaks, nõnda teeb ka Poeg elavaks, keda tahab.

22 Sest Isa ei mõista kohut kellegi üle, vaid kõik kohtu on Ta annud Poja kätte,

23 et kõik austaksid Poega, nagu nad austavad Isa. Kes ei austa Poega, see ei austa Isa, kes Tema on läkitanud. 24. Tõesti, tõesti ma ütlen teile, kes Minu sõna kuuleb ja usub seda, kes Mind on läkitanud, sellel on igavene elu ja see ei tule mitte kohtu alla, vaid on surmast läinud elusse!

24

25 Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, tund tuleb ja on juba käes, mil surnud peavad kuulma Jumala Poja häält, ja kes seda kuulevad, peavad elama!

26 Sest otsegu Isal on elu iseeneses, nõnda on Ta annud ka Pojale, et elu on Temas Eneses.

27 Ja Ta on Temale annud meelevalla ka kohut pidada, sellepärast et Ta on Inimese Poeg.

28 Ärge pange seda imeks, sest tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad Tema häält

29 ning tulevad välja need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks.30. Mina ei või Iseenesest ühtki teha. Nagu Ma kuulen, nõnda Ma mõistan kohut ja Minu otsus on õige, sest Mina ei nõua Oma tahtmist, vaid Selle tahtmist, Kes Mind on läkitanud.

30

31 Kui Mina tunnistan Iseenesest, siis ei ole Mu tunnistus mitte tõsi.

32 On Teine, Kes Minust tunnistab, ja Ma tean, et see tunnistus, mida Ta Minust tunnistab, on tõsi.

33 Teie läkitasite Johannese juure ja tema andis tõele tunnistust.

34 Aga Mina ei võta tunnistust inimeselt, vaid räägin seda, et teie saaksite õndsaks.

35 Tema oli küünal, mis põles ja paistis; aga teie tahtsite natuke aega ilutseda tema valguses.

36 Aga Minul on suurem tunnistus kui Johannese oma, sest teod, mis Isa Minule on annud, et Ma needlõpetaksin, needsamad teod, mida Ma teen, tunnistavad Minust, et Isa Mind on läkitanud.

37 Ja Isa, Kes Mind on läkitanud, see on tunnistanud Minust. Teie ei ole iialgi kuulnud Tema häält ega ole näinud Tema nägu,

38 ega ole teil Tema sõna püsivana teie sees, sest te ei usu Teda, Kelle Tema on läkitanud.

39 Te uurite Pühi Kirju, sest te arvate enestel neis olevat igavese elu, ja need on, mis tunnistavad Minust,

40 ja te ei taha tulla Minu juure, et te saaksite elu.

41 Mina ei võta vastu austust inimestelt,42. aga Mina tunnen teid, et teil ei ole Jumala armastust iseenestes.

42

43 Mina olen tulnud Oma Isa nimel, ja te ei võta Mind vastu, kui teine tuleb iseenese nimel, tema te võtate vastu.

44 Kuidas te võite uskuda, kui te võtate austust vastu üksteiselt ega otsi seda austust, mis tuleb Ūksnes Jumalalt?

45 Ärge mõtelge, et Mina kaebaksin teie peale Isa ees, on olemas, kes teie peale kaebab - Mooses, kelle peale te loodate.

46 Sest kui te usuksite Moosest, usuksite te ka Mind; sest tema on kirjutanud Minust.

47 Aga kui te tema kirju ei usu, kuidas te siis usuksite Minu sõnu?"

1 Après cela, il y eut une fête des Juifs, et Jésus monta à Jérusalem.

2 Or, à Jérusalem, près de la porte des brebis, il y a une piscine qui s'appelle en hébreu Béthesda, et qui a cinq portiques.

3 Sous ces portiques étaient couchés en grand nombre des malades, des aveugles, des boiteux, des paralytiques, qui attendaient le mouvement de l'eau;

4 car un ange descendait de temps en temps dans la piscine, et agitait l'eau; et celui qui y descendait le premier après que l'eau avait été agitée était guéri, quelle que fût sa maladie.

5 Là se trouvait un homme malade depuis trente-huit ans.

6 Jésus, l'ayant vu couché, et sachant qu'il était malade depuis longtemps, lui dit: Veux-tu être guéri?

7 Le malade lui répondit: Seigneur, je n'ai personne pour me jeter dans la piscine quand l'eau est agitée, et, pendant que j'y vais, un autre descend avant moi.

8 Lève-toi, lui dit Jésus, prends ton lit, et marche.

9 Aussitôt cet homme fut guéri; il prit son lit, et marcha. C'était un jour de sabbat.

10 Les Juifs dirent donc à celui qui avait été guéri: C'est le sabbat; il ne t'est pas permis d'emporter ton lit.

11 Il leur répondit: Celui qui m'a guéri m'a dit: Prends ton lit, et marche.

12 Ils lui demandèrent: Qui est l'homme qui t'a dit: Prends ton lit, et marche?

13 Mais celui qui avait été guéri ne savait pas qui c'était; car Jésus avait disparu de la foule qui était en ce lieu.

14 Depuis, Jésus le trouva dans le temple, et lui dit: Voici, tu as été guéri; ne pèche plus, de peur qu'il ne t'arrive quelque chose de pire.

