1 Aga Jeesus läks õlimäele.
2 Vara hommikul Ta tuli jälle pühakoita ja kõik rahvas tuli Tema juure; ja Ta istus maha ja õpetas neid.
3 Seal kirjatundjad ja variserid tõid Tema juure naise, kes oli tabatud abielurikkumiselt. Ja nad panid ta keskpaika seisma
4 ning ütlesid Temale: „Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt!
5 Aga Mooses on käsuõpetuses käskinud meid niisugused kividega surnuks visata. Mis siis Sina ütled?"
6 Seda nad ütlesid Teda kiusates, et neil oleks kaebamist tema peale. - Jeesus kummardas ja kirjutas sõrmega maa peale.
7 Kui nad siis küsides käisid Temale peale, ajas Ta enese sirgu ning ütles neile: „Kes teie seast on patuta, see olgu esimene tema peale kivi viskama!"
8 Ja Ta kummardas jälle ning kirjutas maa peale.
9 Kui nad seda kuulsid ja südametunnistus neid süüdistas, läksid nad välja üksteise järele, vanemad eesotsas. Ja Jeesus jäi sinna üksi ja naine, nagu ta seal seisis.
10 Ent Jeesus ajas Enese sirgu ega näinud kedagi näinud kui naist; ja Ta ütles naisele: „Naine, kus on need sinu süüdistaiad? Ega keegi ole sind hukka mõistnud?"
11 Naine vastas: „Mitte keegi, Issand!" Jeesus ütles: „Ega Minagi sind hukka mõista; mine ja ära tee enam pattu!"
12 Siis rääkis Jeesus jälle neile ning ütles: „Mina olen maailma valgus. Kes Mind järgib, see ei käi pimeduses, vaid temal on elu valgus!"
13 Siis variserid ütlesid Talle: „Sina tunnistad Iseenesest, Sinu tunnistus ei ole tõsi!"
14 Jeesus vastas ning ütles neile: „Ehk Mina küll Iseenesest tunnistan, on Mu tunnistus siiski tõsi, sest Ma tean, kust Ma olen tulnud ja kuhu Ma lähen. Aga teie ei tea, kust Ma tulen ja kuhu Ma lähen.
15 Teie mõistate kohut liha järele, Mina ei mõista kohut kellegi üle!
16 Aga kui Mina ka kohut mõistan, siis on Minu otsus tõsi, sest Mina ei ole üksi, vaid Minuga on see, Kes Mind on läkitanud.
17 Ja teie käsuõpetuseski on kirjutatud, et kahe inimese tunnistus on tõsi.
18 Mina annan Enesest Ise tunnistust, ja ka Isa, Kes Mind on läkitanud, tunnistab Minust!"
19 Siis nad ütlesid Temale: „Kus on Sinu Isa?" Jeesus vastas: „Teie ei tunne Mind ega Mu Isa. Kui te Mind tunneksite, siis Te tunneksite ka Mu Isa!"
20 Need sõnad rääkis Jeesus ohvriraha kirstu juures, kui Ta pühakojas õpetas. Ja ükski ei võtnud Teda kinni, sest Tema tund ei olnud veel tulnud.
21 Siis ütles Jeesus taas neile: „Mina lähen ära ja te otsite Mind, ja te surete oma pattudesse. Kuhu Mina lähen, sinna teie ei või tulla!"
22 Siis ütlesid juudid: „Kas Ta õige tahab ennast tappa, et Ta ütleb: Kuhu mina lähen, sinna teie ei või tulla?"
23 Ja Ta ütles neile: „Teie olete alt, Mina olen ülalt, teie olete sellest maailmast, Mina ei ole sellest maailmast.
24 Sellepärast Ma ütlesin teile, et te surete oma pattudesse; sest kui te ei usu, et Mina see olen, siis te surete oma pattudesse!"
25 Nemad aga ütlesid Temale: „Kes Sa siis oled?„ Jeesus vastas neile: „Kõigepealt See, mida Mina teile ütlengi.
26 Mul on teist palju ütelda ja teie kohta otsustada; aga See, Kes Mind on läkitanud, on tõeline, ja mis Ma Temalt olen kuulnud, seda Ma räägin maailmale!"
