1 Teie ise ju teate, vennad, et meie tulek teie juurde ei ole olnud tühine;

2 vaid, kuigi meie, nagu te teate, olime kannatanud Filipis ja saanud teotada, võtsime siiski oma Jumalas julguse kuulutada teile Jumala Evangeeliumi suure võitlusega.

3 Sest meie manitsus ei tule mitte eksimeelest, ei ebapuhtast mõttest ega kavalusest,

4 vaid nõnda nagu Jumal on meid arvanud kõlbavaks usaldada Evangeelium meie kätte, nõnda me ka räägime, ei mitte, nagu tahaksime olla inimestele, vaid Jumalale meelepärast, Kes katsub läbi meie südamed.

5 Sest me ei ole iialgi tarvitanud meelitavaid sõnu, nagu te teate, ega ka ettekäändeid ahnuseks: Jumal on tunnistaja.

6 Me ei otsi ka austust inimestelt, ei teilt ega muilt,

7 kuigi me Kristuse Apostlitena oleksime võinud esineda tähtsatena; vaid me oleme saanud leebeiks teie seas nagu imetaja ema, kes hellitab oma lapsi;

8 nõnda meie, teid ihaldades, olime valmis teile andma mitte ainult Jumala Evangeeliumi, vaid ka oma hinged, sest te olite meile armsaks saanud.

9 Te mäletate ju, vennad, meie tööd ja vaeva: ööd ja päevad me tegime tööd selleks, et mitte kedagi teie seast koormata, ja kuulutasime teie seas Jumala Evangeeliumi.

10 Teie ja Jumal olete tunnistajad, kui pühasti ja õigesti ja laitmatult me suhtusime teisse usklikesse;

11 nagu te ka teate, kuidas me igaüht teie seast otsekui isa oma lapsi

12 õhutasime ja julgustasime, teid manitsedes elama nõnda, kuidas kohus on Jumala ees, Kes teid kutsub Oma Riiki ja ausse.

13 Ja seepärast meiegi täname lakkamatult Jumalat, et teie, kuuldes meilt Jumala sõna, ei võtnud seda vastu mitte inimeste sõnana, vaid sellena, mida see tõesti on, Jumala sõnana, mis ka on tegev teie sees, kes usute.

14 Sest teie, vennad, olete saanud nende Kristuses Jeesuses olevate Jumala Koguduste järgijaiks, mis on Judeas, sest ka teie olete saanud sedasama kannatada oma suguvendade poolt, nõnda nagu nemadki juutide poolt,

15 kes tapsid Issanda Jeesuse ja prohvetid, ja kiusasid meid taga, ja ei ole Jumalale meelepärast, ja on kõigi inimeste vastased

16 ning keelavad meid rääkimast paganaile nende päästmiseks, et täita kõigiti oma pattude mõõtu. Aga viha ongi juba tulnud nende peale lõpuni.

17 Meie aga, vennad, olles teist lahutatud natukeseks ajaks küll palge, mitte aga südame poolest, oleme seda suurema himuga püüdnud näha saada teie palet.

18 Seepärast oleme tahtnud tulla teie juurde, mina, Paulus, küll üks kord ja teinegi kord, aga saatan on meid takistanud.

19 Sest kes on meie lootus või rõõm või kiitlemise pärg - kas mitte teiegi - meie Issanda Jeesuse Kristuse ees Tema tulemises?

20 Sest teie olete meie au ja rõõm.

1 Bem sabeis, irmãos, que a nossa ida a vós não foi em vão.

2 Apesar de maltratados e ultrajados em Filipos, como sabeis, ousamos, confiados em nosso Deus, pregar-vos o Evangelho de Deus em meio de muitas lutas.

3 A nossa pregação não provém de erro, nem de intenções fraudulentas, nem de engano.

4 Mas, como Deus nos julgou dignos de nos confiar o Evangelho, falamos, não para agradar aos homens, e sim a Deus, que sonda os nossos corações.

5 Com efeito, nunca usamos de adulação, como sabeis, nem fomos levados por fins interesseiros. Deus é testemunha.

6 Não buscamos glórias humanas, nem de vós nem de outros.

7 Na qualidade de apóstolos de Cristo, poderíamos apresentar-nos como pessoas de autoridade. Todavia, nos fizemos discretos no meio de vós. Como a mãe a acariciar os seus filhinhos,

8 assim, em nossa ternura por vós, desejávamos não só comunicar-vos o Evangelho de Deus, mas até a nossa própria vida, porquanto nos sois muito queridos.

9 Vós vos lembrais, irmãos, dos nossos trabalhos e de nossa fadiga. Trabalhando noite e dia, para não sermos pesados a nenhum de vós, pregamo-vos o Evangelho de Deus.

10 Vós sois testemunhas, e também Deus, de quão santa, justa e irrepreensivelmente nos portamos convosco que crestes.

11 E sabeis que procedemos com cada um de vós como um pai com seus filhos:

12 nós vos temos exortado, estimulado, conjurado a vos comportardes de maneira digna de Deus, que vos chama ao seu Reino e à sua glória.

13 Por isso é que também nós não cessamos de dar graças a Deus, porque recebestes a palavra de Deus, que de nós ouvistes, e a acolhestes, não como palavra de homens, mas como aquilo que realmente é, como palavra de Deus, que age eficazmente em vós, os fiéis.

14 Com efeito, irmãos, vós vos tornastes imitadores das igrejas de Deus que estão na Judéia, das igrejas de Jesus Cristo. Tivestes que sofrer da parte dos vossos compatriotas o mesmo que eles sofreram dos judeus,

15 aqueles judeus que mataram o Senhor Jesus, que nos perseguiram, que não são do agrado de Deus, que são inimigos de todos os homens,

16 visto que nos proíbem pregar aos gentios para que se salvem. E com isto vão enchendo sempre mais a medida dos seus pecados. Mas a ira de Deus acabou por atingi-los.

17 Nós, irmãos, separados de vós por algum tempo - de vista, não de coração -, temos o mais vivo e ardente desejo de vos rever.

18 Pelo que fizemos o possível por ir visitar-vos, ao menos eu, Paulo, em diversas ocasiões. Mas Satanás nos impediu.

19 Pois quem, senão vós, será a nossa esperança, a nossa alegria e a nossa coroa de glória ante nosso Senhor Jesus, no dia de sua vinda?

20 Sim, sois vós a nossa glória e a nossa alegria!