1 Kui me olime neist lahkunud ja merele läinud, purjetasime otsekohe Koosi saarele. Järgmisel päeval aga Roodosele ja sealt edasi Patarasse. 2 Seal me leidsime laeva, mis oli teel Foiniikiasse. Astusime laevale ja sõitsime minema. 3 Pärast seda, kui Küpros meile paistma hakkas, möödusime sellest lõuna poolt ja purjetasime Süüriasse. Ma randusime Tüüroses, kus pidi laev lossitama. 4 Seal me leidsime jüngreid ja jäime nende juurde seitsmeks päevaks. Nad ütlesid Paulusele Vaimu mõjul, et ta ei läheks Jeruusalemma. 5 Kui aeg kätte jõudis, lahkusime ja jätkasime oma teed. Ja nemad kõik naiste ja lastega saatsid meid linnast välja, ja me põlvitasime ranna ääres ning palvetasime. 6 Pärast seda, kui me olime üksteisega hüvasti jätnud, astusime laeva, nemad aga pöördusid tagasi koju.

7 Meie jätkasime aga reisi Tüürosest Ptolemaisi, kus me tervitasime vendi ja õdesid ning jäime üheks päevaks nende juurde. 8 Järgmisel päeval me lahkusime sealt, jõudsime Kaisareasse ja peatusime evangelist Filippuse kodus. Filippus oli üks neist seitsmest. 9 Tal oli neli vallalist tütart, kes kõnelesid prohvetlikult.

10 Kui olime seal mitu päeva olnud, tuli Juudamaalt alla prohvet Agabos. 11 Ta tuli meie juurde, võttis Pauluse vöö, sidus sellega kinni oma käed ja jalad ning ütles: „Nii ütleb Püha Vaim: mehe, kelle oma on see vöö, seovad juudid Jeruusalemmas kinni ja annavad üle rahvaste kätte!"

12 Kui me seda kuulsime, püüdsime meie ja ka teised veenda Paulust, et ta ei läheks üles Jeruusalemma. 13 Seepeale vastas Paulus: „Miks te nutate ja murrate mu südant? Ma olen valmis mitte üksnes laskma ennast Jeruusalemmas aheldada, vaid ka surema Issanda Jeesuse nime pärast." 14 Aga kui ta ei võtnud meid kuulda, me loobusime ja ütlesime: „Issanda tahtmine sündigu!"

15 Pärast seda alustasime oma teed Jeruusalemma. 16 Meid saatsid mõned jüngrid Kaisareast ja viisid meid Mnaasoni koju, kus me pidime peatuma. Ta oli Küproselt pärit mees ja üks varajastest jüngritest.

17 Kui me Jeruusalemma jõudsime, võtsid vennad ja õed meid soojalt vastu. 18 Järgmisel päeval läks Paulus meiega Jaakobuse juurde ja kõik vanemad tulid ka sinna. 19 Paulus tervitas neid ja kirjeldas üksikasjalikult, mida Jumal tema teenimise läbi oli teiste rahvaste seas teinud.

20 Seda kuuldes ülistasid nad Jumalat. Ja nad ütlesid Paulusele: „Näed, vend, kui mitmed tuhanded juudid on saanud usklikuks, ja nad kõik on Seaduse pidajad! 21 Neile on räägitud, et sa õpetavat võõraste rahvaste seas elavaid juute Moosesest ära taganema, öeldes, et neil ei ole vaja oma lapsi ümber lõigata ega elada meie kommete kohaselt. 22 Mida nüüd teha? Kindlasti saavad nad teada, et sa oled tulnud, 23 seepärast tee nüüd seda, mis me sulle ütleme. Meil on neli meest, kes on andnud tõotuse. 24 Võta need mehed enesega ning puhasta ennast koos nendega ja kata nende kulud, et nad saaksid oma juuksed maha ajada. Siis näevad kõik, et see on tühi jutt, mis nad sinust on kuulnud, ja et ka sina elad Seadust pidades. 25 Mis puudutab usklikke teiste rahvaste hulgast, siis neile oleme saatnud kirja oma otsusest, et neil on vaja hoiduda ebajumalate ohvrilihast, verest, lämbunud loomade lihast ja sugukõlvatusest."

26 Järgmisel päeval võttis Paulus mehed ja laskis ennast koos nendega puhastada. Siis läks ta templisse, et teatada, millal puhastuspäevad lõpevad ja nende igaühe eest tuuakse ohver.