27 Nad ei saanud aru, et Ta rääkis neile Isast.
28 Siis ütles Jeesus: „Kui te Inimese Poja olete ülendanud, siis te mõistate, et Mina see olen ja et Ma ei tee midagi Iseenesest, vaid räägin seda selle järele, kuidas Mu Isa Mind on õpetanud.
29 Ja See, kes Mind on läkitanud, on Minuga; Ta ei ole Mind üksi jätnud, sest Ma teen ikka, mis on Tema meelt mööda!"
30 Kui Ta seda rääkis, uskusid paljud Temasse.
31
32 ja tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks!"
33 Nemad kostsid Temale: „Meie oleme Aabrahami sugu ega ole veel iialgi kedagi orjanud; kuidas Sa siis ütled: Te saate vabaks?"
34 Jeesus kostis neile: „Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, et igaüks, kes teeb pattu, on patu ori!
35 Ent ori ei jää majasse igavesti, poeg jääb igavesti.
36 Kui nüüd Poeg teid vabaks teeb, siis te olete õieti vabad!
37 Ma tean, et te olete Aabrahami sugu; aga te püüate Mind tappa, sest Mu sõna ei mahu teisse.
38 Mina räägin, mida olen näinud Oma Isalt, ja teie teete, mida olete kuulnud oma isalt!"
39 Nad vastasid ning ütlesid Temale: „Meie isa on Aabraham!" Jeesus ütles neile: „Kui te oleksite Aabrahami lapsed, siis te teeksite ka Aabrahami tegusid.
40 Aga nüüd te püüate tappa Mind, Inimest, Kes olen rääkinud teile tõtt, mida Ma olen kuulnud Jumalalt. Seda ei ole Aabraham teinud.
41
42 Jeesus ütles neile: „Oleks Jumal teie isa, siis te armastaksite Mind, sest Mina olen lähtunud Jumalast ja tulen Temast, sest Ma ei ole ju tulnud Iseenesest, vaid Tema on Mind läkitanud.
43 Mispärast te ei mõista Minu kõnet? Sellepärast et te ei või kuulda Minu sõna.
44 Teie olete oma isast kuradist ja oma isa himude järele te tahate teha! Tema on inimese tapja olnud algusest peale ega ole jäänud püsima tõesse, sest tõde ei ole tema sees. Kui ta räägib valet, siis ta räägib omast, sest ta on valetaja ja vale isa!
45 Aga et Mina tõtt räägin, siis te ei usu Mind!
46 Kes teie seast võib Mind patus süüdistada? Kui Mina tõtt räägin, miks te siis ei usu Mind?
47 Kes Jumalast on, see kuuleb Jumala sõnu. Teie ei kuule selle pärast, et teie ei ole Jumalasi!"
48 Siis kostsid juudid ning ütlesid Talle: „Eks me ütle õigesti, et Sina oled samaarlane ja et Sul on kuri vaim?"
49 Jeesus vastas: „Mul ei ole kurja vaimu, aga Ma austan Oma Isa ja teie teotate Mind.
50 Mina aga ei otsi Oma au; Ūks on, Kes seda otsib ja kohut mõistab!
51
52 Juudid ütlesid Temale: „Nüüd me oleme ära tunnud, et Sul on kuri vaim! Aabraham on surnud ja prohvetid, ja Sina ütled: Kui keegi Minu sõna peab, siis ta ei maitse surma igavesti!
53 Kas Sina oled suurem kui meie isa Aabraham, kes on surnud? Ja prohvetid on surnud. Kelleks Sina ennast pead?"
54 Jeesus vastas: „Kui Mina Iseenesele annan austust, siis ei ole Mu austus midagi; Minu Isa on, Kes Mulle annab austuse, Keda te ütlete oma Jumala olevat.
55 Ja teie ei ole Teda tunnud, aga Mina tunnen Teda. Ja kui Ma ütleksin, et Ma Teda ei tunne, siis Ma oleksin teie sarnane valelik; aga Ma tunnen Teda ja pean Tema sõna.
