1 Ja Issand hoolitses Saara eest, nõnda nagu Ta oli lubanud. Issand toimis Saaraga, nõnda nagu Ta oli öelnud:
2 Saara sai käima peale ja tõi Aabrahamile poja ilmale ta vanas eas, määratud ajal, millest Jumal temaga oli rääkinud.
3 Ja Aabraham pani oma pojale, kes temale sündis, kelle Saara temale ilmale tõi, Iisak nimeks.
4 Ja Aabraham lõikas ümber oma poja Iisaki, kui see kaheksapäevane oli, nõnda nagu Jumal teda oli käskinud.
5 Ja Aabraham oli sada aastat vana, kui ta poeg Iisak temale sündis.
6 Aga Saara ütles: „Jumal pani mind naerma! Igaüks, kes sellest kuuleb, naerab mind!"
7 Ja ta ütles: „Kes oleks võinud Aabrahamile kuulutada, et Saara imetab veel lapsi? Ometi tõin ma temale poja ilmale ta vanas eas!"
8 Laps kasvas ja võõrutati; ja Aabraham tegi suured joodud Iisaki võõrutamispäeval.
9 Kui Saara nägi egiptlanna Haagari poega, kelle see Aabrahamile oli ilmale toonud, naervat,
10 siis ta ütles Aabrahamile: „Kihuta minema see ümmardaja ja tema poeg, sest selle ümmardaja poeg ei või pärida ühes minu poja Iisakiga!"
11 See kõne aga oli Aabrahami silmis ta poja kohta väga paha.
12 Aga Jumal ütles Aabrahamile: „Ärgu olgu see su silmis paha ei poisi ega su ümmardaja kohta. Kõiges, mis Saara sulle ütleb, kuule ta sõna, sest Iisakist loetakse sinu sugu!
13 Aga ka ümmardaja poja Ma teen rahvaks, sest ta on ju sinu järeltulija!"
14 Ja Aabraham tõusis hommikul vara, võttis leiva ja veelähkri ning andis Haagarile, pannes need temale selga, samuti lapse ja saatis ta minema. Ja tema läks ning eksles Beer-Seba kõrbes.
15 Kui vesi lähkrist lõppes, siis ta heitis lapse ühe põõsa alla
16 ja läks ning istus temaga kohastikku, ammulaske kauguses, sest ta ütles: „Ma ei või näha lapse surma!" Nõnda ta istus temaga kohastikku, tõstis häält ja nuttis.
17 Aga Jumal kuulis poisi häält ja Jumala Ingel hüüdis taevast Haagarit ning ütles temale: „Mis sul viga on, Haagar? Ära karda, sest Jumal on kuulnud poisi häält seal, kus ta on.
18 Tõuse, tõsta poiss üles ja võta ta käekõrvale, sest Ma tahan temast teha suure rahva!"
19 Ja Jumal tegi ta silmad lahti, nõnda et ta nägi üht veekaevu; ta läks ning täitis lähkri veega ja andis poisile juua.
20 Ja Jumal oli poisiga; ta kasvas ja elas kõrbes, ja temast sai ammukütt.
21 Ta elas Paarani kõrbes; ja ta ema võttis temale Egiptusemaalt naise.
22 Sel ajal Abimelek ja tema väepealik Piikol rääkisid Aabrahamiga, öeldes: „Jumal on sinuga kõiges, mis sa teed.
23 Ja nüüd vannu mulle siin Jumala juures, et sa ei peta mind ega mu lapsi ja lapselapsi! Heateo pärast, mis ma sulle tegin, tee seda mulle ja maale, kus sa võõrana elad!"
24 Ja Aabraham ütles: „Ma vannun!"
25 Aabraham aga noomis Abimelekit veekaevu pärast, mille Abimeleki sulased väevõimuga olid ära võtnud.
26 Kuid Abimelek vastas: „Mina ei tea, kes seda tegi. Sina pole mulle sellest teatanud ja mina ise pole ka midagi kuulnud enne kui täna!"
27 Siis Aabraham võttis pudulojuseid ja veiseid ja andis Abimelekile; ja nad mõlemad sõlmisid lepingu.
28 Kui Aabraham pani seitse lambatalle eraldi,
29 küsis Abimelek Aabrahamilt: „Milleks on siin need seitse talle, keda sa oled pannud eraldi?"
30 Ja tema vastas: „Sa pead need seitse talle minu käest võtma tõendina minu poolt, et mina olen kaevanud selle kaevu!"
31 Seepärast hüütakse seda paika Beer-Sebaks, sest nad mõlemad andsid seal vande.
32 Nõnda sõlmisid nad Beer-Sebas lepingu. Siis Abimelek ja tema väepealik Piikol tõusid ja läksid tagasi vilistide maale.
