1 Y JACOB se fué su camino, y saliéronle al encuentro ángeles de Dios.

2 Y dijo Jacob cuando los vió: El campo de Dios es este: y llamó el nombre de aquel lugar Mahanaim.

3 Y envió Jacob mensajeros delante de sí á Esaú su hermano, á la tierra de Seir, campo de Edom.

4 Y mandóles diciendo: Así diréis á mí señor Esaú: Así dice tu siervo Jacob: Con Labán he morado, y detenídome hasta ahora;

5 Y tengo vacas, y asnos, y ovejas, y siervos y siervas; y envío á decirlo á mi señor, por hallar gracia en tus ojos.

6 Y los mensajeros volvieron á Jacob, diciendo: Vinimos á tu hermano Esaú, y él también vino á recibirte, y cuatrocientos hombres con él.

7 Entonces Jacob tuvo gran temor, y angustióse; y partió el pueblo que tenía consigo, y las ovejas y las vacas y los camellos, en dos cuadrillas;

8 Y dijo: Si viniere Esaú á la una cuadrilla y la hiriere, la otra cuadrilla escapará.

9 Y dijo Jacob: Dios de mi padre Abraham, y Dios de mi padre Isaac, Jehová, que me dijiste: Vuélvete á tu tierra y á tu parentela, y yo te haré bien.

10 Menor soy que todas las misericordias, y que toda la verdad que has usado para con tu siervo; que con mi bordón pasé este Jordán, y ahora estoy sobre dos cuadrillas.

11 Líbrame ahora de la mano de mi hermano, de la mano de Esaú, porque le temo; no venga quizá, y me hiera la madre con los hijos.

12 Y tú has dicho: Yo te haré bien, y pondré tu simiente como la arena del mar, que no se puede contar por la multitud.

13 Y durmió allí aquella noche, y tomó de lo que le vino á la mano un presente para su hermano Esaú.

14 Doscientas cabras y veinte machos de cabrío, doscientas ovejas y veinte carneros,

15 Treinta camellas paridas, con sus hijos, cuarenta vacas y diez novillos, veinte asnas y diez borricos.

16 Y entrególo en mano de sus siervos, cada manada de por sí; y dijo á sus siervos: Pasad delante de mí, y poned espacio entre manada y manada.

17 Y mandó al primero, diciendo: Si Esaú mi hermano te encontrare, y te preguntare, diciendo ¿De quién eres? ¿y adónde vas? ¿y para quién es esto que llevas delante de ti?

18 Entonces dirás: Presente es de tu siervo Jacob, que envía á mi señor Esaú; y he aquí también él viene tras nosotros.

19 Y mandó también al segundo, y al tercero, y á todos los que iban tras aquellas manadas, diciendo: Conforme á esto hablaréis á Esaú, cuando le hallareis.

20 Y diréis también: He aquí tu siervo Jacob viene tras nosotros. Porque dijo: Apaciguaré su ira con el presente que va delante de mí, y después veré su rostro: quizá le seré acepto.

21 Y pasó el presente delante de él; y él durmió aquella noche en el campamento.

22 Y levantóse aquella noche, y tomó sus dos mujeres, y sus dos siervas, y sus once hijos, y pasó el vado de Jaboc.

23 Tomólos pues, y pasólos el arroyo, é hizo pasar lo que tenía.

24 Y quedóse Jacob solo, y luchó con él un varón hasta que rayaba el alba.

25 Y como vió que no podía con él, tocó en el sitio del encaje de su muslo, y descoyuntóse el muslo de Jacob mientras con él luchaba.

26 Y dijo: Déjame, que raya el alba. Y él dijo: No te dejaré, si no me bendices.

27 Y él le dijo: ¿Cuál es tu nombre? Y él respondió: Jacob.

28 Y él dijo: No se dirá más tu nombre Jacob, sino Israel: porque has peleado con Dios y con los hombres, y has vencido.

29 Entonces Jacob le preguntó, y dijo: Declárame ahora tu nombre. Y él respondió: ¿Por qué preguntas por mi nombre? Y bendíjolo allí.

30 Y llamó Jacob el nombre de aquel lugar Peniel: porque vi á Dios cara á cara, y fué librada mi alma.

31 Y salióle el sol pasado que hubo á Peniel; y cojeaba de su anca.

32 Por esto no comen los hijos de Israel, hasta hoy día, del tendón que se contrajo, el cual está en el encaje del muslo: porque tocó á Jacob este sitio de su muslo en el tendón que se contrajo.

1 Aga Laaban tõusis hommikul vara, suudles oma poegi ja tütreid ning õnnistas neid; siis Laaban läks teele ja pöördus tagasi koju.

2 Ka Jaakob läks oma teed. Aga temale tulid vastu Jumala Inglid.

3 Ja Jaakob ütles, kui ta neid nägi: „See on Jumala leer!" Ja ta pani sellele paigale nimeks Mahanaim.

4 Siis Jaakob läkitas käskjalad enese eel oma venna Eesavi juurde Seirimaale Edomi

5 ja andis neile käsu, öeldes nõnda: „Öelge mu isandale Eesavile: nõnda ütleb su sulane Jaakob: ma olen tänini Laabani juures võõrana elanud ja viibinud.

