1 És elvégezteték az ég és a föld, és azoknak minden serege.

2 Mikor pedig elvégezé Isten hetednapon az õ munkáját, a melyet alkotott vala, megszûnék a hetedik napon minden munkájától, a melyet alkotott vala.

3 És megáldá Isten a hetedik napot, és megszentelé azt; mivelhogy azon szûnt vala meg minden munkájától, melyet teremtve szerzett vala Isten.

4 Ez az égnek és a földnek eredete, a mikor teremtettek. Mikor az Úr Isten a földet és az eget teremté,

5 Még semmiféle mezei növény sem vala a földön, s még semmiféle mezei fû sem hajtott ki, mert az Úr Isten [még] nem bocsátott vala esõt a földre; és ember sem vala, ki a földet mívelje;

6 Azonban pára szállott vala fel a földrõl, és megnedvesíté a föld egész színét.

7 És formálta vala az Úr Isten az embert a földnek porából, és lehellett vala az õ orrába életnek lehelletét. Így lõn az ember élõ lélekké.

8 És ültete az Úr Isten egy kertet Édenben, napkelet felõl, és abba helyezteté az embert, a kit formált vala.

9 És nevele az Úr Isten a földbõl mindenféle fát, tekintetre kedvest és eledelre jót, az élet fáját is, a kertnek közepette, és a jó és gonosz tudásának fáját.

10 Folyóvíz jõ vala pedig ki Édenbõl a kert megöntözésére; és onnét elágazik és négy fõágra szakad vala.

11 Az elsõnek neve Pison, ez az, a mely megkerüli Havilah egész földét, a hol az arany [terem.]

12 És annak a földnek aranya igen jó; ott van a Bdelliom és az Onix-kõ.

13 A második folyóvíz neve pedig Gihon; ez az, a mely megkerüli az egész Khús földét.

14 És a harmadik folyóvíz neve Hiddekel; ez az, a mely Assiria hosszában foly. A negyedik folyóvíz pedig az Eufrátes.

15 És vevé az Úr Isten az embert, és helyezteté õt az Éden kertjébe, hogy mívelje és õrizze azt.

16 És parancsola az Úr Isten az embernek, mondván: A kert minden fájáról bátran egyél.

17 De a jó és gonosz tudásának fájáról, arról ne egyél; mert a mely napon ejéndel arról, bizony meghalsz.

18 És monda az Úr Isten: Nem jó az embernek egyedül lenni; szerzek néki segítõ társat, hozzá illõt.

19 És formált vala az Úr Isten a földbõl mindenféle mezei vadat, és mindenféle égi madarat, és elvivé az emberhez, hogy lássa, minek nevezze azokat; mert a mely nevet adott az ember az élõ állatnak, az annak neve.

20 És nevet ada az ember minden baromnak, az ég madarainak, és minden mezei vadnak; de az embernek hozzá illõ segítõ társat nem talált vala.

21 Bocsáta tehát az Úr Isten mély álmot az emberre, és ez elaluvék. Akkor kivõn egyet annak oldalbordái közûl, és hússal tölté be annak helyét.

22 És alkotá az Úr Isten azt az oldalbordát, a melyet kivett vala az emberbõl, asszonynyá, és vivé az emberhez.

23 És monda az ember: Ez már csontomból való csont, és testembõl való test: ez asszonyembernek neveztessék, mert emberbõl vétetett.

24 Annakokáért elhagyja a férfiú az õ atyját és az õ anyját, és ragaszkodik feleségéhez: és lesznek egy testté.

25 Valának pedig mindketten mezítelenek, az ember és az õ felesége, és nem szégyenlik vala.

1 Nõnda on taevas ja maa ning kõik nende väed valmis saanud.

2 Ja Jumal lõpetas seitsmendal päeval Oma töö, mis Ta tegi, ja hingas seitsmendal päeval kõigist Oma tegudest, mis Ta oli teinud.

3 Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest Ta oli siis hinganud kõigist Oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud.

4 See on lugu taevaste ja maa sündimisest, kui need loodi. Sel ajal, kui Issand Jumal tegi maa ja taevad,

5 kui ainustki väljapõõsast ei olnud veel maa peal ja ainustki väljarohtu ei olnud veel tärganud, sest Issand Jumal ei olnud lasknud vihma sadada maa peale, ja inimest ei olnud põldu harimas,

6 tõusis udu maast ja kastis kogu mullapinda.

7 Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse elavat õhku: nõnda sai inimene elavaks hingeks.

8 Ja Issand Jumal istutas Eedeni rohuaia päevatõusu poole ja pani sinna inimese, kelle Ta oli valmistanud.

9 Ja Issand Jumal laskis maast tõusta kõiksugu puid, mis armsad olid pealtnäha ja millest hea oli süüa, ja elupuu keset aeda, ning hea ja kurja tundmise puu.

10 Ja Eedenist väljus jõgi rohuaeda kastma, sealtpeale jagunedes neljaks haruks:

11 esimese nimi on Piison, see voolab ümber kogu Havilamaa, kus kulda on;

12 selle maa kuld on hea, seal on bedolavaiku ja karneoolikive.

13 Ja teise jõe nimi on Giihon, see voolab ümber kogu Kuusimaa.

14 Ja kolmanda jõe nimi on Hiddekel, see voolab hommiku pool Assurit; ja neljas jõgi on Frat.

15 Ja Issand Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma.

16 Ja Issand Jumal keelas inimest ja ütles: „Kõigist aia puudest sa võid küll süüa,

17 aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!"

18 Ja Issand Jumal ütles: „Inimesel ei ole hea üksi olla; Ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on!"

19 Ja Issand Jumal valmistas mullast kõik loomad väljal ja kõik linnud taeva all ning tõi inimese juurde, et näha, kuidas tema neid nimetab. Ja kuidas inimene igat elavat olendit nimetas, nõnda pidi selle nimi olema.

20 Ja inimene pani nimed kõigile lojustele ja lindudele taeva all ja kõigile loomadele väljal, aga inimesele ei leidunud abi, kes tema kohane oleks.

21 Siis Issand Jumal laskis tulla raske une inimese peale ja see uinus magama; siis Ta võttis ühe tema küljeluudest ning sulges selle aseme taas lihaga.

22 Ja Issand Jumal ehitas küljeluu, mille Ta inimesest oli võtnud, naiseks ja tõi tema Aadama juurde.

23 Ja Aadam ütles: „See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast! Teda peab hüütama mehe naiseks, sest ta on mehest võetud!"

24 Seepärast mees jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha!

25 Ja nad olid mõlemad alasti, Aadam ja tema naine, ega häbenenud mitte.