33 Aabraham aga istutas Beer-Sebasse ühe tamariskipuu ja hüüdis seal appi Issanda, igavese Jumala nime.
34 Ja Aabraham elas võõrana vilistide maal kaua aega.
1 Et l'Eternel visita Sara, comme il avait dit; et lui fit ainsi qu'il en avait parlé.
2 Sara donc conçut, et enfanta un fils à Abraham en sa vieillesse, au temps précis que Dieu lui avait dit.
3 Et Abraham appela le nom de son fils, qui lui était né, [et] que Sara lui avait enfanté, Isaac.
4 Et Abraham circoncit son fils Isaac âgé de huit jours, comme Dieu lui avait commandé.
5 Or Abraham était âgé de cent ans quand Isaac son fils lui naquit.
6 Et Sara dit : Dieu m'a donné de quoi rire; tous ceux qui l'apprendront riront avec moi.
7 Elle dit aussi : Qui eût dit à Abraham que Sara allaiterait des enfants? Car je lui ai enfanté un fils en sa vieillesse.
8 Et l'enfant crût, et fut sevré; et Abraham fit un grand festin le jour qu'Isaac fut sevré.
9 Et Sara vit le fils d'Agar Egyptienne, qu'elle avait enfanté à Abraham, se moquer.
10 Et elle dit à Abraham : Chasse cette servante et son fils, car le fils de cette servante n'héritera point avec mon fils, avec Isaac.
11 Et cela déplut fort à Abraham, au sujet de son fils.
12 Mais Dieu dit à Abraham : N'aie point de chagrin au sujet de l'enfant, ni de ta servante; dans toutes les choses que Sara te dira, acquiesce à sa parole; car en Isaac te sera appelée semence.
13 Et toutefois je ferai aussi devenir le fils de la servante une nation, parce qu'il est ta semence.
14 Puis Abraham se leva de bon matin, et prit du pain et une bouteille d'eau, et il les donna à Agar, en les mettant sur son épaule. [Il lui donna] aussi l'enfant et la renvoya. Elle se mit en chemin, et fut errante au désert de Béer-Sébah.
15 Or quand l'eau de la bouteille eut manqué, elle jeta l'enfant sous un arbrisseau,
16 Et elle s'en alla environ à la portée d'une flèche, et s'assit vis-à-vis; car elle dit : Que je ne voie point mourir l'enfant. S'étant donc assise vis-à-vis, elle éleva sa voix, et pleura.
17 Et Dieu entendit la voix de l'enfant, et l'Ange de Dieu appela des cieux Agar, et lui dit : Qu'as-tu, Agar? Ne crains point, car Dieu a ouï la voix de l'enfant, [du lieu] où il est.
18 Lève-toi, lève l'enfant, et prends-le par la main; car je le ferai devenir une grande nation.
19 Et Dieu lui ouvrit les yeux, et elle vit un puits d'eau, et, y étant allée, elle remplit d'eau la bouteille, et donna à boire à l'enfant.
20 Et Dieu fut avec l'enfant, qui devint grand, et demeura au désert; et fut tireur d'arc.
21 Il demeura, dis-je, au désert de Paran; et sa mère lui prit une femme du pays d'Egypte.
22 Et il arriva en ce temps-là qu'Abimélec, et Picol, chef de son armée, parla à Abraham, en disant : Dieu est avec toi en toutes les choses que tu fais.
23 Maintenant donc, jure-moi ici par [le nom de] Dieu que tu ne me mentiras point, ni à mes enfants, ni aux enfants de mes enfants, et que selon la faveur que je t'ai faite, tu agiras envers moi, et envers le pays auquel tu as demeuré comme étranger.
24 Et Abraham répondit : Je te le jurerai.
25 Mais Abraham se plaignit à Abimélec au sujet d'un puits d'eau, dont les serviteurs d'Abimélec s'étaient emparés par violence.
26 Et Abimélec dit : Je n'ai point su qui a fait cela, et aussi tu ne m'en as point averti, et je n'en ai point encore ouï parler jusqu'à ce jour.
27 Alors Abraham prit des brebis, et des bœufs, et les donna à Abimélec, et ils firent alliance ensemble.
28 Et Abraham mit à part sept jeunes brebis de son troupeau.
29 Et Abimélec dit à Abraham : Que veulent dire ces sept jeunes brebis que tu as mises à part?
30 Et il répondit : C'est que tu prendras ces sept jeunes brebis de ma main, pour me servir de témoignage que j'ai creusé ce puits.
31 C'est pourquoi on appela ce lieu-là Béer-Sébah, car tous deux y jurèrent.
32 Ils traitèrent donc alliance en Béer-Sébah, puis Abimélec se leva avec Picol, chef de son armée, et ils s'en retournèrent au pays des Philistins.
33 Et [Abraham] planta un bois de chênes en Béer-Sébah, et invoqua là le nom de l'Eternel, le [Dieu] Fort d'éternité.
34 Et Abraham demeura comme étranger au pays des Philistins, durant un long temps.