Tenere a freno la lingua
1 Fratelli miei, non siate molti a fare da maestri, sapendo che ne riceveremo un più severo giudizio. 2 Poiché tutti sbagliamo in molte cose. Se uno non sbaglia nel parlare, è un uomo perfetto, capace di tenere a freno anche tutto il corpo. 3 Se mettiamo il morso in bocca ai cavalli perché ci ubbidiscano, noi guidiamo anche tutto quanto il loro corpo. 4 Ecco, anche le navi, benché siano così grandi e siano sospinte da venti impetuosi, sono dirette da un piccolissimo timone, dovunque vuole il timoniere. 5 Così anche la lingua è un piccolo membro e si vanta di grandi cose. Vedete un piccolo fuoco, che grande foresta incendia! 6 Anche la lingua è un fuoco, è il mondo dell’ingiustizia. Posta com’è fra le nostre membra, contamina tutto il corpo, infiamma il corso della vita ed è infiammata dalla geenna. 7 Ogni sorta di bestie e di uccelli, di rettili e di animali marini si doma, ed è stata domata dalla razza umana, 8 ma la lingua nessun uomo la può domare: è un male inquieto, è piena di veleno mortale. 9 Con essa benediciamo il Signore e Padre e con essa malediciamo gli uomini che sono fatti a somiglianza di Dio. 10 Dalla medesima bocca procede benedizione e maledizione. 11 Fratelli miei, non dev’essere così. La fonte getta forse dalla medesima apertura il dolce e l’amaro? 12 Può, fratelli miei, un fico fare olive o una vite fichi? Neppure una fonte salata può dare acqua dolce.
La sapienza che viene dall’alto
13 Chi è saggio e intelligente fra voi? Mostri con la buona condotta le sue opere in mansuetudine di sapienza. 14 Ma, se avete nel vostro cuore dell’invidia amara e uno spirito di contesa, non vi gloriate e non mentite contro la verità. 15 Questa non è la sapienza che scende dall’alto, anzi è terrena, carnale, diabolica. 16 Poiché dove sono invidia e contesa, c’è disordine e ogni cattiva azione. 17 Ma la sapienza dall’alto prima è pura, poi pacifica, mite, arrendevole, piena di misericordia e di buoni frutti, senza parzialità e senza ipocrisia. 18 Il frutto della giustizia si semina nella pace per quelli che si adoperano alla pace.
Keele valitsemisest
1 Ärgu hakaku paljud teist õpetajaks, mu vennad: te teate, et meie üle mõistetakse kohut karmimalt. 2 Me kõik eksime paljus. Kes kõnes ei eksi, on täiuslik mees ja suudab talitseda ka kogu ihu.
3 Kui me paneme hobusele suitsed suhu, et ta oleks meile kuulekas, siis me juhime kogu hobust. 4 Või vaata laevu: kuigi nad on väga suured ja tugevate tuulte ajada, juhitakse neid väikese tüüriga just sinna, kuhu tüürimees tahab. 5 Nii on ka keel väike ihuliige, aga kiitleb suurte asjade üle. Vaata kui väike tulesäde süütab suure metsa! 6 Ka keel on tuli. Keel on otsekui ebaõigluse maailm meie liikmete seas, mis rüvetab kogu keha. Ta süütab põlema eluratta ja on ise süüdatud põrgust.
7 Sest inimkond taltsutab igat liiki loomi, linde, roomajaid ja mereelukaid, ja on juba taltsutanud, 8 kuid keelt ei suuda taltsutada ükski inimene. See on rahutu ja tige, täis surmavat mürki.
9 Sellega me kiidame Issandat ja Isa, ning sellega sajatame inimesi, kes on loodud Jumala sarnasteks. 10 Samast suust tuleb kiitus ja sajatus. Nii ei tohiks olla, mu vennad ja õed! 11 Ega allikas anna samast lättest magedat ja kibedat vett? 12 Ei või ju viigipuu, mu vennad ja õed, kanda oliive ega viinapuu viigimarju? Samuti ei saa soolasest allikast magedat vett.
Kahte liiki tarkus
13 Kes teie seast on tark ja mõistev? Las ta näitab hea eluviisiga oma tegusid targas tasaduses. 14 Aga kui teie südames on tigedat riiakust ja isekat ambitsiooni, siis ärge hoobelge ega valetage tõe vastu. 15 See ei ole ülalt pärit tarkus, vaid on maine, ilmalik, deemonlik. 16 Sest kus on kadedust ja isekust, seal on korralagedust ja kõiksugu halba.
17 Kuid ülalt pärinev tarkus on esmalt puhas, siis rahuarmastav, osavõttev, kuulekas, täis halastust ja häid vilju, eelarvamusteta, teeskluseta. 18 Rahutegijad, kes külvavad rahus, lõikavad õiguse vilja.