1 Gesù andò al monte degli Ulivi.
2 E sul far del giorno, tornò nel tempio, e tutto il popolo venne a lui; ed egli, postosi a sedere, li ammaestrava.
3 Allora gli scribi e i Farisei gli menarono una donna còlta in adulterio; e fattala stare in mezzo,
4 gli dissero: Maestro, questa donna è stata còlta in flagrante adulterio.
5 Or Mosè, nella legge, ci ha comandato di lapidare queste tali; e tu che ne dici?
6 Or dicean questo per metterlo alla prova, per poterlo accusare. Ma Gesù, chinatosi, si mise a scrivere col dito in terra.
7 E siccome continuavano a interrogarlo, egli, rizzatosi, disse loro: Chi di voi è senza peccato, scagli il primo la pietra contro di lei.
8 E chinatosi di nuovo, scriveva in terra.
9 Ed essi, udito ciò, e ripresi dalla loro coscienza, si misero ad uscire ad uno ad uno, cominciando dai più vecchi fino agli ultimi; e Gesù fu lasciato solo con la donna che stava là in mezzo.
10 E Gesù, rizzatosi e non vedendo altri che la donna, le disse: Donna, dove sono que tuoi accusatori? Nessuno tha condannata?
11 Ed ella rispose: Nessuno, Signore. E Gesù le disse: Neppure io ti condanno; va e non peccar più.
12 Or Gesù parlò loro di nuovo, dicendo: Io son la luce del mondo; chi mi seguita non camminerà nelle tenebre, ma avrà la luce della vita.
13 Allora i Farisei gli dissero: Tu testimoni di te stesso; la tua testimonianza non è verace.
14 Gesù rispose e disse loro: Quandanche io testimoni di me stesso, la mia testimonianza è verace, perché so donde son venuto e donde vado; ma voi non sapete donde io vengo né dove vado.
15 Voi giudicate secondo la carne; io non giudico alcuno.
16 E anche se giudico, il mio giudizio è verace, perché non son solo, ma son io col Padre che mi ha mandato.
17 Daltronde nella vostra legge è scritto che la testimonianza di due uomini è verace.
18 Or son io a testimoniar di me stesso, e il Padre che mi ha mandato testimonia pur di me.
19 Onde essi gli dissero: Dovè tuo padre? Gesù rispose: Voi non conoscete né me né il Padre mio: se onosceste me, conoscereste anche il Padre mio.
20 Queste parole disse Gesù nel tesoro, insegnando nel tempio; e nessuno lo prese, perché lora sua non era ancora venuta.
21 Egli dunque disse loro di nuovo: Io me ne vado, e voi mi cercherete, e morrete nel vostro peccato; ove vado io, voi non potete venire.
22 Perciò i Giudei dicevano: Succiderà egli forse, poiché dice: Dove vado io voi non potete venire?
23 Ed egli diceva loro: Voi siete di quaggiù; io sono di lassù; voi siete di questo mondo; io non sono di questo mondo.
24 Perciò vho detto che morrete ne vostri peccati; perché se non credete che sono io (il Cristo), morrete nei vostri peccati.
25 Allora gli domandarono: Chi sei tu? Gesù rispose loro: Sono per lappunto quel che vo dicendovi.
26 Ho molte cose da dire e da giudicare sul conto vostro; ma Colui che mi ha mandato è verace, e le cose che ho udite da lui, le dico al mondo.
27 Essi non capirono chegli parlava loro del Padre.
28 Gesù dunque disse loro: Quando avrete innalzato il Figliuol delluomo, allora conoscerete che son io il Cristo) e che non fo nulla da me, ma dico queste cose secondo che il Padre mha insegnato.
29 E Colui che mi ha mandato è meco; Egli non mi ha lasciato solo, perché fo del continuo le cose che gli piacciono.
30 Mentregli parlava così, molti credettero in lui.
31 Gesù allora prese a dire a que Giudei che aveano creduto in lui: Se perseverate nella mia parola, siete veramente miei discepoli;
32 e conoscerete la verità, e la verità vi farà liberi.
