1 En ce temps-là Hérode le tétrarque entendit ce qu'on publiait de Jésus;
2 Et il dit à ses serviteurs: C'est Jean-Baptiste; il est ressuscité des morts, et c'est pour cela qu'il se fait des miracles par lui.
3 Car Hérode avait fait prendre Jean, et l'avait fait lier et mettre en prison, au sujet d'Hérodias, femme de Philippe, son frère;
4 Parce que Jean lui avait dit: Il ne t'est pas permis de l'avoir pour femme.
5 Et il aurait bien voulu le faire mourir; mais il craignait le peuple, parce qu'on regardait Jean comme un prophète.
6 Or, comme on célébrait le jour de la naissance d'Hérode, la fille d'Hérodias dansa au milieu de l'assemblée, et plut à Hérode;
7 De sorte qu'il lui promit avec serment de lui donner tout ce qu'elle demanderait.
8 Poussée par sa mère, elle lui dit: Donne-moi ici, dans un plat, la tête de Jean-Baptiste.
9 Et le roi en fut fâché; mais à cause de son serment et de ceux qui étaient à table avec lui, il commanda qu'on la lui donnât.
10 Et il envoya couper la tête à Jean dans la prison.
11 Et on apporta sa tête dans un plat, et on la donna à la fille, et elle la présenta à sa mère.
12 Puis ses disciples vinrent, et emportèrent son corps, et l'ensevelirent; et ils vinrent l'annoncer à Jésus.
13 Et Jésus, l'ayant appris, se retira de là dans une barque, en un lieu écarté, à part. Et quand le peuple le sut, il sortit des villes et le suivit à pied.
14 Et Jésus, étant sorti, vit une grande multitude; et il fut ému de compassion envers eux, et guérit leurs malades.
15 Et comme il se faisait tard, ses disciples vinrent à lui, et dirent: Ce lieu est désert, et l'heure est déjà avancée; renvoie ce peuple afin qu'ils aillent dans les bourgades, et qu'ils y achètent des vivres.
16 Mais Jésus leur dit: Il n'est pas nécessaire qu'ils y aillent; donnez-leur vous-mêmes à manger.
17 Et ils lui dirent: Nous n'avons ici que cinq pains et deux poissons.
18 Et il dit: Apportez-les-moi ici.
19 Et après avoir commandé que le peuple s'assît sur l'herbe, il prit les cinq pains et les deux poissons, et levant les yeux au ciel, il rendit grâces; et ayant rompu les pains, il les donna aux disciples, et les disciples les donnèrent au peuple.
20 Tous en mangèrent, et furent rassasiés; et on emporta douze paniers pleins des morceaux qui restèrent.
21 Et ceux qui avaient mangé étaient environ cinq mille hommes, sans compter les femmes et les petits enfants.
22 Aussitôt après, Jésus obligea ses disciples à entrer dans la barque, et à passer avant lui de l'autre côté, pendant qu'il renverrait le peuple.
23 Et après qu'il l'eut renvoyé, il monta sur la montagne, à part, pour prier; et le soir étant venu, il était là seul.
24 Cependant la barque était déjà au milieu de la mer, battue des flots; car le vent était contraire.
25 Et à la quatrième veille de la nuit, Jésus alla vers eux, marchant sur la mer.
26 Et ses disciples, le voyant marcher sur la mer, furent troublés, et dirent: C'est un fantôme; et de la frayeur qu'ils eurent, ils crièrent.
27 Mais aussitôt Jésus leur parla, et leur dit: Rassurez-vous; c'est moi, n'ayez point de peur.
28 Et Pierre, répondant, lui dit: Seigneur! si c'est toi, ordonne que j'aille vers toi sur les eaux.
29 Jésus lui dit: Viens. Et Pierre, étant descendu de la barque, marcha sur les eaux pour aller à Jésus.
30 Mais, voyant que le vent était fort, il eut peur; et comme il commençait à enfoncer, il s'écria, et dit: Seigneur! Sauve-moi.
31 Et aussitôt Jésus étendit la main, et le prit, lui disant: Homme de peu de foi, pourquoi as-tu douté?
32 Et quand ils furent entrés dans la barque, le vent cessa.
33 Alors ceux qui étaient dans la barque vinrent, et l'adorèrent, en disant: Tu es véritablement le Fils de Dieu.
34 Et ayant passé le lac, ils vinrent dans le pays de Génézareth.
35 Et quand les gens de ce lieu l'eurent reconnu, ils envoyèrent par toute la contrée d'alentour, et lui présentèrent tous les malades.
36 Et ils le priaient qu'ils pussent seulement toucher le bord de son habit; et tous ceux qui le touchèrent furent guéris.
