1 E GIUNSERO all’altra riva del mare nella contrada de’ Gadareni.
2 E, come Gesù fu uscito della navicella, subito gli venne incontro da’ monumenti, un uomo posseduto da uno spirito immondo.
3 Il quale avea la sua dimora fra i monumenti, e niuno potea tenerlo attaccato, non pur con catene.
4 Perciocchè spesso era stato attaccato con ceppi, e con catene; e le catene eran da lui state rotte, e i ceppi spezzati, e niuno potea domarlo.
5 E del continuo, notte e giorno, fra i monumenti, e su per li monti, andava gridando, e picchiandosi con pietre.
6 Ora, quando egli ebbe veduto Gesù da lungi, corse e l’adorò.
7 E dato un gran grido, disse: Che vi è fra me e te, Gesù, Figliuol dell’Iddio altissimo? Io ti scongiuro nel nome di Dio, che tu non mi tormenti.
8 Perciocchè egli gli diceva: Spirito immondo, esci di quest’uomo.
9 E Gesù gli domandò: Quale è il tuo nome? Ed esso rispose, dicendo: Io ho nome Legione, perciocchè siam molti.
10 Ed esso lo pregava molto che non li mandasse fuori di quella contrada.
11 Or quivi presso al monte era una gran greggia di porci che pasceva.
12 E tutti que’ demoni lo pregavano, dicendo: Mandaci in que’ porci, acciocchè entriamo in essi.
13 E Gesù prontamente lo permise loro; laonde quegli spiriti immondi, usciti, entraron ne’ porci; e quella greggia si gettò per lo precipizio nel mare or erano intorno a duemila, ed affogaron nel mare.
14 E coloro che pasturavano i porci fuggirono, e rapportaron la cosa nella città, e per li campi; e la gente uscì fuori, per vedere ciò che era avvenuto.
15 E venne a Gesù, e vide l’indemoniato che sedeva, ed era vestito; e colui che avea avuta la legione essere in buon senno; e temette.
16 E coloro che avean veduta la cosa raccontaron loro come era avvenuto all’indemoniato, e il fatto de’ porci.
17 Ed essi presero a pregarlo che se ne andasse da’ lor confini.
18 E come egli fu entrato nella navicella, colui ch’era stato indemoniato lo pregava di poter stare con lui.
19 Ma Gesù non gliel permise: anzi gli disse: Va’ a casa tua a’ tuoi, e racconta loro quanto gran cose il Signore ti ha fatte, e come egli ha avuta pietà di te.
20 Ed egli andò, e prese a predicare in Decapoli quanto gran cose Gesù gli avea fatte. E tutti si maravigliavano
21 ED essendo Gesù di nuovo passato all’altra riva, in su la navicella, una gran moltitudine si raunò appresso di lui; ed egli se ne stava appresso del mare.
22 Ed ecco, un de’ capi della sinagoga, chiamato per nome Iairo, venne; e vedutolo, gli si gittò a’ piedi.
23 E lo pregava molto instantemente, dicendo: La mia figliolina è all’estremo; deh! vieni, e metti le mani sopra lei acciocchè sia salvata, ed ella viverà.
24 Ed egli se ne andò con lui, e gran moltitudine lo seguitava, e l’affollava.
25 Or una donna, che avea un flusso di sangue già da dodici anni,
26 ed avea sofferte molte cose da molti medici, ed avea speso tutto il suo, senza alcun giovamento, anzi più tosto era peggiorata;
27 avendo udito parlar di Gesù, venne di dietro, nella turba, e toccò il suo vestimento.
28 Perciocchè diceva: Se sol tocco i suoi vestimenti, sarò salva.
29 E in quello stante il flusso del suo sangue si stagnò; ed ella si avvide nel suo corpo ch’ella era guarita di quel flagello.
30 E subito Gesù, conoscendo in se stesso la virtù ch’era proceduta da lui, rivoltosi nella turba, disse: Chi mi ha toccati i vestimenti?
31 Ed i suoi discepoli gli dissero: Tu vedi la turba che ti affolla, e dici: Chi mi ha toccato?
32 Ma egli guardava pure attorno, per veder colei che avea ciò fatto.
33 E la donna, paurosa, e tremante, sapendo ciò ch’era stato fatto in lei, venne, e gli si gittò a’ piedi, e gli disse tutta la verità.
34 Ma egli le disse: Figliuola, la tua fede ti ha salvata; vattene in pace, e sii guarita del tuo flagello
35 Mentre egli parlava ancora, vennero alcuni di casa del capo della sinagoga, dicendo: La tua figliuola è morta; perchè dài più molestia al Maestro?
36 Ma subito Gesù, udito ciò che si diceva, disse al capo della sinagoga: Non temere, credi solamente.
37 E non permise che alcuno lo seguitasse, se non Pietro, e Giacomo, e Giovanni, fratel di Giacomo.
38 E venne in casa del capo della sinagoga, e vide quivi un grande strepito, gente che piangevano, e facevano un grande urlare.
39 Ed entrato dentro, disse loro: Perchè fate tanto romore, e tanti pianti? la fanciulla non è morta, ma dorme.
40 Ed essi si ridevan di lui. Ma egli, messi fuori tutti, prese seco il padre e la madre della fanciulla, e coloro ch’erano con lui, ed entrò là dove la fanciulla giaceva.