27 Kui seitse päeva hakkasid jõudma lõpule, nägid Aasia maakonnast pärit juudid Paulust templis. Nad ässitasid üles kogu rahva ja võtsid ta kinni, 28 hüüdes: „Iisraeli mehed, tulge appi! Siin on mees, kes igal pool õpetab meie rahva ja Seaduse ja selle paiga vastu! Ja lisaks on ta toonud kreeklased templisse ja selle püha paiga rüvetanud!" 29 Sest nad olid enne näinud linnas Paulusega koos efeslast Trofimust ja arvasid, et Paulus oli ta toonud templisse.

30 Ja kogu linn tõusis liikvele ning inimesi tuli joostes igast suunast. Ja nad võtsid Pauluse kinni ning vedasid ta templist välja, ja otsekohe lukustati väravad. 31 Samal ajal, kui nad püüdsid teda tappa, läks sõnum Rooma vägede ülemani, et kogu Jeruusalemm on möllamas. 32 Ta võttis sedamaid sõdureid ja pealikke kaasa ja tuli joostes alla rahva juurde. Kui märatsejad nägid ülempealikku ja tema sõdureid, lõpetasid nad Pauluse peksmise.

33 Ülempealik vahistas Pauluse ja käskis ta kahe ketiga aheldada. Ja siis ta küsis, et kes ta on ja mis ta on teinud. 34 Aga rahva hulgast hüüdsid ühed üht ja teised teist, ja kuna ülempealik ei suutnud lärmi pärast midagi selgemalt teada saada, siis käskis ta Pauluse viia kindlusse. 35 Aga kui Paulus jõudis treppide juurde, tuli sõduritel rahva vägivaldse käitumise pärast teda kätel kanda. 36 Sest nende järel käiv rahvahulk karjus: „Hukka ta ära!"

37 Kui sõdurid olid Paulust kindlusse viimas, küsis ta ülempealikult: „Kas ma tohin sulle midagi öelda?"

„Kas sa räägid kreeka keelt?" vastas tema, 38 „Kas sa ei olegi see egiptlane, kes mõni aeg tagasi mässu alustas ja viis kõrbe neli tuhat mõrtsukat?"

39 Paulus ütles: „Mina olen juut Tarsosest, kuulsa Kiliikia linna kodanik. Ma palun sind väga, luba mul rahvale kõnelda!"

40 Saanud ülempealiku nõusoleku, astus Paulus trepiastmeile ja viipas rahvale käega. Kui kõik jäid vait, hakkas ta heebrea keeles kõnet pidama ja ütles:

1 E aconteceu que, separando-nos deles, navegamos e fomos correndo caminho direito, e chegamos a Cós, e no dia seguinte a Rodes, de onde passamos a Pátara. 2 E, achando um navio, que ia para a Fenícia, embarcamos nele, e partimos. 3 E, indo já à vista de Chipre, deixando-a à esquerda, navegamos para a Síria e chegamos a Tiro; porque o navio havia de descarregar ali sua carga. 4 E, achando discípulos, ficamos ali sete dias; e eles pelo Espírito diziam a Paulo que não subisse a Jerusalém. 5 E, havendo passado ali aqueles dias, saímos, e seguimos nosso caminho, acompanhando-nos todos, com suas mulheres e filhos até fora da cidade; e, postos de joelhos na praia, oramos. 6 E, despedindo-nos uns dos outros, subimos ao navio; e eles voltaram para suas casas.

7 E nós, concluída a navegação de Tiro, viemos a Ptolemaida; e, havendo saudado os irmãos, ficamos com eles um dia. 8 E no dia seguinte, partindo dali Paulo, e nós que com ele estávamos, chegamos a Cesareia; e, entrando em casa de Filipe, o evangelista, que era um dos sete, ficamos com ele. 9 E tinha este quatro filhas virgens, que profetizavam. 10 E, demorando-nos ali por muitos dias, chegou da Judeia um profeta, por nome Ágabo; 11 E, vindo ter conosco, tomou a cinta de Paulo, e ligando-se os seus próprios pés e mãos, disse: Isto diz o Espírito Santo: Assim ligarão os judeus em Jerusalém o homem de quem é esta cinta, e o entregarão nas mãos dos gentios.