56 Aabraham, teie isa, hakkas rõõmutsema, et tema saab näha Minu päeva. Ja Ta nägi seda ja oli rõõmus!"
57 Siis ütlesid juudid Temale: „Sa ei ole veel viiskümmend aastat vana ja oled näinud Aabrahami?"
58 Jeesus ütles neile: „Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, et enne kui Aabraham sündis, olin Mina!"
59 Siis nad haarasid kive, ei Tema peale visata. Aga Jeesus peitis enese ära ja väljus pühakojast.
1 Dirigiu-se Jesus para o monte das Oliveiras.
2 Ao romper da manhã, voltou ao templo e todo o povo veio a ele. Assentou-se e começou a ensinar.
3 Os escribas e os fariseus trouxeram-lhe uma mulher que fora apanhada em adultério.
4 Puseram-na no meio da multidão e disseram a Jesus: Mestre, agora mesmo esta mulher foi apanhada em adultério.
5 Moisés mandou-nos na lei que apedrejássemos tais mulheres. Que dizes tu a isso?
6 Perguntavam-lhe isso, a fim de pô-lo à prova e poderem acusá-lo. Jesus, porém, se inclinou para a frente e escrevia com o dedo na terra.
7 Como eles insistissem, ergueu-se e disse-lhes: Quem de vós estiver sem pecado, seja o primeiro a lhe atirar uma pedra.
8 Inclinando-se novamente, escrevia na terra.
9 A essas palavras, sentindo-se acusados pela sua própria consciência, eles se foram retirando um por um, até o último, a começar pelos mais idosos, de sorte que Jesus ficou sozinho, com a mulher diante dele.
10 Então ele se ergueu e vendo ali apenas a mulher, perguntou-lhe: Mulher, onde estão os que te acusavam? Ninguém te condenou?
11 Respondeu ela: Ninguém, Senhor. Disse-lhe então Jesus: Nem eu te condeno. Vai e não tornes a pecar.
12 Falou-lhes outra vez Jesus: Eu sou a luz do mundo; aquele que me segue não andará em trevas, mas terá a luz da vida.
13 A isso, os fariseus lhe disseram: Tu dás testemunho de ti mesmo; teu testemunho não é digno de fé.
14 Respondeu-lhes Jesus: Embora eu dê testemunho de mim mesmo, o meu testemunho é digno de fé, porque sei de onde vim e para onde vou; mas vós não sabeis de onde venho nem para onde vou.
15 Vós julgais segundo a aparência; eu não julgo ninguém.
16 E, se julgo, o meu julgamento é conforme a verdade, porque não estou sozinho, mas comigo está o Pai que me enviou.
17 Ora, na vossa lei está escrito: O testemunho de duas pessoas é digno de fé {Dt 19,15}.
18 Eu dou testemunho de mim mesmo; e meu Pai, que me enviou, o dá também.
19 Perguntaram-lhe: Onde está teu Pai? Respondeu Jesus: Não conheceis nem a mim nem a meu Pai; se me conhecêsseis, certamente conheceríeis também a meu Pai.
20 Estas palavras proferiu Jesus ensinando no templo, junto aos cofres de esmola. Mas ninguém o prendeu, porque ainda não era chegada a sua hora.
21 Jesus disse-lhes: Eu me vou, e procurar-me-eis e morrereis no vosso pecado. Para onde eu vou, vós não podeis ir.
22 Perguntavam os judeus: Será que ele se vai matar, pois diz: Para onde eu vou, vós não podeis ir?
23 Ele lhes disse: Vós sois cá de baixo, eu sou lá de cima. Vós sois deste mundo, eu não sou deste mundo.
24 Por isso vos disse: morrereis no vosso pecado; porque, se não crerdes o que eu sou, morrereis no vosso pecado.
25 Quem és tu?, perguntaram-lhe eles então. Jesus respondeu: Exatamente o que eu vos declaro.
26 Tenho muitas coisas a dizer e a julgar a vosso respeito, mas o que me enviou é verdadeiro e o que dele ouvi eu o digo ao mundo.