1 Sel ajal kuulis nelivürst Heroodes Jeesusest räägitavat.
2 Ja ta ütles oma teenijaile: „See on Ristija Johannes; tema on surnuist üles tõusnud ja sellepärast on imelised väed tegevad tema sees."
3 Oli ju Heroodes Johannese kinni võtnud, sidunud ja pannud ta vangi Heroodiase, oma venna Filippuse naise pärast.
4 Sest Johannes oli temale ütelnud: „Sul ei ole luba teda pidada."
5 Ja Heroodes oleks tahtnud Johannese tappa, aga kartis rahvast, sest nad pidasid teda prohvetiks.
6 Aga kui Heroodese sünnipäev tuli, tantsis Heroodiase tütar nende keskel ja meeldis Heroodesele.
7 Sellepärast tõotas ta vandega temale anda, mida ta iganes peaks paluma.
8 Siis ütles tütar oma ema õhutusel: „Anna mulle siia vaagnal Ristija Johannese pea!"
9 Ja kuningas sai kurvaks, kuid vande ja lauasistujate pärast ta käskis temale selle anda.
10 Ta läkitas siis ja laskis vangihoones Johannese pea otsast raiuda.
11 Ja tema pea toodi vaagnal ning anti neitsile; ja neitsi viis selle oma emale.
12 Ja tema jüngrid tulid ning võtsid tema keha ja matsid ta maha ja tulid ning teatasid sellest Jeesusele.
13 Kui Jeesus seda kuulis, läks Ta sealt paadiga ära tühja paika üksipäini. Ja kui rahvahulgad seda kuulsid, käisid nad linnadest jala Tema järel.
14 Ja maale astudes Ta nägi palju rahvast. Ja Tal hakkas nendest hale meel, ja Ta tegi terveks nende põdejad.
15 Ent õhtu tulles astusid jüngrid Tema juure ning ütlesid: „See on tühi paik ja aeg on juba möödas; lase rahvas minna, et nad läheksid küladesse ja ostaksid enestele toidupoolist."
16 Aga Jeesus ütles neile: „Nendel pole tarvis ära minna; andke teie neile süüa."
17 Nemad ütlesid Temale: „Meil ei ole siin rohkem kui viis leiba ja kaks kala!"
18 Kuid Tema ütles: „Tooge mulle need siia!"
19 Ja Ta käskis rahvahulgad istuda murule, võttis need viis leiba ja kaks kala, vaatas üles taeva poole ja õnnistas ning murdis ja andis leivad jüngrite kätte, aga jüngrid andsid rahvale.
20 Ja nad kõik sõid ja nende kõhud said täis. Ja nad korjasid kokku ülejäänud palukesi kaksteistkümmend korvitäit.
21 Ent neid, kes olid söönud, oli ligi viis tuhat meest peale naiste ja laste.
22 Ja sedamaid sundis Jeesus Oma jüngreid astuma paati ja sõitma Tema eele teisele poole, kuni Ta laseb rahva minema.
23 Kui Ta siis rahva oli lasknud minema, läks Ta Ise üles mäele üksipäini palvetama. Ja õhtu tulles oli Ta üksinda sealsamas.
24 Aga paat oli juba palju vagusid maad kaldast eemal ja oli hädas lainetega, sest tuul oli vastu.
25 Aga neljandal öövahikorral tuli Jeesus nende juure kõndides merel.
26 Ja kui jüngrid Teda nägid merel kõndivat, kohkusid nad ja ütlesid: „See on tont!" Ja nad kisendasid hirmu pärast.
27 Aga sedamaid rääkis Jeesus nendega ning ütles: „Olge julged, Mina olen see, ärge kartke!"
28 Peetrus kostis Temale ning ütles: „Issand, kui Sina oled, siis käsi mind tulla Enese juure vee peale!"
29 Tema ütles: „Tule!" Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juure.
30 Aga nähes tuult lõi ta kartma ja hakkas vajuma, kisendas ning ütles: „Issand, päästa mind!"
31 Ja Jeesus sirutas sedamaid Oma käe, haaras temast kinni ja ütles talle: „Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?"
32 Ja nad astusid paati, ja tuul rauges.
33 Siis paadis olijad tulid ja kummardasid Teda ning ütlesid: „Tõesti, Sa oled Jumala Poeg!"
34 Ja kui nad olid jõudnud teisele kaldale, tulid nad Gennesareti maile.
35 Ja kui selle koha mehed Ta ära tundsid, läkitasid nad sõna kogu ümberkaudsele maale. Ja Tema juure toodi kõik haiged;
36 ja need palusid Teda, et nad saaksid vaid puudutada Tema kuue palistust. Ja nii paljud, kui puudutasid, said terveks.