1 Je dis la vérité en Christ, je ne mens point; et ma conscience me rend ce témoignage par le Saint-Esprit,

2 Que j'ai une grande tristesse, et un continuel tourment dans le cœur.

3 Car je désirerais moi-même d'être anathème, loin de Christ, pour mes frères, mes parents selon la chair;

4 Qui sont Israélites, à qui appartiennent l'adoption, la gloire, les alliances, l'établissement de la loi, le service divin et les promesses;

5 Qui descendent des pères, et de qui est sorti, selon la chair, Christ, qui est Dieu au-dessus de toutes choses, béni éternellement. Amen!

6 Ce n'est pas que la parole de Dieu ait failli; car tous ceux qui descendent d'Israël, ne sont pas Israël;

7 Et pour être la postérité d'Abraham, ils ne sont pas tous ses enfants; mais il est dit: En Isaac sera une postérité de ton nom;

8 C'est-à-dire, que ce ne sont pas les enfants de la chair qui sont enfants de Dieu; mais que ce sont les enfants de la promesse qui sont réputés être la postérité.

9 Car, voici les termes de la promesse: Je reviendrai en cette même saison, et Sara aura un fils.

10 Et non seulement cela; mais il en arriva de même à Rébecca, quand elle eut conçu, en une fois deux enfants, d'Isaac, notre père.

11 Car les enfants n'étaient pas encore nés, et n'avaient fait ni bien ni mal, et afin que le décret d'élection de Dieu demeurât ferme,

12 Non à cause des ouvres, mais à cause de celui qui appelle, il lui fut dit: L'aîné sera assujetti au plus jeune.

13 Selon qu'il est écrit: J'ai aimé Jacob, et j'ai haï Ésaü.

14 Que dirons-nous donc? Y a-t il de l'injustice en Dieu? Nullement.

15 Car il a dit à Moïse: Je ferai miséricorde à celui à qui je ferai miséricorde, et j'aurai pitié de celui de qui j'aurai pitié.

16 Cela ne vient donc ni de celui qui veut, ni de celui qui court; mais de Dieu qui fait miséricorde.

17 Car l'Écriture dit à Pharaon: Je t'ai suscité pour ceci, pour faire voir en toi ma puissance, et pour que mon nom soit proclamé par toute la terre.

18 Il fait donc miséricorde à qui il veut, et il endurcit celui qu'il veut.

19 Or tu me diras: Pourquoi Dieu se plaint-il encore? Car qui peut résister à sa volonté?

20 Mais plutôt, ô homme, qui es-tu, toi qui contestes avec Dieu? Le vase d'argile dira-t-il à celui qui l'a formé: Pourquoi m'as-tu fait ainsi?

21 Le potier n'a-t-il pas le pouvoir de faire, d'une même masse de terre, un vase pour des usages honorables, et un autre pour des usages vulgaires?

22 Et que dire, si Dieu, voulant montrer sa colère et faire connaître sa puissance, a supporté avec une grande patience les vases de colère, préparés pour la perdition?

23 Afin de manifester aussi la richesse de sa gloire sur les vases de miséricorde, qu'il a préparés pour la gloire,

24 Envers nous qu'il a aussi appelés, non seulement d'entre les Juifs, mais aussi d'entre les Gentils?

25 Selon qu'il le dit en Osée: J'appellerai mon peuple, celui qui n'était pas mon peuple, et la bien-aimée, celle qui n'était pas la bien-aimée;

26 Et il arrivera que dans le lieu même où il leur avait été dit: Vous n'êtes point mon peuple, ils seront appelés les enfants du Dieu vivant.

27 Ésaïe s'écrie aussi au sujet d'Israël: Quand le nombre des enfants d'Israël égalerait le sable de la mer, un petit reste seul sera sauvé.

28 Car le Seigneur consommera et abrégera l'affaire avec justice; le Seigneur fera une grande diminution sur la terre.

29 Ésaïe avait dit de même auparavant: Si le Seigneur des armées ne nous eût laissé des rejetons, nous serions devenus comme Sodome, et nous aurions été rendus semblables à Gomorrhe.

30 Que dirons-nous donc? Que les Gentils, qui ne cherchaient point la justice, sont parvenus à la justice, à la justice qui est par la foi;

31 Tandis qu'Israël, qui cherchait une loi de justice, n'est point parvenu à cette loi de justice.

32 Pourquoi? Parce qu'ils ne l'ont point cherchée par la foi, mais par les ouvres de la loi: en effet, ils se sont heurtés contre la pierre d'achoppement;

33 Selon qu'il est écrit: Voici, je mets en Sion une pierre d'achoppement et une pierre de scandale; et: Quiconque croit en lui, ne sera point confus.