12 E, ouvindo nós isto, rogamos-lhe, tanto nós como os que eram daquele lugar, que não subisse a Jerusalém. 13 Mas Paulo respondeu: Que fazeis vós, chorando e magoando-me o coração? Porque eu estou pronto não só a ser ligado, mas ainda a morrer em Jerusalém pelo nome do Senhor Jesus.

14 E, como não podíamos convencê-lo, nos aquietamos, dizendo: Faça-se a vontade do Senhor.

15 E depois daqueles dias, havendo feito os nossos preparativos, subimos a Jerusalém. 16 E foram também conosco alguns discípulos de Cesareia, levando consigo um certo Mnasom, cíprio, discípulo antigo, com quem havíamos de hospedar-nos.

17 E, logo que chegamos a Jerusalém, os irmãos nos receberam de muito boa vontade. 18 E no dia seguinte, Paulo entrou conosco em casa de Tiago, e todos os anciãos vieram ali. 19 E, havendo-os saudado, contou-lhes por miúdo o que por seu ministério Deus fizera entre os gentios. 20 E, ouvindo-o eles, glorificaram ao Senhor, e disseram-lhe: Bem vês, irmão, quantos milhares de judeus há que creem, e todos são zeladores da lei.

21 E já acerca de ti foram informados de que ensinas todos os judeus que estão entre os gentios a apartarem-se de Moisés, dizendo que não devem circuncidar seus filhos, nem andar segundo o costume da lei. 22 Que faremos pois? Em todo o caso é necessário que a multidão se ajunte; porque terão ouvido que já és vindo. 23 Faze, pois, isto que te dizemos: Temos quatro homens que fizeram voto. 24 Toma estes contigo, e santifica-te com eles, e faze por eles os gastos para que rapem a cabeça, e todos ficarão sabendo que nada há daquilo de que foram informados acerca de ti, mas que também tu mesmo andas guardando a lei. 25 Todavia, quanto aos que creem dos gentios, já nós havemos escrito, e achado por bem, que nada disto observem; mas que só se guardem do que se sacrifica aos ídolos, e do sangue, e do sufocado e da fornicação.

26 Então Paulo, tomando consigo aqueles homens, entrou no dia seguinte no templo, já santificado com eles, anunciando serem já cumpridos os dias da purificação; e ficou ali até se oferecer por cada um deles a oferta.

27 E quando os sete dias estavam quase a terminar, os judeus da Ásia, vendo-o no templo, alvoroçaram todo o povo e lançaram mão dele, 28 Clamando: Homens israelitas, acudi; este é o homem que por todas as partes ensina a todos contra o povo e contra a lei, e contra este lugar; e, demais disto, introduziu também no templo os gregos, e profanou este santo lugar.

29 Porque antes tinham visto com ele na cidade a Trófimo de Éfeso, o qual pensavam que Paulo introduzira no templo. 30 E alvoroçou-se toda a cidade, e houve grande concurso de povo; e, pegando Paulo, o arrastaram para fora do templo, e logo as portas se fecharam. 31 E, procurando eles matá-lo, chegou ao tribuno da coorte o aviso de que Jerusalém estava toda em confusão; 32 O qual, tomando logo consigo soldados e centuriões, correu para eles. E, quando viram o tribuno e os soldados, cessaram de ferir a Paulo. 33 Então, aproximando-se o tribuno, o prendeu e o mandou atar com duas cadeias, e lhe perguntou quem era e o que tinha feito. 34 E na multidão uns clamavam de uma maneira, outros de outra; mas, como nada podia saber ao certo, por causa do alvoroço, mandou conduzi-lo para a fortaleza. 35 E sucedeu que, chegando às escadas, os soldados tiveram de lhe pegar por causa da violência da multidão. 36 Porque a multidão do povo o seguia, clamando: Mata-o!

37 E, quando iam a introduzir Paulo na fortaleza, disse Paulo ao tribuno: É-me permitido dizer-te alguma coisa? E ele disse: Sabes o grego?

38 Não és tu porventura aquele egípcio que antes destes dias fez uma sedição e levou ao deserto quatro mil salteadores?

39 Mas Paulo lhe disse: Na verdade que sou um homem judeu, cidadão de Tarso, cidade não pouco célebre na Cilícia; rogo-te, porém, que me permitas falar ao povo.

40 E, havendo-lho permitido, Paulo, pondo-se em pé nas escadas, fez sinal com a mão ao povo; e, feito grande silêncio, falou-lhes em língua hebraica, dizendo: