1 Wherefore laying aside all malice, and all guile, and hypocrisies, and envies, and all evil speakings, 2 As newborn babes, desire the sincere milk of the word, that ye may grow thereby: 3 If so be ye have tasted that the Lord is gracious. 4 To whom coming, as unto a living stone, disallowed indeed of men, but chosen of God, and precious, 5 Ye also, as lively stones, are built up a spiritual house, an holy priesthood, to offer up spiritual sacrifices, acceptable to God by Jesus Christ. 6 Wherefore also it is contained in the scripture, Behold, I lay in Sion a chief corner stone, elect, precious: and he that believeth on him shall not be confounded. 7 Unto you therefore which believe he is precious: but unto them which be disobedient, the stone which the builders disallowed, the same is made the head of the corner, 8 And a stone of stumbling, and a rock of offence, even to them which stumble at the word, being disobedient: whereunto also they were appointed. 9 But ye are a chosen generation, a royal priesthood, an holy nation, a peculiar people; that ye should shew forth the praises of him who hath called you out of darkness into his marvellous light: 10 Which in time past were not a people, but are now the people of God: which had not obtained mercy, but now have obtained mercy.

11 Dearly beloved, I beseech you as strangers and pilgrims, abstain from fleshly lusts, which war against the soul; 12 Having your conversation honest among the Gentiles: that, whereas they speak against you as evildoers, they may by your good works, which they shall behold, glorify God in the day of visitation.

13 Submit yourselves to every ordinance of man for the Lord’s sake: whether it be to the king, as supreme; 14 Or unto governors, as unto them that are sent by him for the punishment of evildoers, and for the praise of them that do well. 15 For so is the will of God, that with well doing ye may put to silence the ignorance of foolish men: 16 As free, and not using your liberty for a cloke of maliciousness, but as the servants of God. 17 Honour all men. Love the brotherhood. Fear God. Honour the king. 18 Servants, be subject to your masters with all fear; not only to the good and gentle, but also to the froward. 19 For this is thankworthy, if a man for conscience toward God endure grief, suffering wrongfully. 20 For what glory is it, if, when ye be buffeted for your faults, ye shall take it patiently? but if, when ye do well, and suffer for it, ye take it patiently, this is acceptable with God. 21 For even hereunto were ye called: because Christ also suffered for us, leaving us an example, that ye should follow his steps: 22 Who did no sin, neither was guile found in his mouth: 23 Who, when he was reviled, reviled not again; when he suffered, he threatened not; but committed himself to him that judgeth righteously: 24 Who his own self bare our sins in his own body on the tree, that we, being dead to sins, should live unto righteousness: by whose stripes ye were healed. 25 For ye were as sheep going astray; but are now returned unto the Shepherd and Bishop of your souls.

1 Siis pange nüüd maha kõik kurjus ja kõik kavalus ja silmakirjatsus ja kadedus ja kõik keelekandmine

2 ning himustage otsekui vastsündinud lapsed vaimset täispiima, et te selle läbi võiksite kasvada õndsuseks,

3 kui te olete maitsnud, et Issand on helde, tulles Tema juurde

4 kui elava kivi juurde, mis küll inimeste poolt on põlatud, aga Jumala juures on ära valitud ja väga kallis,

5 ja teiegi ehituge üles kui elavad kivid vaimulikuks kojaks ja pühaks preesterkonnaks ohverdama vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meelepärased Jeesuse Kristuse kaudu.

6 Sellepärast ongi lugeda Kirjas: „Vaata, Mina panen Siionisse valitud kalli nurgakivi, ja kes Temasse usub, see ei satu häbisse!"

7 Teile nüüd, kes usute, on Ta kallihinnaline; aga uskmatuile on Ta „kivi, mille hooneehitajad põlgasid, kuid mis sai nurgakiviks",

8 ja „komistuskiviks ja pahanduskaljuks". Nemad „tõukavad Tema vastu", sest nad ei kuule sõna, ja selleks on need ka pandud.

9 Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite Tema aulisi tegusid", Kes teid on kutsunud pimedusest Oma imelise valguse juurde,

10 teie, kes muiste olite „mitterahvas", aga nüüd olete Jumala rahvas; kes „ei olnud armu saanud", aga nüüd olete armu saanud!

11 Armsad, ma manitsen teid kui „võõraid ja majalisi" hoiduda lihalikest himudest, mis sõdivad hinge vastu,

12 ja elada vooruslikku elu paganate keskel, et nad selles, mille pärast nad teist kui kurjategijaist paha räägivad, teie häid tegusid nähes annaksid Jumalale austust „katsumispäeval"!

13 Alistuge kõigele inimeste seatud korrale Issanda pärast, olgu kuningale kui ülemale valitsejale,

14 või pealikuile kui neile, keda tema on läkitanud kurjategijaile nuhtluseks, aga heategijaile kiituseks.

15 Sest nõnda on Jumala tahtmine, et teie, tehes head, tõkestaksite mõistmatute inimeste rumalust —

16 kui vabad ja mitte kui need, kellele vabadus on kurjuse katteks, vaid kui Jumala sulased.

17 Austage kõiki, armastage vendi, kartke Jumalat, austage kuningat!

18 Sulased, olge kõige kartusega allaheitlikud oma isandaile, mitte ainult headele ja leplikele, vaid ka tigedaile.

19 Sest see on arm, kui keegi südametunnistuse pärast Jumala ees talub viletsusi, kannatades süütult.

20 Sest mis kiitus see on, kui teid pekstakse patu pärast ning te jääte kannatlikuks? Aga kui te head tehes ja kurja kannatades püsite kannatlikena, siis on see arm Jumala juures.

21 Selleks te ju olete kutsutud, sest et Kristuski kannatas teie eest ja jättis teile eeskuju, et te käiksite Tema jälgedes,

22 „kes ei teinud pattu ja Kelle suust ei leitud pettust",

23 Kes ei sõimanud vastu, kui Teda sõimati, Kes ei ähvardanud, kui Ta kannatas, vaid jättis selle hooleks, Kes mõistab kohut õigesti,

24 Kes meie patud ise kandis üles ristipuule Oma ihus, et meie pattudele ära sureksime ja elaksime õigusele, Kelle vermete tõttu te olete terveks saanud.

25 Sest te olite „nagu eksijad lambad", aga nüüd te olete pöördunud oma hingede Karjase ja Hooldaja poole.