1 Skvarbiu žvilgsniu permetęs sinedrioną, Paulius prabilo: "Vyrai broliai! Iki šios dienos elgiausi Dievo akivaizdoje visiškai gryna sąžine".2 Bet vyriausiasis kunigas Ananijas įsakė šalia stovintiesiems smogti jam per burną.3 Tuomet Paulius jam tarė: "Tau smogs Dievas, tu, pabaltinta siena! Tu čia sėdi, kad mane teistum pagal Įstatymą, o liepi mane mušti prieš Įstatymą?"4 Šalia esantys tarė: "Tu keiki vyriausiąjį Dievo kunigą?!"5 Paulius atsiliepė: "Broliai, aš nežinojau, kad jis vyriausiasis kunigas. Juk parašyta: ‘Nepiktžodžiauk savo tautos vadovui’ ".6 Supratęs, kad viena dalis buvo sadukiejai, o kitafariziejai, Paulius sušuko sinedrionui: "Vyrai broliai, aš fariziejus, fariziejaus sūnus, ir esu teisiamas už mirusiųjų prisikėlimo viltį!"7 Jam tai pasakius, tarp fariziejų ir sadukiejų kilo barnis, ir susirinkimas suskilo.8 Mat sadukiejai sako, kad nėra nei prisikėlimo, nei angelų, nei dvasios, o fariziejai tuos dalykus pripažįsta.9 Todėl kilo didelis triukšmas. Atsistoję fariziejų pusės Rašto žinovai griežtai prieštaravo, sakydami: "Mes nerandame nieko blogo šitame žmoguje. O jeigu jam kalbėjo dvasia arba angelas, nesipriešinkime Dievui!"10 Įsisiautėjus smarkiam ginčui, tribūnas, bijodamas, kad jie nesudraskytų Pauliaus, įsakė kareivių daliniui nusileisti žemyn, išplėšti Paulių iš jų ir nuvesti į kareivines.11 Kitą naktį šalia jo stojo Viešpats ir tarė: "Būk drąsus, Pauliau! Kaip liudijai apie mane Jeruzalėje, taip turėsi liudyti ir Romoje".12 Dieną slaptai susirinko žydų būrys ir prisiekė nei valgyti, nei gerti, kol nužudys Paulių.13 Tokią sankalbą padarė daugiau negu keturiasdešimt žmonių.14 Jie nuėjo pas aukštuosius kunigus bei vyresniuosius ir pasakė: "Mes siekte prisiekėme nieko neragauti, kol nužudysime Paulių.15 Todėl dabar jūs kartu su sinedrionu prašykite tribūną, kad jis pristatytų jį jums rytoj, lyg norėtumėte tiksliau ištirti jo bylą. Tuo tarpu mes būsime pasiruošę užmušti jį kelyje".16 Apie šį suokalbį nugirdo Pauliaus sesers sūnus. Jis atėjo į kareivines ir pranešė Pauliui.17 Tada Paulius, pasivadinęs vieną šimtininką, paprašė: "Nuvesk šį jaunuolį pas tribūną. Jis turi jam kai ką pranešti".18 Tas, paėmęs jį, nuvedė pas tribūną ir paaiškino: "Kalinys Paulius pasišaukė mane ir paprašė, kad atvesčiau pas tave šitą jaunuolį. Jis turįs tau kai ką pasakyti".19 Tribūnas, paėmęs jį už rankos, pasivedė į šalį ir paklausė: "Ką turi man pranešti?"20 Tas atsakė: "Žydai susitarė prašyti tave, kad rytoj nuvestum Paulių į sinedrioną, neva norėdami tiksliau ištirti jo bylą.21 Netikėk jais! Nes jo tyko daugiau negu keturiasdešimt vyrų, kurie prisiekė nei valgyti, nei gerti, kol jį nužudys. Jie jau dabar pasiruošę ir laukia tavo sutikimo".22 Tribūnas atleido jaunuolį ir griežtai įsakė: "Niekam nesakyk, kad tu man tai pranešei".23 Pasišaukęs du šimtininkus, tribūnas pasakė: "Nuo trečios valandos nakties laikykite parengtyje žygiuoti į Cezarėją du šimtus