41 E presa la fanciulla per la mano, le disse: Talita cumi; il che, interpretato, vuol dire: Fanciulla io tel dico, levati.
42 E subito la fanciullina si levò, e camminava; perciocchè era d’età di dodici anni. Ed essi sbigottirono di grande sbigottimento.
43 Ed egli comandò loro molto strettamente, che niuno lo sapesse; e ordinò che si desse da mangiare alla fanciulla
1 Ja nad tulid teisele poole merd gerasalaste maale.
2 Ja kui Ta paadist väljus, kohtas Teda varsti haudadest tulnud mees, kellel oli rüve vaim.
3 Mehe eluase oli surnuhaudades ja keegi ei suutnud teda ahelatega kinni panna,
4 sest ta oli mitu korda olnud kinni jalgrauus ja ahelais, aga oli ahelad puruks kiskunud ja jalgrauad katki murdnud, nii et ükski ei suutnud teda taltsutada.
5
6 Aga kui ta Jeesust kaugelt nägi, jooksis ta ja kummardas Teda
7 ja ütles suure häälega kisendades: „Mis Sinul on minuga tegemist, Jeesus, k
8 Sest Ta oli ütelnud temale: „Mine välja inimesest, sa rüve vaim!"
9 Ja Ta küsis temalt: „Mis su nimi on?" Ta ütles Talle: „Mu nimi on Leegion, sest meid on palju!"
10 Ja ta anus Teda väga, et Ta neid välja ei saadaks sealt maalt.
11 Ent seal oli mäe all suur seakari söömas.
12 Ja rüvedad vaimud anuksid Teda ning ütlesid: „Läheta meid sigade sisse, et me läheksime neisse!"
13 Ja Tema andis neile loa. Siis rüvedad vaimud väljusid ja läksid sigade sisse. Ja seakari kukutas enese ülepeakaela kaldalt merre, arvult ligi kaks tuhat, ja uppus merre.
14 Aga nende karjatsejad p
15 Ja nad tulid Jeesuse juure ja nägid seestunut, kelles oli olnud Leegion, istuvat, riietatud ja selge aruga olevat. Ja nad kartsid.
16 Ja need, kes seda olid näinud, jutustasid neile, mis seestunuga oli sündinud, ja sigadest.
17 Ja inimesed hakkasid Teda paluma, et ta nende maa-alalt ära läheks.
18 Kui Ta paati astus, palus Talt see, kes oli olnud seestunud, et Ta tohiks jääda Tema juure.
19 Aga Tema ei lubanud seda talle mitte, vaid ütles talle: „Mine koju omaste juure ja teata neile, mis suuri asju Issand sulle on teinud ja kuidas Ta sinu peale on halastanud."
20 Ja ta läks ära ja hakkas Dekapolis kuulutama, mis suuri asju Jeesus temale oli teinud. Ja k
21 Ja kui Jeesus paadiga jälle siiapoole kaldale oli j
22 Siis tuleb üks kogudusekoja ülemaid, Jairus nimi, ja langeb Teda nähes Tema jalge ette maha
23 ja palub Teda väga ning ütleb: „Mu tütreke on hinge vaakumas; ma palun, et Sa tuleksid ja paneksid Oma käed tema peale, et ta saaks terveks ning jääks ellu!"
24 Ja Ta läks temaga. Ja palju rahvast käis Tema järel ja r
25 Ja seal oli naine, kes oli kaksteistkümmend aastat olnud verit
26 ja oli saanud palju kannatada mitme arsti all ning oli kulutanud kogu oma vara, ilma et ta oleks mingit abi saanud, kuna haigus oli läinud veel pahemaks.
27 See oli kuulnud Jeesusest ja tuli rahva seas Tema selja taha ja puudutas Ta kuube.
28 Sest ta m
29 Ja kohe kuivas tema vereläte, ja ta tundis oma ihu vaevast terveks saanud olevat.
30 Ka Jeesus tundis kohe Iseeneses, et vägi Temast oli väljunud, pöördus ümber rahva seas ja küsis: „Kes puudutas Mu riideid?"
31 Tema jüngrid ütlesid Temale: „Sa näed, et rahvas r
32 Ent Ta vaatas ümber, et näha, kes seda oli teinud.
33 Siis l
34 Aga Ta ütles naisele: „Tütar, sinu usk on sind aidanud; mine rahuga ja ole terve oma vaevast!"
35 Kui Ta alles rääkis, tulid m
36 Aga Jeesus jättis tähele panemata, mida räägiti, ja ütles kogudusekoja ülemale: „Ara karda, usu vaid!"
37 Ja ta ei lasknud kedagi tulla ühes Enesega kui vaid Peetruse, Jakoobuse ja Johannese, Jakoobuse venna.
38 Ja nad tulevad kogudusekoja ülema majasse, ja Ta näeb käratsemist ja nutjaid ja ulujaid;
39 ja sisse minnes ütleb Ta neile: „Mis te käratsete ja nutate? Laps ei ole surnud, vaid magab!"
40 Ja nad naersid Teda. Aga kui Ta k
41 Ja lapse käest kinni hakates ütleb Ta temale: „Talitaa kuum!" see on t
42 Ja sedamaid t
43 Ja Ta keelas neid kangesti, et keegi seda ei saaks teada, ja käskis tütarlapsele süüa anda.