1 Ma räägin tõtt Kristuses, mina ei valeta mitte; seda tunnistab mulle mu südametunnistus Pühas Vaimus,

2 et mul on suur kurbus ja lõpmatu valu mu südames.

3 Sest ma sooviksin ise saada äraneetavaks, Kristusest lahku oma vendade heaks, kes on mu sugulased liha poolest,

4 kes on iisraellased, kellele kuuluvad lapseõigus ja au, ja lepingud ja käsuandmine, ja jumalateenistus ja tõotused,

5 kelle omad on esiisad ja kellest Kristus on pärit liha poolest, Tema, Kes on Jumal üle kõige, kiidetud igavesti! Aamen.

6 Aga ei või olla nõnda, et Jumala sõna oleks läinud tühja; sest mitte kõik need, kes põlvnevad Iisraelist, ei ole Iisrael;

7 ka ei ole kõik lapsed selle tõttu, et nad on Aabrahami sugu, vaid on öeldud: „Iisakist loetakse sinu sugu!"

8 See on: lihased lapsed, mitte need ei ole Jumala lapsed, vaid tõotuse lapsed arvatakse sooks.

9 Sest tõotuse sõna on see: „Ma tulen jälle aasta pärast samal ajal, ja Saaral saab olema poeg!"

10 Aga mitte ainult temaga, vaid ka Rebekaga oli samane lugu, kui ta ühest, see on meie esiisast Iisakist, sai käima peale.

11 Sest enne kui kaksikud olid sündinud ega olnud teinud midagi head ega halba, siis - selleks, et valikule vastav Jumala otsustus jääks kindlaks mitte tegude pärast, vaid kutsuja tõttu -

12 öeldi temale: „Vanem orjab nooremat!",

13 nagu ju on kirjutatud: „Jaakobit Ma armastasin, aga Eesavit Ma vihkasin!"

14 Mida me nüüd ütleme? Kas Jumal teeb ülekohut? Mitte sugugi!

15 Sest Ta ütleb Moosesele: „Ma olen armuline, kellele Ma olen armuline, ja halastan, kelle peale Ma halastan!"

16 Nõnda siis ei olene see sellest, kes tahab, ega sellest, kes jookseb, vaid Jumalast, kes armu annab.

17 Sest Kiri ütleb vaaraole: „Just selleks Ma olen sind õhutanud, et sinus näidata Oma väge ja teha kuulsaks Oma nime kogu maailmas!"

18 Nõnda Ta siis annab armu, kellele tahab, ja paadutab, keda tahab.

19 Sa ehk ütled nüüd mulle: „Miks Ta siis veel sõitleb? Kes võib vastu panna Tema tahtele?"

20 Oh inimene, nii see on! Kes siis sina oled, et sa tahad vaielda Jumala vastu? Kas see, mis tehtud, ütleb oma tegijale: „Miks sa mu nõnda tegid?"

21 Või ei ole potissepal meelevalda savi ühest ja samast segust teha ühe astja õilsaks, teise halvaks otstarbeks?

22 Eks Jumal, tahtes osutada Oma viha ja teha teatavaks Oma väge, suure pikameelega sallinud vihaastjaid, mis olid valmistatud hukatuseks,

23 ja teinud seda selleks, et ilmutada Oma au rikkust armuastjate vastu, mis Ta ette oli valmistanud aulisteks,

24 nõnda nagu Tema on kutsunud ka meid, mitte ainult juutide, vaid ka paganate seast?

25 Nõnda nagu Ta ütleb ka Hoosea raamatus: „Ma tahan hüüda Omaks rahvaks neid, kes ei olnud Mu rahvas, ja Oma armsaks seda, kes ei olnud Mulle armas;

26 ja sünnib, et seal paigas, kus neile öeldi: teie ei ole Minu rahvas! hüütakse neid elava Jumala lasteks!"

27 Aga Jesaja hüüab Iisraeli kohta: „Kuigi Iisraeli laste arv oleks otsekui mereliiv, pääseb sellest ainult jääk;

28 sest lõplikult ja kiiresti teostab Issand Oma sõna maa peal!"

29 Ja nõnda nagu Jesaja on ette öelnud: „Kui mitte vägede Issand ei oleks meile jätnud seemet, oleksime olnud nagu Soodom ja saanud Gomorra sarnaseks!"

30 Mis me siis nüüd ütleme? Seda, et paganad, kes õigust ei taotlenud, on kätte saanud õiguse, ent õiguse, mis tuleb usust.

31 Aga Iisrael, kes taotles õiguse käsku, ei ole käsku kätte saanud!

32 Mispärast? Sellepärast et taotlus ei olnud usust, vaid otsekui tegudest; nad tõukasid endid vastu komistuskivi,

33 nõnda nagu on kirjutatud: „Vaata, Ma panen Siionisse komistuskivi ja pahanduskalju; ja kes usub Temasse, ei jää häbisse!"