15 Cet homme s'en alla, et annonça aux Juifs que c'était Jésus qui l'avait guéri.

16 C'est pourquoi les Juifs poursuivaient Jésus, parce qu'il faisait ces choses le jour du sabbat.

17 Mais Jésus leur répondit: Mon Père agit jusqu'à présent; moi aussi, j'agis.

18 A cause de cela, les Juifs cherchaient encore plus à le faire mourir, non seulement parce qu'il violait le sabbat, mais parce qu'il appelait Dieu son propre Père, se faisant lui-même égal à Dieu.

19 Jésus reprit donc la parole, et leur dit: En vérité, en vérité, je vous le dis, le Fils ne peut rien faire de lui-même, il ne fait que ce qu'il voit faire au Père; et tout ce que le Père fait, le Fils aussi le fait pareillement.

20 Car le Père aime le Fils, et lui montre tout ce qu'il fait; et il lui montrera des oeuvres plus grandes que celles-ci, afin que vous soyez dans l'étonnement.

21 Car, comme le Père ressuscite les morts et donne la vie, ainsi le Fils donne la vie à qui il veut.

22 Le Père ne juge personne, mais il a remis tout jugement au Fils,

23 afin que tous honorent le Fils comme ils honorent le Père. Celui qui n'honore pas le Fils n'honore pas le Père qui l'a envoyé.

24 En vérité, en vérité, je vous le dis, celui qui écoute ma parole, et qui croit à celui qui m'a envoyé, a la vie éternelle et ne vient point en jugement, mais il est passé de la mort à la vie.

25 En vérité, en vérité, je vous le dis, l'heure vient, et elle est déjà venue, où les morts entendront la voix du Fils de Dieu; et ceux qui l'auront entendue vivront.

26 Car, comme le Père a la vie en lui-même, ainsi il a donné au Fils d'avoir la vie en lui-même.

27 Et il lui a donné le pouvoir de juger, parce qu'il est Fils de l'homme.

28 Ne vous étonnez pas de cela; car l'heure vient où tous ceux qui sont dans les sépulcres entendront sa voix,

29 et en sortiront. Ceux qui auront fait le bien ressusciteront pour la vie, mais ceux qui auront fait le mal ressusciteront pour le jugement.

30 Je ne puis rien faire de moi-même: selon que j'entends, je juge; et mon jugement est juste, parce que je ne cherche pas ma volonté, mais la volonté de celui qui m'a envoyé.

31 Si c'est moi qui rends témoignage de moi-même, mon témoignage n'est pas vrai.

32 Il y en a un autre qui rend témoignage de moi, et je sais que le témoignage qu'il rend de moi est vrai.

33 Vous avez envoyé vers Jean, et il a rendu témoignage à la vérité.

34 Pour moi ce n'est pas d'un homme que je reçois le témoignage; mais je dis ceci, afin que vous soyez sauvés.

35 Jean était la lampe qui brûle et qui luit, et vous avez voulu vous réjouir une heure à sa lumière.

36 Moi, j'ai un témoignage plus grand que celui de Jean; car les oeuvres que le Père m'a donné d'accomplir, ces oeuvres mêmes que je fais, témoignent de moi que c'est le Père qui m'a envoyé.

37 Et le Père qui m'a envoyé a rendu lui-même témoignage de moi. Vous n'avez jamais entendu sa voix, vous n'avez point vu sa face,

38 et sa parole ne demeure point en vous, parce que vous ne croyez pas à celui qu'il a envoyé.

39 Vous sondez les Ecritures, parce que vous pensez avoir en elles la vie éternelle: ce sont elles qui rendent témoignage de moi.

40 Et vous ne voulez pas venir à moi pour avoir la vie!

41 Je ne tire pas ma gloire des hommes.

42 Mais je sais que vous n'avez point en vous l'amour de Dieu.

43 Je suis venu au nom de mon Père, et vous ne me recevez pas; si un autre vient en son propre nom, vous le recevrez.

44 Comment pouvez-vous croire, vous qui tirez votre gloire les uns des autres, et qui ne cherchez point la gloire qui vient de Dieu seul?

45 Ne pensez pas que moi je vous accuserai devant le Père; celui qui vous accuse, c'est Moïse, en qui vous avez mis votre espérance.

46 Car si vous croyiez Moïse, vous me croiriez aussi, parce qu'il a écrit de moi.

47 Mais si vous ne croyez pas à ses écrits, comment croirez-vous à mes paroles?