33 Essi gli risposero: noi siamo progenie dAbramo, e non siamo mai stati schiavi di alcuno; come puoi tu dire: Voi diverrete liberi?
34 Gesù rispose loro: In verità, in verità vi dico che chi commette il peccato è schiavo del peccato.
35 Or lo schiavo non dimora per sempre nella casa: il figliuolo vi dimora per sempre.
36 Se dunque il Figliuolo vi farà liberi, sarete veramente liberi.
37 Io so che siete progenie dAbramo; ma cercate duccidermi, perché la mia parola non penetra in voi.
38 Io dico quel che ho veduto presso il Padre mio; e voi pure fate le cose che avete udite dal padre vostro.
39 Essi risposero e gli dissero: Il padre nostro è Abramo. Gesù disse loro: Se foste figliuoli dAbramo, fareste le opere dAbramo;
40 ma ora cercate duccider me, uomo che vho detta la verità che ho udita da Dio; così non fece Abramo.
41 Voi fate le opere del padre vostro. Essi gli dissero: Noi non siam nati di fornicazione; abbiamo un solo adre: Iddio.
42 Gesù disse loro: Se Dio fosse vostro Padre, amereste me, perché io son proceduto e vengo da Dio, perché io non son venuto da me, ma è Lui che mi ha mandato.
43 Perché non comprendete il mio parlare? Perché non potete dare ascolto alla mia parola.
44 Voi siete progenie del diavolo, chè vostro padre, e volete fare i desideri del padre vostro. Egli è stato omicida fin dal principio e non si è attenuto alla verità, perché non cè verità in lui. Quando parla il falso, parla del suo, perché è bugiardo e padre della menzogna.
45 E a me, perché dico la verità, voi non credete.
46 Chi di voi mi convince di peccato? Se vi dico la verità, perché non mi credete?
47 Chi è da Dio ascolta le parole di Dio. Per questo voi non le ascoltate; perché non siete da Dio.
48 I Giudei risposero e gli dissero: Non diciam noi bene che sei un Samaritano e che hai un demonio?
49 Gesù rispose: Io non ho un demonio, ma onoro il Padre mio e voi mi disonorate.
50 Ma io non cerco la mia gloria; vè Uno che la cerca e che giudica.
51 In verità, in verità vi dico che se uno osserva la mia parola, non vedrà mai la morte.
52 I Giudei gli dissero: Or vediam bene che tu hai un demonio. Abramo e i profeti son morti, e tu dici: Se uno osserva la mia parola, non gusterà mai la morte.
53 Sei tu forse maggiore del padre nostro Abramo, il quale è morto? Anche i profeti son morti; chi retendi dessere?
54 Gesù rispose: Sio glorifico me stesso, la mia gloria è un nulla; chi mi glorifica è il Padre mio, che voi dite esser vostro Dio,
55 e non lavete conosciuto; ma io lo conosco, e se dicessi di non conoscerlo, sarei un bugiardo come voi; a io lo conosco e osservo la sua parola.
56 Abramo, vostro padre, ha giubilato nella speranza di vedere il mio giorno; e lha veduto, e se nè rallegrato.
57 I Giudei gli dissero: Tu non hai ancora cinquantanni e hai veduto Abramo?
58 Gesù disse loro: In verità, in verità vi dico: Prima che Abramo fosse nato, io sono.
59 Allora essi presero delle pietre per tirargliele; ma Gesù si nascose ed uscì dal tempio.
1 Aga Jeesus läks õlimäele.
2 Vara hommikul Ta tuli jälle pühakoita ja kõik rahvas tuli Tema juure; ja Ta istus maha ja õpetas neid.
3 Seal kirjatundjad ja variserid tõid Tema juure naise, kes oli tabatud abielurikkumiselt. Ja nad panid ta keskpaika seisma
4 ning ütlesid Temale: „Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt!
