1 Siis ma nüüd ütlen: kas vahest Jumal on Oma rahva hüljanud? Mitte sugugi! Sest minagi olen Iisraeli mees, Aabrahami soost, Benjamini suguharust.
2 Jumal ei ole hüljanud Oma rahvast, kelle Tema on ette ära tundnud. Või kas te ei tea, mis Kiri ütleb Eelijast, kuidas tema Jumala ees kaebab Iisraeli pärast, öeldes:
3 „Issand, Sinu prohvetid on nad tapnud ja Sinu altarid maha kiskunud, ja mina olen üksi üle jäänud, ja nemad tahavad võtta mu elu!"
4 Aga mis ütleb temale Jumala vastus? „Mina olen Enesele üle jätnud seitse tuhat meest, kes ei ole nõtkutanud põlvi Baali ees!"
5 Samuti on ka siis praegusel ajal jääk üle jäänud armuvalikut mööda.
6 Aga kui see on armust, siis ei ole see enam tegudest; muidu arm ei oleks arm. Aga kui see on tegudest, siis ei ole see enam arm; muidu tegu ei oleks enam tegu.
7 Mis nüüd? Mida Iisrael taotleb, seda ta ei ole saavutanud; ent äravalitud on selle saavutanud ja teised on paadunud,
8 nõnda nagu on kirjutatud: „Jumal on neile andnud uimuse vaimu, silmad mitte nägema ja kõrvad mitte kuulma tänapäevani!"
9 Ja Taavet ütleb: „Nende laud saagu neile püüdepaelaks ja lõksuks ja pahanduseks ja kättemaksuks!
10 Nende silmad saagu pimedaks, et nad ei näeks, ja murra nende selg kõveraks jäädavalt!"
11 Ma ütlen nüüd: ega nad ole komistanud selleks, et langeda? Ei sugugi mitte! Vaid nende eksimise läbi tuleb pääste paganaile, et paganad teeksid neid kadedaks.
12 Aga kui nende eksimine on maailma rikkus ja nende kahju paganate rikkus, saati siis nende täisarv!
13 Mina aga kõnelen teile, paganaile! Sest sedavõrd kui ma olen paganate Apostel, austan ma oma ametit,
14 et võiksin kuidagi õhutada neid, kes on mu liha ja veri, ja mõned nende seast päästa.
15 Sest kui juba nende hülgamine on maailma lepitus, mis on siis nende vastuvõtt muud kui surnuist ellusaamine?
16 Aga kui uudsevili on püha, siis on ka taigen püha; ja kui juur on püha, siis on ka oksad pühad.
17 Kui nüüd okstest mõned on ära murtud ja sina, kes olid metsõlipuu, oled jätkatud nende asemele ja oled ühes nendega osa saanud õlipuu mahlakast juurest,
18 siis ära kiitle okste vastu. Ja kui sa kiitled, siis mõtle, et sina ei kanna juurt, vaid juur kannab sind.
19 Sina ehk ütled nüüd: „Oksad on ära murtud, et mind külge jätkataks!"
20 Õige küll! Uskmatuse pärast on nad ära murtud; aga sina püsid usu läbi. Ära saa omas meeles suureliseks, vaid karda!
21 Sest kui Jumal ei säästnud loodud oksi, ega Ta sindki säästa!
22 Sellepärast vaata Jumala heldust ja valjust; valjust küll nende vastu, kes on langenud; aga heldust sinu vastu, kui sa püsid helduses, muidu sindki raiutakse maha!
23 Aga nemadki, kui nad ei jää uskmatusse, jätkatakse puu külge; sest Jumal võib nad jälle külge jätkata.
24 Sest kui sina loomulikust metsõlipuust oled ära lõigatud ja loomu vastu oled jätkatud väärisõlipuu külge, saati siis, et nemad kui loodud oksad, jätkatakse iseeneste õlipuu külge.
25 Sest mina ei taha, vennad, et teile jääks teadmatuks see saladus - et teie ei oleks eneste meelest targad - et Iisraelile osalt on tulnud paadumus, kuni paganate täisarv on läinud sisse,
26 ja kogu Iisrael päästetakse, nõnda nagu on kirjutatud: „Siionist tuleb Päästja ja kõrvaldab Jaakobist jumalatuse.
27 Ja see on Minu leping nendega, kui Ma ära võtan nende patud!"
28 Evangeeliumi poolest on nad küll vaenlased teie pärast, aga valiku poolest on nad armastatud esiisade pärast.
29 Sest Jumal ei võta tagasi Oma armuande ja kutsumist!
30 Sest otsekui teie muiste olite Jumalale sõnakuulmatud, aga nüüd olete armu saanud nende sõnakuulmatuse läbi,
31 nõnda on nüüd ka nemad sõnakuulmatud, et ka nemad nüüd teile osaks saanud armu kaudu saaksid armu.
32 Sest Jumal on kõik inimesed kinni pannud sõnakuulmatuse alla, et Ta armu annaks kõikidele.
33 Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Kui väljauurimatud on Tema kohtumõistmised ja äraarvamatud Tema teed!
34 Sest kes on ära tundnud Issanda meele? Või kes on olnud Tema nõuandja?
35 Või kes on Temale midagi enne andnud, et Temale peaks jälle tasutama?
36 Sest Tema seest ja Tema läbi ja Tema poole on kõik asjad. Temale olgu au igavesti! Aamen.
1 Je dis donc: Dieu a-t-il rejeté son peuple? Loin de là! Car moi aussi je suis Israélite, de la postérité d'Abraham, de la tribu de Benjamin.
2 Dieu n'a point rejeté son peuple, qu'il a connu d'avance. Ne savez-vous pas ce que l'Ecriture rapporte d'Elie, comment il adresse à Dieu cette plainte contre Israël:
3 Seigneur, ils ont tué tes prophètes, ils ont renversé tes autels; je suis resté moi seul, et ils cherchent à m'ôter la vie?
4 Mais quelle réponse Dieu lui fait-il? Je me suis réservé sept mille hommes, qui n'ont point fléchi le genou devant Baal.
5 De même aussi dans le temps présent il y a un reste, selon l'élection de la grâce.
6 Or, si c'est par grâce, ce n'est plus par les oeuvres; autrement la grâce n'est plus une grâce. Et si c'est par les oeuvres, ce n'est plus une grâce; autrement l'oeuvre n'est plus une oeuvre.
7 Quoi donc? Ce qu'Israël cherche, il ne l'a pas obtenu, mais l'élection l'a obtenu, tandis que les autres ont été endurcis,
8 selon qu'il est écrit: Dieu leur a donné un esprit d'assoupissement, Des yeux pour ne point voir, Et des oreilles pour ne point entendre, Jusqu'à ce jour.
9 Et David dit: Que leur table soit pour eux un piège, Un filet, une occasion de chute, et une rétribution!
10 Que leurs yeux soient obscurcis pour ne point voir, Et tiens leur dos continuellement courbé!
11 Je dis donc: Est-ce pour tomber qu'ils ont bronché? Loin de là! Mais, par leur chute, le salut est devenu accessible aux païens, afin qu'ils fussent excités à la jalousie.
12 Or, si leur chute a été la richesse du monde, et leur amoindrissement la richesse des païens, combien plus en sera-t-il ainsi quand ils se convertiront tous.
13 Je vous le dis à vous, païens: en tant que je suis apôtre des païens, je glorifie mon ministère,
14 afin, s'il est possible, d'exciter la jalousie de ceux de ma race, et d'en sauver quelques-uns.
15 Car si leur rejet a été la réconciliation du monde, que sera leur réintégration, sinon une vie d'entre les morts?
16 Or, si les prémices sont saintes, la masse l'est aussi; et si la racine est sainte, les branches le sont aussi.
17 Mais si quelques-unes des branches ont été retranchées, et si toi, qui étais un olivier sauvage, tu as été enté à leur place, et rendu participant de la racine et de la graisse de l'olivier,
18 ne te glorifie pas aux dépens de ces branches. Si tu te glorifies, sache que ce n'est pas toi qui portes la racine, mais que c'est la racine qui te porte.
19 Tu diras donc: Les branches ont été retranchées, afin que moi je fusse enté.
20 Cela est vrai; elles ont été retranchées pour cause d'incrédulité, et toi, tu subsistes par la foi. Ne t'abandonne pas à l'orgueil, mais crains;
21 car si Dieu n'a pas épargné les branches naturelles, il ne t'épargnera pas non plus.
22 Considère donc la bonté et la sévérité de Dieu: sévérité envers ceux qui sont tombés, et bonté de Dieu envers toi, si tu demeures ferme dans cette bonté; autrement, tu seras aussi retranché.
23 Eux de même, s'ils ne persistent pas dans l'incrédulité, ils seront entés; car Dieu est puissant pour les enter de nouveau.
24 Si toi, tu as été coupé de l'olivier naturellement sauvage, et enté contrairement à ta nature sur l'olivier franc, à plus forte raison eux seront-ils entés selon leur nature sur leur propre olivier.
25 Car je ne veux pas, frères, que vous ignoriez ce mystère, afin que vous ne vous regardiez point comme sages, c'est qu'une partie d'Israël est tombée dans l'endurcissement, jusqu'à ce que la totalité des païens soit entrée.
26 Et ainsi tout Israël sera sauvé, selon qu'il est écrit: Le libérateur viendra de Sion, Et il détournera de Jacob les impiétés;
27 Et ce sera mon alliance avec eux, Lorsque j'ôterai leurs péchés.
28 En ce qui concerne l'Evangile, ils sont ennemis à cause de vous; mais en ce qui concerne l'élection, ils sont aimés à cause de leurs pères.
29 Car Dieu ne se repent pas de ses dons et de son appel.
30 De même que vous avez autrefois désobéi à Dieu et que par leur désobéissance vous avez maintenant obtenu miséricorde,
31 de même ils ont maintenant désobéi, afin que, par la miséricorde qui vous a été faite, ils obtiennent aussi miséricorde.
32 Car Dieu a renfermé tous les hommes dans la désobéissance, pour faire miséricorde à tous.
33 O profondeur de la richesse, de la sagesse et de la science de Dieu! Que ses jugements sont insondables, et ses voies incompréhensibles! Car
34 Qui a connu la pensée du Seigneur, Ou qui a été son conseiller?
35 Qui lui a donné le premier, pour qu'il ait à recevoir en retour?
36 C'est de lui, par lui, et pour lui que sont toutes choses. A lui la gloire dans tous les siècles! Amen!