kareivių, septyniasdešimt raitelių ir du šimtus ietininkų.24 Parūpinkite ir arklių, kad raitą Paulių saugiai nugabentų pas valdytoją Feliksą".25 Ir jis parašė tokio turinio laišką:26 "Klaudijus Lisijas kilniausiajam valdytojui Feliksui siunčia sveikinimą.27 Šitą vyrą žydai buvo nutvėrę ir norėjo nužudyti. Aš, atėjęs su kareiviais, jį išgelbėjau, sužinojęs esant Romos pilietį.28 Norėdamas patirti jo apkaltinimo priežastį, nuvedžiau jį į jų sinedrioną.29 Radau, kad jis kaltinamas dėl jų Įstatymo klausimų, o ne dėl kokio nusikaltimo, baustino mirtimi ar kalėjimu.30 Kadangi man buvo pranešta apie žydų ruošiamą pasikėsinimą į šį vyrą, tai nedelsdamas siunčiu jį pas tave, nurodęs ir kaltintojams, kad jie tau pateiktų prieš jį turimus kaltinimus. Lik sveikas".31 Kareiviai, vykdydami įsakymą, paėmė ir nugabeno nakčia Paulių į Antipatridę.32 Rytojaus dieną jie pasiuntė su juo raitelius, o patys sugrįžo į kareivines.33 Anie, atvykę į Cezarėją, įteikė valdytojui laišką ir pristatė Paulių.34 Perskaitęs laišką, jis pasiteiravo, iš kokios provincijos tas esąs. Sužinojęs, kad iš Kilikijos,35 jis pasakė: "Aš tave išklausysiu, kai atvyks tavo kaltintojai". Ir liepė jį saugoti Erodo pretorijuje.
1 Aga Paulus pööras oma silmad Suurkohtu poole ning ütles: „Mehed, vennad, ma olen täiesti hea südametunnistusega Jumala ees elanud tänase päevani!"2 Aga ülempreester Ananias käskis neid, kes ta lähedal seisid, lüüa temale vastu suud.3 Siis Paulus ütles talle: „Küll Jumal sind lööb, sa lubjatud sein! Sina istud ja mõistad kohut minu üle käsku mööda ja käsid mind lüüa käsu vastu?"4 Lähedal seisjad aga ütlesid: „Kas sa teotad Jumala ülempreestrit?"5 Paulus ütles: „Vennad, ma ei teadnud, et ta on ülempreester, sest on kirjutatud: oma rahva ülemat ära sajata!"6 Kuna aga Paulus teadis, et üks osa neist oli sadusere ja teine varisere, siis ta hüüdis Suurkohtu ees: „Mehed, vennad, ma olen variser ja variseri poeg, lootuse ja surnute ülestõusmise pärast olen ma kohtu ees!"7 Kui ta seda oli rääkinud, tõusis kära variseride ja saduseride vahel ja nende hulk läks lahku.8 Sest saduserid ei ütle ülestõusmist olevat, samuti Ingleid ja vaime; aga variserid tunnustavad mõlemaid.9 Siis tõusis suur karjumine, ja kirjatundjad variseride hulgast tõusid ja vaidlesid kangesti ning ütlesid: „Me ei leia ühtki paha sellest inimesest! Ehk aga on vaim või Ingel temaga rääkinud?"10 Aga kui kära läks suureks, kartis ülempealik, et nad Pauluse lõhki kisuvad, ja käskis sõjaväe alla minna ja ta ära kiskuda nende seast ja viia kindlusesse.11 Aga järgmisel ööl seisis Issand ta juures ning ütles: „Ole julge, Paulus! Sest otsekui sa neid asju Minust oled tunnistanud Jeruusalemmas, nõnda pead sa tunnistama ka Roomas!"12 Kui nüüd valgeks läks, heitsid mõned juudid ühte nõusse ja andsid isekeskis vande, et nad ei söö ega joo, enne kui nad on Pauluse tapnud.13 Ja neid oli rohkem kui nelikümmend, kes nõnda olid heitnud