1 Niisiis, ma küsin – kas Jumal on oma rahva kõrvale heitnud? Olen ju minagi iisraellane, Aabrahami järglane, Benjamini suguharust! 2 Jumal ei ole oma rahvast, keda ta ette teadis, ära tõuganud. Pühakiri ütleb selles kohas Eelija kohta, kus ta anub Jumalat Iisraeli pärast:

3 „Issand, nad on tapnud su prohvetid, lõhkunud maha su altarid! Mina üksi olen järgi jäänud ja nad püüavad mind tappa!"

4 Kuid mida Jumal talle vastas?

„Ma olen jätnud endale seitse tuhat meest,

kes ei ole kummardanud Baali ees."

5 Samuti on siis ka praegusel ajal olemas jääk, keda Jumal on armu tõttu valinud. 6 Kui aga armust, siis mitte tegudest, sest muidu ei oleks arm enam arm.

7 Mis me järeldame? Mida Iisrael taotleb, seda ta ei ole saanud kätte, aga äravalitud on selle kätte saanud. Ülejäänud on kalestunud, 8 nagu on kirjutatud:

„Jumal on andnud neile tardumuse vaimu,

silmad, mis ei näe,

ja kõrvad, mis ei kuule,

kuni tänase päevani."

9 Ja Taavet ütleb:

„Nende pidulaud saagu neile silmuseks ja lõksuks,

püüniseks ja kättemaksuks!

10 Löö nende silmi pimedusega, et nad ei näeks!

Kõverda nende selg jäädavalt!"

11 Seepärast ma küsin – kas Iisrael on komistanud, et kukkuda lõplikult? Kaugeltki mitte! Nende eksimuse tõttu on pääste saanud osaks mittejuutidele, et äratada Iisraelis kadedust. 12 Aga kui nende eksimus tähendab rikkust kogu maailmale ja nende kaotamine rikkust mittejuutidele, siis kui palju suuremat rikkust toob nende täielik kaasamine?

13 Ma räägin seda teie seas olevatele mittejuutidele. Kuna ma olen apostel mittejuutidele, olen ma uhke oma teenistuse üle, 14 lootuses, et ma suudan ehk kuidagi äratada kadedust oma hõimlastes ning mõned neist päästa. 15 Sest kui juba nende eemale tõukamine tõi maailmale lepituse, mida muud toob nende vastuvõtmine, kui elu tõusmist surmast?

16 Aga kui uudsevili on püha, siis on seda kogu taigen. Ja kui juur on püha, siis on seda ka oksad.

17 Aga kui mõned oksad on küljest murtud, sina aga kui metsõlipuu oled nende asemele poogitud ja saad osa õige õlipuu mahlakast juurest, 18 siis ära hoople okste ees. Ja kui sa hoopled, siis pea meeles, et mitte sina ei kanna juurt, vaid juur kannab sind. 19 Sina ehk ütled: „Oksad murti küljest, et mind asemele pookida." 20 Õige küll! Nemad murti küljest uskmatuse pärast, sina püsid puu küljes aga usu läbi. Ära mõtle kõrgilt, vaid karda! 21 Kui Jumal ei jätnud karistamata loomupäraseid oksi, ei säästa ta sindki!

22 Seepärast, pane tähele Jumala lahkust ja karmust: karmust nende suhtes, kes langevad, aga lahkust sinu vastu, kui sa püsid tema lahkuses; vastasel korral raiutakse sindki maha. 23 Aga ka iisraellased, kui nad ei jää oma uskmatusse, poogitakse puu külge, sest Jumal suudab neid tagasi pookida. 24 Sest kui juba sind metsõlipuu küljest lahti raiuti ja vastupidiselt loomulikule aedõlipuu külge poogiti, eks poogita loomupärased oksad seda enam nende oma puu külge.

25 Vennad ja õed, et te ei oleks enda meelest targad, tahan ma teile teada anda saladuse: üht osa Iisraeli on tabanud kalestumine seni, kuni mittejuutide koguarv on sisse astunud. 26 Ja nõnda päästetakse kogu Iisrael. Nagu on kirjutatud:

„Siionist saabub Päästja,

kes kõrvaldab Jaakobist jumalakartmatuse.

27 See on minu leping nendega,

kui ma kustutan ära nende patud."

28 Evangeeliumi seisukohalt on nad Jumala vaenlased teie heaks, aga Jumala valiku seisukohalt on nad armastatud esiisade pärast, 29 sest Jumal ei võta tagasi oma armuande ja kutsumist! 30 Sest nõnda nagu teie kord olite Jumalale sõnakuulmatud, aga nüüd olete armu saanud nende sõnakuulmatuse tõttu, 31 nii on nüüd ka nemad muutunud sõnakuulmatuks teile osaks saanud halastuse pärast, et nendegi peale halastataks. 32 Sest Jumal on kõik inimesed kinni pannud sõnakuulmatuse alla, et kõikide peale halastada.

33 Kui mõõtmatu on Jumala rikkuse, tarkuse ja teadmise sügavus!

Kui läbiuurimatud on tema otsused

ja kui mõistatuslikud on tema teed!

34 „Sest kes on ära tundnud Issanda meele?

Kes on olnud tema nõuandjaks?"

35 „Kes on midagi kunagi Jumalale andnud,

et ta peaks talle tagasi maksma?"

36 Sest temast on tekkinud kõik, tema kaudu ja tema jaoks on olemas kõik.

Temale kuulub kirkus igavesti! Aamen.

1 I say then, Hath God cast away his people? God forbid. For I also am an Israelite, of the seed of Abraham, of the tribe of Benjamin. 2 God hath not cast away his people which he foreknew. Wot ye not what the scripture saith of Elias? how he maketh intercession to God against Israel, saying, 3 Lord, they have killed thy prophets, and digged down thine altars; and I am left alone, and they seek my life. 4 But what saith the answer of God unto him? I have reserved to myself seven thousand men, who have not bowed the knee to the image of Baal. 5 Even so then at this present time also there is a remnant according to the election of grace. 6 And if by grace, then is it no more of works: otherwise grace is no more grace. But if it be of works, then is it no more grace: otherwise work is no more work.

7 What then? Israel hath not obtained that which he seeketh for; but the election hath obtained it, and the rest were blinded 8 (According as it is written, God hath given them the spirit of slumber, eyes that they should not see, and ears that they should not hear;) unto this day. 9 And David saith, Let their table be made a snare, and a trap, and a stumblingblock, and a recompence unto them: 10 Let their eyes be darkened, that they may not see, and bow down their back alway. 11 I say then, Have they stumbled that they should fall? God forbid: but rather through their fall salvation is come unto the Gentiles, for to provoke them to jealousy. 12 Now if the fall of them be the riches of the world, and the diminishing of them the riches of the Gentiles; how much more their fulness?

13 For I speak to you Gentiles, inasmuch as I am the apostle of the Gentiles, I magnify mine office: 14 If by any means I may provoke to emulation them which are my flesh, and might save some of them. 15 For if the casting away of them be the reconciling of the world, what shall the receiving of them be, but life from the dead? 16 For if the firstfruit be holy, the lump is also holy: and if the root be holy, so are the branches. 17 And if some of the branches be broken off, and thou, being a wild olive tree, wert graffed in among them, and with them partakest of the root and fatness of the olive tree; 18 Boast not against the branches. But if thou boast, thou bearest not the root, but the root thee. 19 Thou wilt say then, The branches were broken off, that I might be graffed in. 20 Well; because of unbelief they were broken off, and thou standest by faith. Be not highminded, but fear: 21 For if God spared not the natural branches, take heed lest he also spare not thee. 22 Behold therefore the goodness and severity of God: on them which fell, severity; but toward thee, goodness, if thou continue in his goodness: otherwise thou also shalt be cut off. 23 And they also, if they abide not still in unbelief, shall be graffed in: for God is able to graff them in again. 24 For if thou wert cut out of the olive tree which is wild by nature, and wert graffed contrary to nature into a good olive tree: how much more shall these, which be the natural branches, be graffed into their own olive tree?

25 For I would not, brethren, that ye should be ignorant of this mystery, lest ye should be wise in your own conceits; that blindness in part is happened to Israel, until the fulness of the Gentiles be come in. 26 And so all Israel shall be saved: as it is written, There shall come out of Sion the Deliverer, and shall turn away ungodliness from Jacob: 27 For this is my covenant unto them, when I shall take away their sins. 28 As concerning the gospel, they are enemies for your sakes: but as touching the election, they are beloved for the fathers’ sakes. 29 For the gifts and calling of God are without repentance. 30 For as ye in times past have not believed God, yet have now obtained mercy through their unbelief: 31 Even so have these also now not believed, that through your mercy they also may obtain mercy. 32 For God hath concluded them all in unbelief, that he might have mercy upon all.

33 O the depth of the riches both of the wisdom and knowledge of God! how unsearchable are his judgments, and his ways past finding out! 34 For who hath known the mind of the Lord? or who hath been his counsellor? 35 Or who hath first given to him, and it shall be recompensed unto him again? 36 For of him, and through him, and to him, are all things: to whom be glory for ever. Amen.