1 Agrippa aber sprach zu Paulus: es ist dir erlaubt, für dich zu reden. Da reckte Paulus die Hand aus und verantwortete sich:
2 Es ist mir sehr lieb, König Agrippa, daß ich mich heute vor dir verantworten soll über alles, dessen ich von den Juden beschuldigt werde;
3 allermeist weil du weißt alle Sitten und Fragen der Juden. Darum bitte ich dich, du wollest mich geduldig hören.
4 Zwar mein Leben von Jugend auf, wie das von Anfang unter diesem Volk zu Jerusalem zugebracht ist, wissen alle Juden,
5 die mich von Anbeginn gekannt haben, wenn sie es wollten bezeugen. Denn ich bin ein Pharisäer gewesen, welches ist die strengste Sekte unseres Gottesdienstes.
6 Und nun stehe ich und werde angeklagt über die Hoffnung auf die Verheißung, so geschehen ist von Gott zu unsern Vätern,
7 zu welcher hoffen die zwölf Geschlechter der Unsern zu kommen mit Gottesdienst emsig Tag und Nacht. Dieser Hoffnung halben werde ich, König Agrippa, von den Juden beschuldigt.
8 Warum wird das für unglaublich bei euch geachtet, das Gott Tote auferweckt?
9 Zwar meinte ich auch bei mir selbst, ich müßte viel zuwider tun dem Namen Jesu von Nazareth,
10 wie ich denn auch zu Jerusalem getan habe, da ich viele Heilige in das Gefängnis verschloß, darüber ich Macht von den Hohenpriestern empfing; und wenn sie erwürgt wurden, half ich das Urteil sprechen.
11 Und durch alle Schulen peinigte ich sie oft und zwang sie zu lästern; und war überaus unsinnig auf sie, verfolgte sie auch bis in die fremden Städte.
12 Über dem, da ich auch gen Damaskus reiste mit Macht und Befehl von den Hohenpriestern,
13 sah ich mitten am Tage, o König, auf dem Wege ein Licht vom Himmel, heller denn der Sonne Glanz, das mich und die mit mir reisten, umleuchtete.
14 Da wir aber alle zur Erde niederfielen, hörte ich eine Stimme reden zu mir, die sprach auf hebräisch: Saul, Saul, was verfolgst du mich? Es wird dir schwer sein, wider den Stachel zu lecken.
15 Ich aber sprach: HERR, wer bist du? Er sprach: Ich bin Jesus, den du verfolgst; aber stehe auf und tritt auf deine Füße.
16 Denn dazu bin ich dir erschienen, daß ich dich ordne zum Diener und Zeugen des, das du gesehen hast und das ich dir noch will erscheinen lassen;
17 und ich will dich erretten von dem Volk und von den Heiden, unter welche ich dich jetzt sende,
18 aufzutun ihre Augen, daß sie sich bekehren von der Finsternis zu dem Licht und von der Gewalt des Satans zu Gott, zu empfangen Vergebung der Sünden und das Erbe samt denen, die geheiligt werden durch den Glauben an mich.
19 Daher, König Agrippa, war ich der himmlischen Erscheinung nicht ungläubig,
20 sondern verkündigte zuerst denen zu Damaskus und Jerusalem und in alle Gegend des jüdischen Landes und auch der Heiden, daß sie Buße täten und sich bekehrten zu Gott und täten rechtschaffene Werke der Buße.
21 Um deswillen haben mich die Juden im Tempel gegriffen und versuchten, mich zu töten.
22 Aber durch Hilfe Gottes ist es mir gelungen und stehe ich bis auf diesen Tag und zeuge beiden, dem Kleinen und Großen, und sage nichts außer dem, was die Propheten gesagt haben, daß es geschehen sollte, und Mose:
23 daß Christus sollte leiden und der erste sein aus der Auferstehung von den Toten und verkündigen ein Licht dem Volk und den Heiden.
24 Da er aber solches zur Verantwortung gab, sprach Festus mit lauter Stimme: Paulus, du rasest! Die große Kunst macht dich rasend.
25 Er aber sprach: Mein teurer Festus, ich rase nicht, sondern rede wahre und vernünftige Worte.
26 Denn der König weiß solches wohl, zu welchem ich freudig rede. Denn ich achte, ihm sei der keines verborgen; denn solches ist nicht im Winkel geschehen.
27 Glaubst du, König Agrippa, den Propheten? Ich weiß, daß du glaubst.
28 Agrippa aber sprach zu Paulus: Es fehlt nicht viel, du überredest mich, daß ich ein Christ würde.
29 Paulus aber sprach: Ich wünschte vor Gott, es fehle nun an viel oder an wenig, daß nicht allein du, sondern alle, die mich heute hören, solche würden, wie ich bin, ausgenommen diese Bande.
30 Und da er das gesagt, stand der König auf und der Landpfleger und Bernice und die die mit ihnen saßen,
31 und wichen beiseits, redeten miteinander und sprachen: Dieser Mensch hat nichts getan, das des Todes oder der Bande wert sei.
32 Agrippa aber sprach zu Festus: Dieser Mensch hätte können losgegeben werden, wenn er sich nicht auf den Kaiser berufen hätte.
