1 Fratelli miei, non siate molti a far da maestri, sapendo che ne riceveremo un più severo giudicio.

2 Poiché tutti falliamo in molte cose. Se uno non falla nel parlare, esso è un uomo perfetto, capace di tenere a freno anche tutto il corpo.

3 Se mettiamo il freno in bocca ai cavalli perché ci ubbidiscano, noi guidiamo anche tutto quanto il loro corpo.

4 Ecco, anche le navi, benché siano così grandi e sian sospinte da fieri venti, son dirette da un piccolissimo timone, dovunque vuole l’impulso di chi le governa.

5 Così anche la lingua è un piccol membro, e si vanta di gran cose. Vedete un piccol fuoco, che gran foresta incendia!

6 Anche la lingua è un fuoco, è il mondo dell’iniquità. Posta com’è fra le nostre membra, contamina tutto il corpo e infiamma la ruota della vita, ed è infiammata dalla geenna.

7 Ogni sorta di fiere e d’uccelli, di rettili e di animali marini si doma, ed è stata domata dalla razza umana;

8 ma la lingua, nessun uomo la può domare; è un male senza posa, è piena di mortifero veleno.

9 Con essa benediciamo il Signore e Padre; e con essa malediciamo gli uomini che son fatti a somiglianza i Dio.

10 Dalla medesima bocca procede benedizione e maledizione.

11 Fratelli miei, non dev’essere così. La fonte getta essa dalla medesima apertura il dolce e l’amaro?

12 Può, fratelli miei, un fico fare ulive, o una vite fichi? Neppure può una fonte salata dare acqua dolce.

13 Chi è savio e intelligente fra voi? Mostri con la buona condotta le sue opere in mansuetudine di sapienza.

14 Ma se avete nel cuor vostro dell’invidia amara e uno spirito di contenzione, non vi gloriate e non mentite contro la verità.

15 Questa non è la sapienza che scende dall’alto, anzi ella è terrena, carnale, diabolica.

16 Poiché dove sono invidia e contenzione, quivi è disordine ed ogni mala azione.

17 Ma la sapienza che è da alto, prima è pura; poi pacifica, mite, arrendevole, piena di misericordia e di buoni frutti, senza parzialità senza ipocrisia.

18 Or il frutto della giustizia si semina nella pace per quelli che s’adoprano alla pace.

1 Mu vennad, ärgu püüdku paljud saada õpetajaiks, sest te teate, et me saame seda suurema nuhtluse.

2 Sest me kõik eksime palju. Kui keegi kõnes ei eksi, siis ta on täiuslik mees ja võib ka talitseda kogu ihu.

3 Kui me paneme suulised hobustele suhu, et nad oleksid meile sõnakuulelikud, siis me juhime kogu nende keha.

4 Vaata laevugi, ehk need küll on suured ja kangeist tuultest aetavad, juhitakse üsna väikese tüüriga sinna, kuhu päramehe tahtele meeldib.

5 Nõnda on ka keel pisuke liige ja kiitleb suurist asjust. Vaata, kui pisuke tuli süütab suure metsa!

6 Samuti on keel tuli, on maailm täis ülekohut; keel meie liikmete seas saab selliseks, mis reostab kogu ihu ja süütab põlema eluratta, nagu ta ise on süüdatud põrgust.

7 Sest kõikide, niihästi metselajate kui lindude, niihästi roomajate kui mereelajate loomu võib inimese loomujõud talitseda ja on talitsenud,

8 kuid keelt ei suuda ükski inimene talitseda, seda rahutut pahategijat, täis surmavat mürki.

9 Sellega me täname Issandat ja Isa, ja sellega me sajatame inimesi, kes on loodud Jumala sarnaseiks.

10 Samast suust lähtuvad tänu ja sajatus! Nii ei tohi olla, mu vennad!

11 Kas allikas samast soonest keedab välja magusat ja mõru vett?

12 Ega viigipuu, mu vennad, või kanda õlimarju või viinapuu viigimarju? Ei soolaallikas või anda magusat vett!

13 Kes teie seas on tark ja arusaaja? Näidaku see oma hea eluviisiga oma tegusid targas tasaduses.

14 Kui teil aga on südames kibedat kadedust ja riiakat meelt, siis ärge kiidelge ja ärge valetage tõe vastu.

15 See ei ole see tarkus, mis tuleb ülalt, vaid muldne, maine, kurjast vaimust pärit.

16 Sest kus on kadedust ja riiakust, seal on korratust ja igat halba asja.

17 Ent tarkus, mis on ülalt on küll kõigepealt puhas, siis rahulik, leplik, sõnakuulelik, täis halastust ja head vilja, kahtluseta, teeskluseta.

18 Õiguse vilja aga külvatakse rahus nende heaks, kes peavad rahu!