5 Aga Mooses on käsuõpetuses käskinud meid niisugused kividega surnuks visata. Mis siis Sina ütled?"
6 Seda nad ütlesid Teda kiusates, et neil oleks kaebamist tema peale. - Jeesus kummardas ja kirjutas sõrmega maa peale.
7 Kui nad siis küsides käisid Temale peale, ajas Ta enese sirgu ning ütles neile: „Kes teie seast on patuta, see olgu esimene tema peale kivi viskama!"
8 Ja Ta kummardas jälle ning kirjutas maa peale.
9 Kui nad seda kuulsid ja südametunnistus neid süüdistas, läksid nad välja üksteise järele, vanemad eesotsas. Ja Jeesus jäi sinna üksi ja naine, nagu ta seal seisis.
10 Ent Jeesus ajas Enese sirgu ega näinud kedagi näinud kui naist; ja Ta ütles naisele: „Naine, kus on need sinu süüdistaiad? Ega keegi ole sind hukka mõistnud?"
11 Naine vastas: „Mitte keegi, Issand!" Jeesus ütles: „Ega Minagi sind hukka mõista; mine ja ära tee enam pattu!"
12 Siis rääkis Jeesus jälle neile ning ütles: „Mina olen maailma valgus. Kes Mind järgib, see ei käi pimeduses, vaid temal on elu valgus!"
13 Siis variserid ütlesid Talle: „Sina tunnistad Iseenesest, Sinu tunnistus ei ole tõsi!"
14 Jeesus vastas ning ütles neile: „Ehk Mina küll Iseenesest tunnistan, on Mu tunnistus siiski tõsi, sest Ma tean, kust Ma olen tulnud ja kuhu Ma lähen. Aga teie ei tea, kust Ma tulen ja kuhu Ma lähen.
15 Teie mõistate kohut liha järele, Mina ei mõista kohut kellegi üle!
16 Aga kui Mina ka kohut mõistan, siis on Minu otsus tõsi, sest Mina ei ole üksi, vaid Minuga on see, Kes Mind on läkitanud.
17 Ja teie käsuõpetuseski on kirjutatud, et kahe inimese tunnistus on tõsi.
18 Mina annan Enesest Ise tunnistust, ja ka Isa, Kes Mind on läkitanud, tunnistab Minust!"
19 Siis nad ütlesid Temale: „Kus on Sinu Isa?" Jeesus vastas: „Teie ei tunne Mind ega Mu Isa. Kui te Mind tunneksite, siis Te tunneksite ka Mu Isa!"
20 Need sõnad rääkis Jeesus ohvriraha kirstu juures, kui Ta pühakojas õpetas. Ja ükski ei võtnud Teda kinni, sest Tema tund ei olnud veel tulnud.
21 Siis ütles Jeesus taas neile: „Mina lähen ära ja te otsite Mind, ja te surete oma pattudesse. Kuhu Mina lähen, sinna teie ei või tulla!"
22 Siis ütlesid juudid: „Kas Ta õige tahab ennast tappa, et Ta ütleb: Kuhu mina lähen, sinna teie ei või tulla?"
23 Ja Ta ütles neile: „Teie olete alt, Mina olen ülalt, teie olete sellest maailmast, Mina ei ole sellest maailmast.
24 Sellepärast Ma ütlesin teile, et te surete oma pattudesse; sest kui te ei usu, et Mina see olen, siis te surete oma pattudesse!"
25 Nemad aga ütlesid Temale: „Kes Sa siis oled?„ Jeesus vastas neile: „Kõigepealt See, mida Mina teile ütlengi.
26 Mul on teist palju ütelda ja teie kohta otsustada; aga See, Kes Mind on läkitanud, on tõeline, ja mis Ma Temalt olen kuulnud, seda Ma räägin maailmale!"
27 Nad ei saanud aru, et Ta rääkis neile Isast.
28 Siis ütles Jeesus: „Kui te Inimese Poja olete ülendanud, siis te mõistate, et Mina see olen ja et Ma ei tee midagi Iseenesest, vaid räägin seda selle järele, kuidas Mu Isa Mind on õpetanud.
29 Ja See, kes Mind on läkitanud, on Minuga; Ta ei ole Mind üksi jätnud, sest Ma teen ikka, mis on Tema meelt mööda!"
30 Kui Ta seda rääkis, uskusid paljud Temasse.
31
32 ja tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks!"
