1 Jakob hob seine Augen auf und sah seinen Bruder Esau kommen mit vierhundert Mann. Und er teilte seine Kinder zu Lea und Rahel und zu den beiden Mägden

2 und stellte die Mägde mit ihren Kindern vornean und Lea mit ihren Kindern hernach und Rahel mit Joseph zuletzt.

3 Und er ging vor ihnen her und neigte sich siebenmal auf die Erde, bis er zu seinem Bruder kam.

4 Esau aber lief ihm entgegen und herzte ihn und fiel ihm um den Hals und küßte ihn; und sie weinten.

5 Und er hob seine Augen auf und sah die Weiber mit den Kindern und sprach: Wer sind diese bei dir? Er antwortete: Es sind Kinder, die Gott deinem Knecht beschert hat.

6 Und die Mägde traten herzu mit ihren Kindern und neigten sich vor ihm.

7 Lea trat auch herzu mit ihren Kindern und neigten sich vor ihm. Darnach trat Joseph und Rahel herzu und neigten sich auch vor ihm.

8 Und er sprach: Was willst du mit all dem Heere, dem ich begegnet bin? Er antwortete: Daß ich Gnade fände vor meinem Herrn.

9 Esau sprach: Ich habe genug, mein Bruder; behalte was du hast.

10 Jakob antwortete: Ach, nicht! Habe ich Gnade gefunden vor dir, so nimm mein Geschenk von meiner Hand; denn ich sah dein Angesicht, als sähe ich Gottes Angesicht; und laß dir's wohl gefallen von mir.

11 Nimm doch den Segen von mir an, den ich dir zugebracht habe; denn Gott hat mir's beschert, und ich habe alles genug. Also nötigte er ihn, daß er's nahm.

12 Und er sprach: Laß uns fortziehen und reisen, ich will mit dir ziehen.

13 Er aber sprach zu ihm: Mein Herr, du erkennest, daß ich zarte Kinder bei mir habe, dazu säugende Schafe und Kühe; wenn sie einen Tag übertrieben würden, würde mir die ganze Herde sterben.

14 Mein Herr ziehe vor seinem Knechte hin. Ich will gemächlich hintennach treiben, nach dem das Vieh und die Kinder gehen können, bis daß ich komme zu meinem Herrn nach Seir.

15 Esau sprach: So will ich doch etliche bei dir lassen vom Volk, das mit mir ist. Er antwortete: Was ist's vonnöten? Laß mich nur Gnade vor meinem Herrn finden.

16 Also zog des Tages Esau wiederum seines Weges gen Seir.

17 Und Jakob zog gen Sukkoth und baute sich ein Haus und machte seinem Vieh Hütten; daher heißt die Stätte Sukkoth.

18 Darnach zog Jakob mit Frieden zu der Stadt Sichems, die im Lande Kanaan liegt (nachdem er aus Mesopotamien gekommen war), und machte sein Lager vor der Stadt

19 und kaufte ein Stück Acker von den Kindern Hemors, des Vaters Sichems, um hundert Groschen; daselbst richtete er seine Hütte auf.

20 Und er richtete daselbst einen Altar zu und rief an den Namen des starken Gottes Israels.

1 Kui Jaakob oma silmad üles tõstis ja vaatas, ennäe, siis tuli Eesav ja ühes temaga nelisada meest! Ta jaotas nüüd lapsed Lea ja Raaheli ja mõlemate ümmardajate vahel,

2 seadis ümmardajad ja nende lapsed ette, Lea ja tema lapsed nende järele, Raaheli ja Joosepi viimseiks.

3 Ta ise aga läks nende eel ja kummardas seitse korda maani, kuni ta jõudis oma venna juurde.

4 Aga Eesav jooksis temale vastu ja süleles teda, langes temale kaela ja suudles teda; ja nad nutsid.

5 Siis ta tõstis oma silmad üles ja nägi naisi ja lapsi, ja ta küsis: „Kes need sul on?" Ja tema vastas: „Need on lapsed, keda Jumal su sulasele armulikult on andnud!"

6 Ka ümmardajad astusid ligi, nemad ise ja nende lapsed, ja nad kummardasid.

7 Siis astus ligi ka Lea ühes oma lastega ja nad kummardasid; lõppeks astusid ligi Joosep ja Raahel ja kummardasid.

8 Siis ta küsis: „Mida sa kavatsed kogu selle leeriga, keda ma kohtasin?" Ja tema vastas: „Oma isanda silmis armu leida!"

9 Aga Eesav ütles: „Mul eneselgi on küllalt, mu vend! Jäägu sulle, mis sul on!"

10 Kuid Jaakob vastas: „Sugugi mitte! Kui ma nüüd su silmis olen armu leidnud, siis võta mu kingitus minult vastu! Sest ma olen ju tohtinud näha su palet, otsekui näeks Jumala palet, ja sa oled olnud mu vastu lahke!

11 Võta nüüd minu tervituskink, mis sulle toodi, sest Jumal on olnud mu vastu armuline ja mul on kõike küllalt!" Ja ta käis temale peale, kuni ta võttis.

12 Siis ütles Eesav: „Hakkame liikuma ja lähme, ja mina käin sinuga rinnu!"

13 Aga Jaakob vastas temale: „Mu isand näeb ju, et lapsed on väetid ja minu hooleks on imetajad pudulojused ja lehmad; kui neid liiga kiiresti aetakse ühegi päeva, siis sureb kogu kari.

14 Mingu aga mu isand oma sulase eel ja mina liigun pikkamisi oma ees käiva karja kannul ja laste kannul, kuni ma jõuan oma isanda juurde Seiri."

15 Eesav ütles: „Ma jätan siis sinu juurde osa rahvast, kes ühes minuga on!" Aga tema vastas: „Mispärast nõnda? Kui ma ainult oma isanda silmis armu leiaksin!"

16 Ja Eesav läks selsamal päeval oma teed tagasi Seiri.

17 Aga Jaakob liikus Sukkotti, ehitas enesele koja ja tegi oma karjadele lehtkatused; seepärast pandi sellele paigale nimeks Sukkot.

18 Ja Jaakob jõudis Mesopotaamiast tulles õnnelikult Sekemi linna, mis on Kaananimaal, ja lõi linna ees leeri üles.

19 Ta ostis selle väljaosa, kuhu ta oma telgi oli üles löönud, Sekemi isa Hamori lastelt saja rahatüki eest.

20 Ja ta püstitas sinna altari ning pani sellele nimeks: „Jumal, Iisraeli Jumal!"