1 Or l'Eternel avait dit à Abram : Sors de ton pays, et d'avec ta parenté, et de la maison de ton père, [et viens] au pays que je te montrerai.
2 Et je te ferai devenir une grande nation, et te bénirai, et je rendrai ton nom grand, et tu seras béni.
3 Je bénirai ceux qui te béniront, et je maudirai ceux qui te maudiront; et toutes les familles de la terre seront bénies en toi.
4 Abram donc partit, comme l'Eternel lui avait dit, et Lot alla avec lui; et Abram était âgé de soixante et quinze ans, quand il sortit de Caran.
5 Abram prit aussi Saraï sa femme, et Lot fils de son frère, et tout leur bien, qu'ils avaient acquis, et les personnes qu'ils avaient eues à Caran; et ils partirent pour venir au pays de Canaan, auquel ils entrèrent.
6 Et Abram passa au travers de ce pays-là jusqu'au lieu de Sichem, [et] jusqu'en la plaine de Moré; et les Cananéens étaient alors dans ce pays-là.
7 Et l'Eternel apparut à Abram, et lui dit : Je donnerai ce pays à ta postérité. Et Abram bâtit là un autel à l'Eternel qui lui était apparu.
8 Et il se transporta de là vers la montagne, qui est à l'Orient de Béthel, et y tendit ses tentes, ayant Béthel à l'Occident, et Haï à l'Orient ; et il bâtit là un autel à l'Eternel, et invoqua le nom de l'Eternel.
9 Puis Abram partit [de là], marchant et s'avançant vers le Midi.
10 Mais la famine étant survenue dans le pays, Abram descendit en Egypte pour s'y retirer; car la famine était grande au pays.
11 Et il arriva comme il était près d'entrer en Egypte, qu'il dit à Saraï, sa femme : Voici, je sais que tu es une fort belle femme;
12 C'est pourquoi il arrivera que quand les Egyptiens t'auront vue, ils diront : C'est la femme de cet homme, et ils me tueront, mais ils te laisseront vivre.
13 [Dis donc], je te prie, que tu es ma sœur, afin que je sois bien traité à cause de toi, et que, par ton moyen ma vie soit préservée.
14 Il arriva donc qu'aussitôt qu'Abram fut venu en Egypte, les Egyptiens virent que cette femme était fort belle.
15 Les principaux de la cour de Pharaon la virent aussi, et la louèrent devant lui, et elle fut enlevée [pour être menée] dans la maison de Pharaon.
16 Lequel fit du bien à Abram, à cause d'elle; de sorte qu'il en eut des brebis, des bœufs, des ânes, des serviteurs, des servantes, des ânesses, et des chameaux.
17 Mais l'Eternel frappa de grandes plaies Pharaon et sa maison, à cause de Saraï femme d'Abram.
18 Alors Pharaon appela Abram, et lui dit : Qu'est-ce que tu m'as fait? pourquoi ne m'as-tu pas déclaré que c'était ta femme?
19 Pourquoi as-tu dit, c'est ma sœur? car je l'avais prise pour ma femme; mais maintenant, voici ta femme, prends-la, et t'en va.
20 Et Pharaon ayant donné ordre à ses gens, ils le conduisirent, lui, sa femme, et tout ce qui était à lui.
1 Ja Issand ütles Aabramile: „Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille Ma sulle näitan!
2 Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, Ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks!
3 Siis Ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla need, kes sind neavad, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!"
4 Ja Aabram läks, nagu Issand teda käskis, ja Lott läks ühes temaga; Aabram oli seitsekümmend viis aastat vana, kui ta Haaranist väljus.
5 Ja Aabram võttis oma naise Saarai ja oma vennapoja Loti ja kogu nende varanduse, mis nad olid soetanud, ja Haaranis hangitud hingelised, ja nad läksid teele Kaananimaa poole. Ja nad jõudsid Kaananimaale.
6 Ja Aabram käis maa läbi Sekemi püha paigani, Moore tammeni; kaananlased olid siis veel sellel maal.
7 Ja Issand ilmutas Ennast Aabramile ning ütles: „Sinu soole Ma annan selle maa!" Siis ta ehitas sinna altari Issandale, kes oli Ennast temale ilmutanud.
8 Sealt ta liikus edasi mäestikku Peetelist hommiku poole ja lõi oma telgi üles, nõnda et Peetel jäi õhtu ja Ai hommiku poole; ja ta ehitas sinna altari Issandale ning hüüdis appi Issanda nime.
9 Ja Aabram läks teele, rändas üha ja siirdus Lõunamaale.
10 Aga maal oli nälg. Siis Aabram läks alla Egiptusesse, et seal võõrana elada, sest maal oli suur nälg.
11 Ja kui ta minnes Egiptusele ligines, ütles ta oma naisele Saaraile: „Vaata, ma tean, et sa oled ilusa välimusega naine.
12 Aga kui egiptlased sind näevad, ütlevad nad: „See on tema naine!" Siis nad tapavad mind, aga jätavad sind elama.
13 Ütle siis, et oled minu õde, et mu käsi sinu tõttu võiks hästi käia ja mu hing sinu pärast ellu jääks!"
14 Kui Aabram jõudis Egiptusesse, siis nägid egiptlased, et naine oli väga ilus.
15 Ja kui vaarao vürstid teda nägid, siis nad ülistasid teda vaaraole ja naine võeti vaarao kotta,
16 kes tegi Aabramile tema pärast head: ta sai pudulojuseid, veiseid ja eesleid, sulaseid ja ümmardajaid, emaeesleid ja kaameleid.
17 Aga Issand nuhtles vaaraot ja tema koda suurte nuhtlustega Saarai, Aabrami naise pärast.
18 Siis vaarao kutsus Aabrami ning ütles: „Miks sa mulle seda tegid? Miks sa ei teatanud mulle, et ta on sinu naine?
19 Miks sa ütlesid: ta on mu õde, nõnda et ma tema enesele naiseks võtsin? Aga nüüd, vaata, seal on su naine, võta tema ja mine!"
20 Ja vaarao andis tema pärast meestele käsu, et nad saadaksid minema tema ja ta naise ja kõik, mis tal oli.