27 Eles, porém, não compreenderam que ele lhes falava do Pai.
28 Jesus então lhes disse: Quando tiverdes levantado o Filho do Homem, então conhecereis quem sou e que nada faço de mim mesmo, mas falo do modo como o Pai me ensinou.
29 Aquele que me enviou está comigo; ele não me deixou sozinho, porque faço sempre o que é do seu agrado.
30 Tendo proferido essas palavras, muitos creram nele.
31 E Jesus dizia aos judeus que nele creram: Se permanecerdes na minha palavra, sereis meus verdadeiros discípulos;
32 conhecereis a verdade e a verdade vos livrará.
33 Replicaram-lhe: Somos descendentes de Abraão e jamais fomos escravos de alguém. Como dizes tu: Sereis livres?
34 Respondeu Jesus: Em verdade, em verdade vos digo: todo homem que se entrega ao pecado é seu escravo.
35 Ora, o escravo não fica na casa para sempre, mas o filho sim, fica para sempre.
36 Se, portanto, o Filho vos libertar, sereis verdadeiramente livres.
37 Bem sei que sois a raça de Abraão; mas quereis matar-me, porque a minha palavra não penetra em vós.
38 Eu falo o que vi junto de meu Pai; e vós fazeis o que aprendestes de vosso pai.
39 Nosso pai, replicaram eles, é Abraão. Disse-lhes Jesus: Se fôsseis filhos de Abraão, faríeis as obras de Abraão.
40 Mas, agora, procurais tirar-me a vida, a mim que vos falei a verdade que ouvi de Deus! Isso Abraão não o fez.
41 Vós fazeis as obras de vosso pai. Retrucaram-lhe eles: Nós não somos filhos da fornicação; temos um só pai: Deus.
42 Jesus replicou: Se Deus fosse vosso pai, vós me amaríeis, porque eu saí de Deus. É dele que eu provenho, porque não vim de mim mesmo, mas foi ele quem me enviou.
43 Por que não compreendeis a minha linguagem? É porque não podeis ouvir a minha palavra.
44 Vós tendes como pai o demônio e quereis fazer os desejos de vosso pai. Ele era homicida desde o princípio e não permaneceu na verdade, porque a verdade não está nele. Quando diz a mentira, fala do que lhe é próprio, porque é mentiroso e pai da mentira.
45 Mas eu, porque vos digo a verdade, não me credes.
46 Quem de vós me acusará de pecado? Se vos falo a verdade, por que me não credes?
47 Quem é de Deus ouve as palavras de Deus, e se vós não as ouvis é porque não sois de Deus.
48 Responderam então os judeus: Não dizemos com razão que és samaritano, e que estás possesso de um demônio?
49 Respondeu-lhes Jesus: Eu não estou possesso de demônio, mas honro a meu Pai. Vós, porém, me ultrajais!
50 Não busco a minha glória. Há quem a busque e ele fará justiça.
51 Em verdade, em verdade vos digo: se alguém guardar a minha palavra, não verá jamais a morte.
52 Disseram-lhe os judeus: Agora vemos que és possuído de um demônio. Abraão morreu, e também os profetas. E tu dizes que, se alguém guardar a tua palavra, jamais provará a morte...
53 És acaso maior do que nosso pai Abraão? E, entretanto, ele morreu... e os profetas também. Quem pretendes ser?
54 Respondeu Jesus: Se me glorifico a mim mesmo, a minha glória não é nada; meu Pai é quem me glorifica, aquele que vós dizeis ser o vosso Deus
55 e, contudo, não o conheceis. Eu, porém, o conheço e, se dissesse que não o conheço, seria mentiroso como vós. Mas conheço-o e guardo a sua palavra.
56 Abraão, vosso pai, exultou com o pensamento de ver o meu dia. Viu-o e ficou cheio de alegria.
57 Os judeus lhe disseram: Não tens ainda cinqüenta anos e viste Abraão!...
58 Respondeu-lhes Jesus: Em verdade, em verdade vos digo: antes que Abraão fosse, eu sou.
59 A essas palavras, pegaram então em pedras para lhas atirar. Jesus, porém, se ocultou e saiu do templo.