33 Nemad kostsid Temale: „Meie oleme Aabrahami sugu ega ole veel iialgi kedagi orjanud; kuidas Sa siis ütled: Te saate vabaks?"
34 Jeesus kostis neile: „Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, et igaüks, kes teeb pattu, on patu ori!
35 Ent ori ei jää majasse igavesti, poeg jääb igavesti.
36 Kui nüüd Poeg teid vabaks teeb, siis te olete õieti vabad!
37 Ma tean, et te olete Aabrahami sugu; aga te püüate Mind tappa, sest Mu sõna ei mahu teisse.
38 Mina räägin, mida olen näinud Oma Isalt, ja teie teete, mida olete kuulnud oma isalt!"
39 Nad vastasid ning ütlesid Temale: „Meie isa on Aabraham!" Jeesus ütles neile: „Kui te oleksite Aabrahami lapsed, siis te teeksite ka Aabrahami tegusid.
40 Aga nüüd te püüate tappa Mind, Inimest, Kes olen rääkinud teile tõtt, mida Ma olen kuulnud Jumalalt. Seda ei ole Aabraham teinud.
41
42 Jeesus ütles neile: „Oleks Jumal teie isa, siis te armastaksite Mind, sest Mina olen lähtunud Jumalast ja tulen Temast, sest Ma ei ole ju tulnud Iseenesest, vaid Tema on Mind läkitanud.
43 Mispärast te ei mõista Minu kõnet? Sellepärast et te ei või kuulda Minu sõna.
44 Teie olete oma isast kuradist ja oma isa himude järele te tahate teha! Tema on inimese tapja olnud algusest peale ega ole jäänud püsima tõesse, sest tõde ei ole tema sees. Kui ta räägib valet, siis ta räägib omast, sest ta on valetaja ja vale isa!
45 Aga et Mina tõtt räägin, siis te ei usu Mind!
46 Kes teie seast võib Mind patus süüdistada? Kui Mina tõtt räägin, miks te siis ei usu Mind?
47 Kes Jumalast on, see kuuleb Jumala sõnu. Teie ei kuule selle pärast, et teie ei ole Jumalasi!"
48 Siis kostsid juudid ning ütlesid Talle: „Eks me ütle õigesti, et Sina oled samaarlane ja et Sul on kuri vaim?"
49 Jeesus vastas: „Mul ei ole kurja vaimu, aga Ma austan Oma Isa ja teie teotate Mind.
50 Mina aga ei otsi Oma au; Ūks on, Kes seda otsib ja kohut mõistab!
51
52 Juudid ütlesid Temale: „Nüüd me oleme ära tunnud, et Sul on kuri vaim! Aabraham on surnud ja prohvetid, ja Sina ütled: Kui keegi Minu sõna peab, siis ta ei maitse surma igavesti!
53 Kas Sina oled suurem kui meie isa Aabraham, kes on surnud? Ja prohvetid on surnud. Kelleks Sina ennast pead?"
54 Jeesus vastas: „Kui Mina Iseenesele annan austust, siis ei ole Mu austus midagi; Minu Isa on, Kes Mulle annab austuse, Keda te ütlete oma Jumala olevat.
55 Ja teie ei ole Teda tunnud, aga Mina tunnen Teda. Ja kui Ma ütleksin, et Ma Teda ei tunne, siis Ma oleksin teie sarnane valelik; aga Ma tunnen Teda ja pean Tema sõna.
56 Aabraham, teie isa, hakkas rõõmutsema, et tema saab näha Minu päeva. Ja Ta nägi seda ja oli rõõmus!"
57 Siis ütlesid juudid Temale: „Sa ei ole veel viiskümmend aastat vana ja oled näinud Aabrahami?"
58 Jeesus ütles neile: „Tõesti, tõesti Ma ütlen teile, et enne kui Aabraham sündis, olin Mina!"
59 Siis nad haarasid kive, ei Tema peale visata. Aga Jeesus peitis enese ära ja väljus pühakojast.