1 Aga Agrippas ütles Paulusele: „Sul on luba enese eest rääkida!" Siis Paulus sirutas oma käe ja kostis enese eest nõnda:
2 „Ma arvan enesele õnneks, kuningas Agrippas, et ma täna sinu ees saan kosta kõigi nende kaebuste pärast, mis juudid tõstavad minu vastu,
3 seda enam, et sa tunned kõiki juutide kombeid ja vaidlusküsimusi. Sellepärast ma palun sind mind kannatlikult kuulata.
4 Minu elukorda mu noorest east alates, kuidas see mul algusest on olnud oma rahva seas Jeruusalemmas, teavad kõik juudid,
5 sest nad tunnevad mind algusest peale, kui nad aga tahavad seda tunnistada, et mina kui variser olen elanud meie jumalateenistuse kõige rangemate kommete järgi.
6 Ja nüüd ma seisan kohtu ees lootuse pärast selle tõotuse peale, mille Jumal on andnud meie esiisadele
7 ja mille täitumist meie kaksteist suguharu ööd ja päevad alati Jumalat teenides loodavad näha. Selle lootuse pärast, kuningas, tõstavad juudid kaebust minu peale!
8 Mis? Kas teil peetakse uskumatuks asjaks, et Jumal surnuid üles äratab?
9 Ka mina ise olin arvamisel, et ma pean kõikepidi vastu panema Jeesuse Naatsaretlase nimele,
10 mida ma ka tegin Jeruusalemmas. Ma panin palju pühi inimesi vangi, kui ma ülemailt preestreilt olin saanud selleks loa. Ja kui need tapeti, andsin mina oma hääle selle poolt.
11 Ja ma nuhtlesin neid sageli kõigis kogudusekodades ja sundisin neid pilkama Jumalat ning olin päris hull nende vastu neid taga kiusates ka välismaa linnadeni.
12 Ja kui ma ka neis asjus läksin Damaskusesse ülempreestrite volituse ja loaga,
13 siis ma nägin, kuningas, keskpäevaajal tee peal valgust, mis oli heledam kui päike ja paistis taevast minu ja nende ümber, kes ühes minuga teel olid.
14 Aga kui me kõik maha kukkusime, kuulsin ma üht häält mulle heebrea keeli ütlevat: Saul! Saul! Miks sa Mind taga kiusad? Sulle läheb raskeks astla vastu takka üles lüüa!
15 Mina aga ütlesin: kes Sa oled, Issand? Issand ütles: Mina olen Jeesus, Keda sa taga kiusad!
16 Tõuse siis nüüd üles ja seisa oma jalgel, sest Ma olen sulle ilmunud selleks, et Ma sind seaksin Oma sulaseks ja selle tunnistajaks, kuidas Ma veel sulle ilmun ning
17 päästan sind su rahva ja paganate käest, kelle juurde Ma sind nüüd läkitan
18 avama nende silmi, et nad pimedusest pöörduksid valguse poole ja saatana võimuse alt Jumala poole ning saaksid pattude andeksandmist ja osa nende seas, kes on pühitsetud usu läbi Minusse!
19 Sellepärast, kuningas Agrippas, ei olnud ma kuulmatu taevase nägemuse vastu,
20 vaid jutlustasin esiti neile, kes elavad Damaskuses, ja siis neile, kes elavad Jeruusalemmas ja kogu Judeamaal, ja paganaile, et nad meelt parandaksid ja pöörduksid Jumala poole ning teeksid õigeid meeleparanduse tegusid.
21 Selle asja pärast on juudid mind kinni võtnud pühakojas ja on püüdnud mind tappa.
22 Aga et ma tänapäevani olen Jumalalt abi saanud, siis ma seisan veel siin ja tunnistan nii väikestele kui suurtele ega ütle muud midagi kui seda, mis prohvetid ja Mooses on rääkinud tulevasist asjust,
23 et Kristus pidi kannatama ja esimesena surnuist üles tõusma ning kuulutama valgust niihästi juutidele kui paganaile!"
24 Aga kui ta nõnda enese eest kostis, ütles Festus suure häälega: „Paulus, sa jampsid! Suur kirjatarkus paneb sind jampsima!"
25 Aga Paulus ütles: „Auline Festus, ma ei jampsi mitte, vaid ma räägin tõelisi ja mõistlikke sõnu!
26 Sest kuningas teab neid asju küll ja temale mina räägin ka julgesti, sest ma ei arva midagi temale teadmata olevat neist asjust; ei ole ju need nurgas sündinud.
27 Kas sina, kuningas Agrippas, usud prohveteid? Ma tean, et sa usud!"
28 Aga Agrippas ütles Paulusele: „Ei puudu palju, sa meelitad mind, et ma saaksin kristlaseks!"
29 Aga Paulus ütles: „Ma sooviksin küll Jumalalt, olgu piskus või paljus, et mitte ainult sina, vaid ka kõik, kes mind täna kuulete, saaksite niisuguseiks nagu mina olen, aga ilma nende köidikuteta!"
30 Siis tõusid üles kuningas ja maavalitseja ja Berniike ning need, kes nendega istusid,
31 ja läksid kõrvale ning rääkisid isekeskis ja ütlesid: „See inimene ei tee midagi, mis oleks surma ja köidikute väärt!"
32 Siis Agrippas ütles Festusele: „Selle inimese oleks võinud lahti lasta, kui ta mitte ei oleks nõudnud keisri kohut!"