1 Mina, Paulus, pöördun teie poole Kristuse alandlikkuses ja leebuses; mina, kes ma olevat tasane teiega koos olles, kuid julge olles eemal. 2 Ma anun, et mul teie juurde tulles ei oleks tarvis olla sama julge kui mõne inimesega, kes arvab meid elavat selle maailma nõudmiste järgi. 3 Sest kuigi me elame maailmas, ei sõdi me nagu maailm. 4 Meie võitluse relvad ei ole lihalikud, vaid neis on jumalik vägi purustada kindlusi. 5 Me hävitame iga mõttekäigu, mis tõstab end Jumala tundmise vastu, ja me vangistame iga mõtte selleks, et teha see kuulekaks Kristusele. 6 Ja oleme valmis karistama iga sõnakuulmatust, niipea kui teie kuulekus on saanud täielikuks.

7 Vaadake tõele näkku! Kes on veendunud, et ta kuulub Kristusele, siis pidagu meeles, et sama palju kui tema kuulub Kristusele, kuulume ka meie. 8 Sest kui ma ka kiitleksin ülemäära sellest meelevallast, mille Issand on andnud teie ülesehitamiseks ja mitte mahalõhkumiseks, siis ma ei jääks häbisse. 9 Ometi ei taha ma jätta muljet, nagu püüaksin teid oma kirjadega hirmutada. 10 Sest nad ju räägivad: „Tema kirjad on küll karmid ja vägevad, aga ise kohale tulles on ta nõrk ja tema kõned on kehvad!" 11 Sellised inimesed mõistku, et me oleme teie juures olles samasugused kui eemal oma kirjade sõnades.

12 Me ei söanda küll võistelda ega isegi võrrelda end mõnedega, kes iseennast soovitavad. Nad ei mõista, et mõõdavad ja võrdlevad ennast iseendaga! 13 Ent meie ei kiitle mõõdutundeta, vaid vastavalt sellele mõõdule, mille Jumal on meile määranud ja mis ulatub isegi teieni. 14 Sest me ei rõhuta ülemäära oma volitusi nagu siis, kui me poleks teieni jõudnudki. Me oleme teieni jõudnud Kristuse evangeeliumi kuulutades. 15 Samuti ei kiitle me ülemäära teiste töövaevaga. Ent me loodame, et kui teie usk kasvab, laieneb meie tegevuspiirkond teie seas suuresti. 16 Siis saame kuulutada evangeeliumi teist kaugematele aladele, kiitlemata teiste territooriumil juba tehtud tööst. 17 Aga kes kiitleb, see kiidelgu Issandast! 18 Sest kõlblik ei ole see, kes ennast ise soovitab, vaid see, keda soovitab Issand.

1 Now I Paul myself beseech you by the meekness and gentleness of Christ, who in presence am base among you, but being absent am bold toward you: 2 But I beseech you, that I may not be bold when I am present with that confidence, wherewith I think to be bold against some, which think of us as if we walked according to the flesh. 3 For though we walk in the flesh, we do not war after the flesh: 4 (For the weapons of our warfare are not carnal, but mighty through God to the pulling down of strong holds;) 5 Casting down imaginations, and every high thing that exalteth itself against the knowledge of God, and bringing into captivity every thought to the obedience of Christ; 6 And having in a readiness to revenge all disobedience, when your obedience is fulfilled. 7 Do ye look on things after the outward appearance? If any man trust to himself that he is Christ’s, let him of himself think this again, that, as he is Christ’s, even so are we Christ’s. 8 For though I should boast somewhat more of our authority, which the Lord hath given us for edification, and not for your destruction, I should not be ashamed: 9 That I may not seem as if I would terrify you by letters. 10 For his letters, say they, are weighty and powerful; but his bodily presence is weak, and his speech contemptible. 11 Let such an one think this, that, such as we are in word by letters when we are absent, such will we be also in deed when we are present. 12 For we dare not make ourselves of the number, or compare ourselves with some that commend themselves: but they measuring themselves by themselves, and comparing themselves among themselves, are not wise. 13 But we will not boast of things without our measure, but according to the measure of the rule which God hath distributed to us, a measure to reach even unto you. 14 For we stretch not ourselves beyond our measure, as though we reached not unto you: for we are come as far as to you also in preaching the gospel of Christ: 15 Not boasting of things without our measure, that is, of other men’s labours; but having hope, when your faith is increased, that we shall be enlarged by you according to our rule abundantly, 16 To preach the gospel in the regions beyond you, and not to boast in another man’s line of things made ready to our hand. 17 But he that glorieth, let him glory in the Lord. 18 For not he that commendeth himself is approved, but whom the Lord commendeth.