1 Siis pange nüüd maha kõik kurjus ja kõik kavalus ja silmakirjatsus ja kadedus ja kõik keelekandmine
2 ning himustage otsekui vastsündinud lapsed vaimset täispiima, et te selle läbi võiksite kasvada õndsuseks,
3 kui te olete maitsnud, et Issand on helde, tulles Tema juurde
4 kui elava kivi juurde, mis küll inimeste poolt on põlatud, aga Jumala juures on ära valitud ja väga kallis,
5 ja teiegi ehituge üles kui elavad kivid vaimulikuks kojaks ja pühaks preesterkonnaks ohverdama vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu.
6 Sellepärast ongi lugeda Kirjas: „Vaata, Mina panen Siionisse valitud kalli nurgakivi, ja kes Temasse usub, see ei satu häbisse!"
7 Teile nüüd, kes usute, on Ta kallihinnaline; aga uskmatuile on Ta „kivi, mille hooneehitajad põlgasid, kuid mis sai nurgakiviks",
8 ja „komistuskiviks ja pahanduskaljuks". Nemad „tõukavad Tema vastu", sest nad ei kuule sõna, ja selleks on need ka pandud.
9 Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite Tema aulisi tegusid", Kes teid on kutsunud pimedusest Oma imelise valguse juurde,
10 teie, kes muiste olite „mitterahvas", aga nüüd olete Jumala rahvas; kes „ei olnud armu saanud", aga nüüd olete armu saanud!
11 Armsad, ma manitsen teid kui „võõraid ja majalisi" hoiduda lihalikest himudest, mis sõdivad hinge vastu,
12 ja elada vooruslikku elu paganate keskel, et nad selles, mille pärast nad teist kui kurjategijaist paha räägivad, teie häid tegusid nähes annaksid Jumalale austust „katsumispäeval"!
13 Alistuge kõigele inimeste seatud korrale Issanda pärast, olgu kuningale kui ülemale valitsejale,
14 või pealikuile kui neile, keda tema on läkitanud kurjategijaile nuhtluseks, aga heategijaile kiituseks.
15 Sest nõnda on Jumala tahtmine, et teie, tehes head, tõkestaksite mõistmatute inimeste rumalust —
16 kui vabad ja mitte kui need, kellele vabadus on kurjuse katteks, vaid kui Jumala sulased.
17 Austage kõiki, armastage vendi, kartke Jumalat, austage kuningat!
18 Sulased, olge kõige kartusega allaheitlikud oma isandaile, mitte ainult headele ja leplikele, vaid ka tigedaile.
19 Sest see on arm, kui keegi südametunnistuse pärast Jumala ees talub viletsusi, kannatades süütult.
20 Sest mis kiitus see on, kui teid pekstakse patu pärast ning te jääte kannatlikuks? Aga kui te head tehes ja kurja kannatades püsite kannatlikena, siis on see arm Jumala juures.
21 Selleks te ju olete kutsutud, sest et Kristuski kannatas teie eest ja jättis teile eeskuju, et te käiksite Tema jälgedes,
22 „kes ei teinud pattu ja Kelle suust ei leitud pettust",
23 Kes ei sõimanud vastu, kui Teda sõimati, Kes ei ähvardanud, kui Ta kannatas, vaid jättis selle hooleks, Kes mõistab kohut õigesti,
24 Kes meie patud ise kandis üles ristipuule Oma ihus, et meie pattudele ära sureksime ja elaksime õigusele, Kelle vermete tõttu te olete terveks saanud.
25 Sest te olite „nagu eksijad lambad", aga nüüd te olete pöördunud oma hingede Karjase ja Hooldaja poole.
1 Vous étant donc dépouillés de toute malice, et de toute fraude, de dissimulations, d'envies et de toutes médisances,
2 Désirez ardemment, comme des enfants nouvellement nés, [de vous nourrir] du lait spirituel et pur afin que vous croissiez par lui.
3 Si toutefois vous avez goûté combien le Seigneur est bon.
4 Et vous approchant de lui, qui est la Pierre vive, rejetée des hommes, mais choisie de Dieu, et précieuse,
5 Vous aussi comme des pierres vives êtes édifiés pour être une maison spirituelle, et une sainte Sacrificature, afin d'offrir des sacrifices spirituels, agréables à Dieu par Jésus-Christ.
6 C'est pourquoi il est dit dans l'Ecriture : voici, je mets en Sion la maîtresse pierre du coin, élue et précieuse; et celui qui croira en elle, ne sera point confus.
7 Elle est donc précieuse pour vous qui croyez; mais par rapport aux rebelles, [il est dit] : la pierre que ceux qui bâtissaient ont rejetée est devenue la maîtresse pierre du coin, une pierre d'achoppement, une pierre de scandale.
8 Lesquels heurtent contre la parole, et sont rebelles; à quoi aussi ils ont été destinés.
9 Mais vous êtes la race élue, la Sacrificature royale, la nation sainte, le peuple acquis, afin que vous annonciez les vertus de celui qui vous a appelés des ténèbres à sa merveilleuse lumière;
10 [Vous] qui autrefois n'[étiez] point [son] peuple, mais qui maintenant êtes le peuple de Dieu; vous qui n'aviez point obtenu miséricorde, mais qui maintenant avez obtenu miséricorde.
11 Mes bien-aimés, je vous exhorte, que comme étrangers et voyageurs, vous vous absteniez des convoitises charnelles, qui font la guerre à l'âme;
12 Ayant une conduite honnête avec les Gentils, afin qu'au lieu qu'ils médisent de vous comme de malfaiteurs, ils glorifient Dieu au jour de la visitation, pour vos bonnes œuvres qu'ils auront vues.
13 Soyez donc soumis à tout établissement humain, pour l'amour de Dieu : soit au Roi, comme à celui qui est par-dessus les autres;
14 Soit aux Gouverneurs, comme à ceux qui sont envoyés de sa part, pour punir les méchants et pour honorer les gens de bien.
15 Car c'est là la volonté de Dieu, qu'en faisant bien, vous fermiez la bouche à l'ignorance des hommes fous.
16 Comme libres, et non pas comme ayant la liberté pour servir de voile à la méchanceté, mais comme serviteurs de Dieu.
17 Portez honneur à tous. Aimez tous vos frères. Craignez Dieu. Honorez le Roi.
18 Serviteurs, soyez soumis en toute crainte à vos maîtres, non seulement à ceux qui sont bons et équitables, mais aussi à ceux qui sont fâcheux :
19 Car c'est une chose agréable à Dieu si quelqu'un à cause de la conscience qu'il a envers Dieu, endure des afflictions, souffrant injustement.
20 Autrement, quel honneur en aurez-vous, si recevant des soufflets pour avoir mal fait, vous le souffrez patiemment? mais si en faisant bien vous êtes pourtant affligés, et que vous le souffriez patiemment, voilà où Dieu prend plaisir.
21 Car aussi vous êtes appelés à cela; vu même que Christ a souffert pour nous, nous laissant un modèle, afin que vous suiviez ses traces;
22 Lui qui n'a point commis de péché, et dans la bouche duquel il n'a point été trouvé de fraude.
23 Qui lorsqu'on lui disait des outrages, n'en rendait point, et quand on lui faisait du mal, n'usait point de menaces; mais il se remettait à celui qui juge justement.
24 Lequel même a porté nos péchés en son corps sur le bois; afin qu'étant morts au péché, nous vivions à la justice; [et] par la meurtrissure duquel même vous avez été guéris.
25 Car vous étiez comme des brebis errantes, mais maintenant vous êtes convertis au Pasteur et à l'Evêque de vos âmes.