1 Jumala rahva abistamisest ei peaks ma teile üldse kirjutama. 2 Ma ju tean teie innukust abistada ja olen sellega kiidelnud makedoonlaste ees, et Ahhaia on juba mullu olnud valmis annetama. Teie agarus on sütitanud enamiku neist. 3 Aga ma saatsin need vennad, et meie kiitlemine teie üle selles küsimuses ei läheks tühja, vaid et te oleksite tõesti valmis, nagu ma olen rääkinud. 4 Sest kui mõni makedoonlane tuleks minuga kaasa ja leiaks, et te pole selleks valmis, siis jääksime oma usalduse pärast häbisse, rääkimata teist. 5 Seega pidasin ma vajalikuks julgustada vendi tulema teie juurde juba varem, et valmistada ette teie ammu lubatud tänuandi, et see oleks antud heldest südamest, mitte sunnitult.

6 Pidage meeles: kes kasinalt külvab, see ka lõikab kasinalt; ja kes rohkesti külvab, see ka lõikab rohkesti. 7 Igaüks andku nii, nagu ta oma südames otsustab, mitte kahjutundes või sunnitult. Sest Jumal armastab rõõmsat andjat. 8 Jumal on võimeline teid rikkalikult õnnistama, et teil oleks kõike küllaldaselt, mida vajate, ja kõike külluslikult iga hea teo tarvis, 9 nagu on kirjutatud:

„Nad on jaganud oma annid vaestele,

tema õigus kestab igavesti."

10 Ent Jumal, kes annab seemet külvajale ja leiba toiduks, teeb rohkeks teie külvi ja kasvatab suureks teie õiguse vilja. 11 Tema teeb teid rikkaks igal viisil, et võiksite alati olla helded, ja meie läbi valmistab ta tänu Jumalale.

12 Sest selle teenistuse vili mitte ainult ei rahulda Jumala rahva vajadusi, vaid toob ka rohkelt õnnistust selle läbi, et paljud tänavad Jumalat. 13 Selle teenistuse tõttu, mille kaudu olete ennast tõestanud, kiidavad nad Jumalat teie kuulekuse eest, mis kaasneb teie tunnistusega Kristuse evangeeliumist, ja helduse eest, mida jagate neile ja kõigile teistele. 14 Ja teie eest palvetades nad igatsevad teie järele selle mõõtmatu armu pärast, mida Jumal on teile osutanud. 15 Tänu Jumalale tema kirjeldamatu kingituse eest!

1 For as touching the ministering to the saints, it is superfluous for me to write to you: 2 For I know the forwardness of your mind, for which I boast of you to them of Macedonia, that Achaia was ready a year ago; and your zeal hath provoked very many. 3 Yet have I sent the brethren, lest our boasting of you should be in vain in this behalf; that, as I said, ye may be ready: 4 Lest haply if they of Macedonia come with me, and find you unprepared, we (that we say not, ye) should be ashamed in this same confident boasting. 5 Therefore I thought it necessary to exhort the brethren, that they would go before unto you, and make up beforehand your bounty, whereof ye had notice before, that the same might be ready, as a matter of bounty, and not as of covetousness. 6 But this I say, He which soweth sparingly shall reap also sparingly; and he which soweth bountifully shall reap also bountifully. 7 Every man according as he purposeth in his heart, so let him give; not grudgingly, or of necessity: for God loveth a cheerful giver. 8 And God is able to make all grace abound toward you; that ye, always having all sufficiency in all things, may abound to every good work: 9 (As it is written, He hath dispersed abroad; he hath given to the poor: his righteousness remaineth for ever. 10 Now he that ministereth seed to the sower both minister bread for your food, and multiply your seed sown, and increase the fruits of your righteousness;) 11 Being enriched in every thing to all bountifulness, which causeth through us thanksgiving to God. 12 For the administration of this service not only supplieth the want of the saints, but is abundant also by many thanksgivings unto God; 13 Whiles by the experiment of this ministration they glorify God for your professed subjection unto the gospel of Christ, and for your liberal distribution unto them, and unto all men; 14 And by their prayer for you, which long after you for the exceeding grace of God in you. 15 Thanks be unto God for his unspeakable gift.