vandeliitu.14 Need läksid ülempreestrite ja vanemate juurde ning ütlesid: „Me oleme needes vandunud mitte midagi suhu võtta, enne kui oleme tapnud Pauluse!15 Pange siis teie nüüd ühes Suurkohtuga ülempealikule ette, et ta homme tema tooks teie ette, otsekui tahaksite teie ta asja paremini üle kuulata; aga meie oleme valmis teda tapma, enne kui ta saab teie ette!"16 Aga Pauluse õepoeg sai kuulda varitsemisnõust ja läks alla ning tuli kindlusesse ja teatas seda Paulusele.17 Siis Paulus kutsus enese juurde ühe pealikuist ja ütles: „Vii see noormees ülempealiku juurde, sest tal on midagi temale öelda!"18 See võttis siis tema ja saatis ta ülempealiku juurde ja ütles: „Vang Paulus kutsus mind enese juurde ja palus noormehe tuua sinu juurde, sest tal on midagi sulle rääkida!"19 Aga ülempealik võttis ta kättpidi ja viis ta kõrvale ning küsis temalt: „Mis sul on mulle teatada?"20 Tema ütles: „Juudid on heitnud ühte nõusse sind paluda, et sa Pauluse homme laseksid viia Suurkohtu ette, otsekui sa mõtleksid paremini üle kuulata tema asja.21 Aga sina ära usu neid, sest rohkem kui nelikümmend meest nende seast varitsevad teda; need on vandunud mitte enne süüa ja juua kui nad tema on tapnud; ja nüüd on nad valmis ning ootavad sinu luba!"22 Siis laskis ülempealik noormehe ära minna ja keelas teda kellelegi rääkimast, et ta seda oli temale teada andnud.23 Ja ta kutsus enese juurde kaks pealikuist ning ütles: „Seadke valmis kakssada sõjameest Kaisareasse minemiseks ja seitsekümmend ratsameest ja kakssada piigimeest kolmandal öötunnil,24 samuti pidage ratsaloomad valmis, et ühe selga panna Paulus ja tema tervelt viia maavalitseja Feeliksi juurde."25 Ka kirjutas ta kirja nende sõnadega:26 „Klaudius Lüüsias läkitab aulikule maavalitsejale Feeliksile palju tervist!27 Selle mehe olid juudid kinni võtnud ja tahtsid teda tappa; siis tulin mina sõjaväega vahele ja võtsin ta ära nende käest ja sain teada, et ta on Rooma kodanik.28 Ja et ma tahtsin teada saada, mis süü pärast nad ta peale kaebasid, viisin ma ta nende Suurkohtu ette29 ja leidsin, et ta peale kaevati nende käsuõpetusse puutuvate vaidluste pärast; aga ükski kaebus ei olnud niisugune, mis oleks olnud surma või vangistust väärt.30 Aga kui mulle teada anti, et juutidel on kaval nõu selle mehe vastu, saatsin ma tema sedamaid sinu juurde ja käskisin ka kaebajaid sinu ees kõnelda tema vastu!"31 Vastavalt saadud käsule võtsid siis sõjamehed Pauluse ja viisid ta ära läbi öö Antipatrisesse.32 Aga järgmisel päeval lasksid nad ratsamehed temaga edasi minna ja pöördusid ise tagasi kindlusesse.33 Kui need Kaisareasse jõudsid, andsid nad kirja ära maavalitseja kätte ja viisid ka Pauluse tema ette.34 Kui maavalitseja oli kirja lugenud, küsis ta, kust maakonnast see mees on, ja teada saades, et ta on Kiliikiast,35 ütles ta: „Ma tahan sind üle kuulata, kui su kaebajad ka siia jõuavad!" Ja ta käskis teda hoida Heroodese peavahis.