6 Mul on härgi, eesleid, pudulojuseid, sulaseid ja ümmardajaid, ja ma läkitan seda teatama oma isandale, et su silmis armu leida!"

7 Käskjalad tulid tagasi Jaakobi juurde ja ütlesid: „Me jõudsime su venna Eesavi juurde. Ta juba tulebki sulle vastu ühes neljasaja mehega!"

8 Siis Jaakob kartis väga ja tal oli kitsas käes; ja ta jaotas rahva, kes ühes temaga oli, samuti pudulojused, veised ja kaamelid, kahte leeri,

9 sest ta mõtles: kui Eesav tuleb ühe leeri kallale ja lööb selle maha, siis teine leer pääseb!

10 Ja Jaakob ütles: „Mu isa Aabrahami Jumal ja mu isa Iisaki Jumal, Issand, Kes mulle ütlesid: mine tagasi oma maale ja oma sugulaste seltsi, siis Ma teen sulle head!

11 Mina pole väärt kõiki neid heategusid ja kõike seda truudust, mida sa oma sulasele oled osutanud! Sest kepp käes ma läksin üle selle Jordani, aga nüüd on mul kaks leeri!

12 Päästa mind ometi mu venna Eesavi käest, sest ma kardan, et ta tuleb ja lööb mind maha ühes emade ja lastega!

13 Sina Ise aga oled öelnud: Ma teen sulle tõesti head ja lasen su soo saada mereliiva sarnaseks, mida ei saa ära lugeda selle rohkuse pärast!"

14 Ja ta jäi selleks ööks sinna ning võttis sellest, mis oli saanud tema omaks, oma vennale Eesavile kingituseks

15 kakssada kitse ja kakskümmend sikku, kakssada emalammast ja kakskümmend jäära,

16 kolmkümmend imetajat kaamelit ja nende varssa, nelikümmend lehma ja kümme härjavärssi, kakskümmend emaeeslit ja kümme eeslitäkku.

17 Ja ta andis need oma sulaste kätte, iga karja eraldi, ja ütles oma sulastele: „Minge minu eel ja jätke vahemaa iga karja vahele!"

18 Ja ta käskis esimest, öeldes: „Kui mu vend Eesav tuleb sulle vastu, küsib sinult ja ütleb: kelle oma sa oled ja kuhu sa lähed, ja kelle omad on need, kes su ees on?

19 Siis vasta: need on su sulase Jaakobi omad, kingitus, mis läkitatakse mu isandale Eesavile, ja vaata, ka tema ise tuleb meie taga!"

20 Ja ta käskis ka teist ja kolmandat ja kõiki muid, kes karjade järel käisid, öeldes: „Te peate Eesavile ütlema sedasama, kui te teda kohtate!

21 Ja öelge ka: vaata, su sulane Jaakob tuleb meie taga!" Sest ta mõtles: ma lepitan teda kingitusega, mis mu eel läheb. Alles pärast seda ilmun ma ise tema ette, vahest võtab ta mind siis armulikult vastu.

22 Nõnda läks kingitus tema eel, aga ta ise jäi selleks ööks leeri.

23 Kuid veel selsamal ööl ta tõusis üles ja võttis oma mõlemad naised ja mõlemad ümmardajad ja oma üksteist poega ja läks läbi Jabboki koolme.

24 Ta võttis nad ja viis üle jõe, samuti viis ta üle kõik, mis tal oli.

25 Aga Jaakob ise jäi üksinda maha. Siis heitles üks Mees temaga, kuni hakkas koitma!

26 Aga kui See nägi, et Ta ei saanud võimust tema üle, siis Ta lõi tema puusaliigest; ja Jaakobi puusaliiges nihkus paigast, kui ta heitles Temaga.

27 Ja Mees ütles: „Lase mind lahti, sest juba koidab!" Aga tema vastas: „Ei ma lase sind mitte, kui Sa mind ei õnnista!"

28 Siis Ta küsis temalt: „Mis su nimi on?" Ja ta vastas: „Jaakob!"

29 Seepeale ütles Tema: „Su nimi ärgu olgu enam Jaakob, vaid olgu Iisrael, sest sa oled võidelnud Jumala ja inimestega ja oled võitnud!"

30 Siis küsis Jaakob ja ütles: „Ütle nüüd mulle Oma nimi!" Aga Ta vastas: „Miks sa Mu nime küsid?" Ja Ta õnnistas teda seal.

31 Ja Jaakob pani sellele paigale nimeks Penuel, sest ta ütles: „Kuigi ma nägin Jumalat palgest palgesse, pääses siiski mu hing!"

32 Päike tõusis, kui ta puusast longates Penuelist edasi läks. [ (Genesis 32:33) Seepärast Iisraeli lapsed ei söö tänapäevani puusanärvi, mis on puusaliigese küljes, sest ta oli löönud Jaakobi puusaliigest puusanärvi kohal. ]