1 What shall we say then? Shall we continue in sin, that grace may abound? 2 God forbid. How shall we, that are dead to sin, live any longer therein? 3 Know ye not, that so many of us as were baptized into Jesus Christ were baptized into his death? 4 Therefore we are buried with him by baptism into death: that like as Christ was raised up from the dead by the glory of the Father, even so we also should walk in newness of life. 5 For if we have been planted together in the likeness of his death, we shall be also in the likeness of his resurrection: 6 Knowing this, that our old man is crucified with him, that the body of sin might be destroyed, that henceforth we should not serve sin. 7 For he that is dead is freed from sin. 8 Now if we be dead with Christ, we believe that we shall also live with him: 9 Knowing that Christ being raised from the dead dieth no more; death hath no more dominion over him. 10 For in that he died, he died unto sin once: but in that he liveth, he liveth unto God. 11 Likewise reckon ye also yourselves to be dead indeed unto sin, but alive unto God through Jesus Christ our Lord. 12 Let not sin therefore reign in your mortal body, that ye should obey it in the lusts thereof. 13 Neither yield ye your members as instruments of unrighteousness unto sin: but yield yourselves unto God, as those that are alive from the dead, and your members as instruments of righteousness unto God. 14 For sin shall not have dominion over you: for ye are not under the law, but under grace. 15 What then? shall we sin, because we are not under the law, but under grace? God forbid. 16 Know ye not, that to whom ye yield yourselves servants to obey, his servants ye are to whom ye obey; whether of sin unto death, or of obedience unto righteousness? 17 But God be thanked, that ye were the servants of sin, but ye have obeyed from the heart that form of doctrine which was delivered you. 18 Being then made free from sin, ye became the servants of righteousness. 19 I speak after the manner of men because of the infirmity of your flesh: for as ye have yielded your members servants to uncleanness and to iniquity unto iniquity; even so now yield your members servants to righteousness unto holiness. 20 For when ye were the servants of sin, ye were free from righteousness. 21 What fruit had ye then in those things whereof ye are now ashamed? for the end of those things is death. 22 But now being made free from sin, and become servants to God, ye have your fruit unto holiness, and the end everlasting life. 23 For the wages of sin is death; but the gift of God is eternal life through Jesus Christ our Lord.

1 Mis me nüüd ütleme? Kas peame jääma patusse, et arm suureneks?

2 Ei milgi kombel! Meie, kes oleme ära surnud patule, kuidas peaksime veel elama selles?

3 Või te ei tea, et nii mitu, kui meid on ristitud Kristusesse Jeesusesse, oleme ristitud Tema surmasse?

4 Me oleme siis surmasse ristimise kaudu ühes Temaga maha maetud, et otsekui Kristus on surnuist üles äratatud Isa au läbi, nõnda meiegi käiksime uues elus.

5 Sest kui me oleme kasvanud ühte Tema surma sarnasusega, siis saame üheks ka Tema ülestõusmise sarnasusega,

6 kuna me seda teame, et meie vana inimene on ühes temaga risti löödud, et patuihu kaotataks, nõnda et me enam ei orjaks pattu;

7 sest kes on surnud, see on õigeks mõistetud patust.

8 Aga kui me ühes Kristusega oleme surnud, siis usume, et me ühes Temaga saame ka elama.

9 Sest me teame, et Kristus pärast seda, kui Ta surnuist üles äratati, enam ei sure; surm ei valitse enam Tema üle.

10 Sest mis Ta suri, seda Ta suri patule ühe korra; aga mis Ta elab, elab Ta Jumalale.

11 Nõnda arvake teiegi endid surnud olevat patule, aga elavat Jumalale Kristuses Jeesuses.

12 Seepärast ärgu valitsegu siis patt teie surelikus ihus, et te kuulaksite teda tema himudes.

13 Ärge ka mitte andke oma liikmeid ülekohtu relviks patule, vaid andke iseendid Jumalale kui need, kes surnuist on saanud elavaks, ja oma liikmed õiguse relviks Jumalale.

14 Sest patt ei tohi teie üle valitseda, sellepärast et teie ei ole käsu all, vaid armu all.

15 Kuidas siis? Kas hakkame pattu tegema, sest me ei ole käsu all, vaid armu all? Mitte sugugi!

16 Eks te tea, et kelle orjaks te hakkate sõnakuulmises, selle orjad te olete, kelle sõna te kuulete, kas patu orjad surmaks või sõnakuulmise orjad õiguseks?

17 Aga tänu Jumalale, et te olite patu orjad, aga nüüd olete südamest saanud sõnakuulelikuks sellele õpetuse väljendusele, mille juurde teid on juhatatud,

18 ja et te patust vabanenuina olete saanud õiguse orjadeks!

19 Ma räägin inimese kombel teie liha nõtruse pärast. Sest otsekui te oma liikmed andsite orjadeks rüvedusele ja ülekohtule, selleks et käsust üle astuda, nõnda andke nüüd oma liikmed õiguse orjadeks pühitsusele.

20 Sest kui te olite patu orjad, olite vabad õigusest.

21 Mis vilja te kandsite siis? Niisugust, millest teil nüüd on häbi! Sest selle lõpp on surm!

22 Aga nüüd, et te olete saanud patust vabaks ja Jumala orjadeks, on teie vili pühitsuseks ja selle lõpp on igavene elu.

23 Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas!